Rahandusministeerium esitles eelmisel nädalal raportit
pealkirjaga „RIIGI ÜLESANNETE ANALÜÜS“.
Ministeeriumi tublid töökäed
eesotsas
Riigihalduse ministriga keskendusid „riigiülesannete
liitmise võimalustele, dubleerivate tegevuste kaotamisele ning ülesannete
üleandmisele era- ja kolmandale sektorile“. Kindlasti on selline riigi tegevuse
ülevaade ja hinnang vajalik ning asjakohane. Dokument ise on mahukas – kuus ja poolsada
lehekülge – seega markeerime siin ainult mõningaid üldisi käsitletud teemasid.
Peamine surve riigiaparaat ümber korraldada tuleneb asjaolust, et riigil pole piisavalt tulu, et
tegevust jätkusuutlikult rahastada. Rahapuudus tuleneb omakorda Eesti kidurast majanduskasvust, kohaliku omavalitsuse nõrkusest ja Euroopast
tuleva rahavoo vähenemisest. Seepärast
seab raport eesmärgiks 700 avaliku sektori töötajat igal aastal lahti lasta,
aga vajalik töö sealjuures ikka ära teha. Aga kui palju on üldse avalikus sektoris
töötajaid, keda saaks ära koondada?
Hakatuseks antakse teada, et 2060 aastal elab Eestis
täpselt 1,090,793 inimest. Pole küll
lisatud, et mis nädalapäeval täpselt nii mitu inimest Eestis elab.
Statistikaameti andmetel töötab täna Eesti avalikus
sektoris 163 tuhat inimest ja erasektoris 478 tuhat inimest. Ehk siis üks neljandik Eesti töötajatest saab
palka riigi käest. Üsna tavapärane number
Euroopa kontekstis!
Kui aga
taandada töötajate arv tinglikult täistöökohtadeni, siis on avalikus sektoris
toimetamas 118 tuhat töötajat. Pooled neist keskvalitsuse nimekirjas, pooled
kohalikus omavalitsuses.
Aga olgu rõhutatud, et tegemist ei ole ainuüksi ametnikega,
vaid väga erilaadseid töid tegevate inimestega – nii õpetajate, arstide
kui ka kaitseväelastega. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on avaliku
sektori töötajate arv mõnevõrra alanenud.
Avalikus teenistuses on Eesti riigis 29 tuhat inimest,
kellest 11 tuhat on täiskohaga kontoriametnikud, 9 tuhat eriteenistujad ehk
politseinikud ja kaitseväelased ning lisaks samapalju mitmesuguseid
abiteenuseid pakkuvad tegelasi - nagu näiteks raamatupidajad ja asjaajajad.
Viis tuhat mitmesugust avaliku sektori töötjat on kohalikes
omavalitsustes. Jah, vaid 5 tuhat ja neistki suur osa suurlinnades. Aga räägitud on
neist ametimeestest haldusreformi raamistikus viimase paarikümne aasta jooksul väga, väga palju. On loodud foon, et kui saaks mõned
neist 3500 madalapalgalistest maa-ametnikust
lahti lasta, küll siis hoiaks riik palju raha kokku!
Ka keskvalitsuse nii-öelda 20 tuhandest ametnikest
moodustavad poole politseinikud, kaitseväelased ja päästjad. Keda meil kindlasti liiga palju ei ole. Ka
raport möönab, et Eestis „kulutatakse
üllatuslikult üldistele valitsussektori
teenustele juba praegu vähem, kui teised riigid…..kuna väikeriigi
ülalpidamiskulud kipuvad reeglina olema proportsionaalselt suuremad, kui
suurriigil“. Seega kibeleb ikkagi küsimus – kes on need tuhanded ametnikud,
keda on võimalik vähendada? Kui just kaitseväge või politseid ei taheta kinni
panna! Raportis on küll ühekaupa üles loetletud kõik muuseumitädid ja raha
jagavad ametnikud, aga tundub väheusutav, et näiteks 10 aastaga oleks meil
võimalik 7 tuhat ametnikku ära koondada. Neid lihtsalt pole nii palju!
Kuigi Raport keskendub
avaliku sektori teenistujate ehk ametnike tegevusele, siis olgu
meenutatud, et Statistikaameti andmetel on meil ka 60 tuhat haridustöötajat ja
37 tuhat meditsiinitöötajad – suurem osa neist avalikus sektoris!
Seega, kui räägitakse
700 avaliku sektori töötaja koondamisest aastas, siis peetakse silmas ka
õpetajate ja arstide arvu vähendamist. Nende ametialade töötajatest pole aga
600 leheküljelises raportis mitte silpigi. Aga loomupärane oleks arvata, et
vananev ühiskond vajab rohke meditsiini- ja sotsiaalteenuseid ning nende
sektorite töötajate kärpimine meie heaolu ei suurenda.
Kokkuvõttes – loomulikult tuleb tunnustada
Rahandusministeeriumit riigisektori
toimimise analüüsi eest. Riigivankri juhtimist tuleb alati tõhusamaks teha!
Küsimus on aga laiem – kas riigi tsentraliseerimine ja avaliku sektori töötajate kärpimine teevad meie riigi paremaks ja kestvamaks?
