Mulgimaa mahajäetud
sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia
eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha
nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne
elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit
saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha
toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja
tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad
digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt
arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu
kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga
palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik
tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.
Veebruaris kirjutas
Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus
saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks
konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi
meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt
tuhandeid.
Aga mille poolest
krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm
funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja
akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid
samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha
erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid
digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning
seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud
ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või
suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.
Aga sellega seoses
tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud.
Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.
Nagu juba mainiti, on
krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või
tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse –
selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt
ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna
jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne
põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus
ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga
palju.
Bitcoinil ja teistel
niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti
omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad
võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha
ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva
tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi,
millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse
puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on
odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel
oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka
ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb
sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.
Kui krüptoraha
olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru
kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija
suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord,
bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis
selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib
meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku
elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel
ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist,
sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.
Muidugi, täna veel ei
ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie
energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes.
Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju
pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie
loodusressursside kasutamise arukuse kohta.
Aga antud juhul on
tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist
tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?
