Krüptoraha on asi, millest enamus inimesi aru ei saa. Pole
ka põhjust, sest tavainimese elu Bitcoinist ei sõltu. Aga teema on huvitav! Mõned on
sellega spekuleerides palju raha teeninud, tänaseks ilmselt ka väga palju
kaotanud. Krüptorahade hind kõigub väga suurtes piirides; hetkel on neist suuremate
hind kukkunud selle aasta algusega võrreldes 5 kuni 10 korda.
Krüptoraha on tegelikult teatud unikaalne arvuti poolt
genereeritud numbrikood, mis on seotud niinimetatud blokiahela tehnoloogiaga. Miks
peaks mingil numbrireal olema tuhandetesse dollaritesse ulatuv väärtus? Tal
puudub ju tavarahale omane tagatus konkreetse varaga (nagu näiteks kullal) või seotus majandustegevusega, nagu näiteks
euro puhul.
Krüptoraha on programmeeritud tavapäraselt sellisel
kujul, et neid numbrikoode on lõplik arv. Piiratud raha kogus on ka üks põhjus, mis võiks olla tema
väärtuse aluseks. Piltlikult öeldes
tegemist nagu tükkideks lõigatud Lenini mantli siiludega, mis jüngrite silmis
väärtust omavad ning mida rohkem ei tehta.
Teiseks, krüptorahaga saab teha midagi, mida
pärisrahaga ei saa. Bitcoiniga saab teha globaalseid ostu- ja müügitehinguid, mida pärisrahaga ei saa ning jäädes samal ajal
anonüümseks. Üheks omapäraseks kasutusalaks on ka näiteks ICO-de ehk ettevõtete poolt pakutavate krüptomüntide
ostmine. See on aga juba üsna reaalne
majandustegevus. Aga täpsemalt sellest
allpool.
Kolmandaks, kuna Bitconi tehingud on anonüümsed, siis on
tegemist rahapesijate ja spekulantide paradiisiga. See on ka üks peamisi
murekohti, mis sunnib valitsusi krüptorahade kasutamist piirama. Krüptoraha
kasutajate ja tehingute üle puudub avalikul sektoril igasugune teave, mis
võimaldab ka kurjamitel sellises uues keskkonnas toimetada.
Neljandaks, erinevalt pärisrahast on krüptoraha
tootmine kallis. Selleks on vaja suurt arvutivõimsust ja ära põletada hulk
loodusressursse. Sõna otseses mõttes - näiteks 100 euro väärtuses krüptoraha kaevandamiseks
on vaja ahju ajada 90 euro eest põlevkivi. Seega toodetaksegi täna krüptorahasid riikides, kus elavad
lollid, kes ei saa aru, mida krüptorahade kaevandamine teeb nende
loodusressurssidega või neis maades, kus elekter on väga odav.
Kas krüptorahad võiksid asendada
riigi keskpanga poolt välja antavat pärisraha?
Vastus on kindel ei.
Esiteks, krüptorahade ringlus on paratamatult
piiratud ja tavakasutuses kohmakas võrreldes pärisrahaga.
Teiseks, nagu öeldud, krüptoraha puhul
puudub igasugune ühiskonnapoolne ja
riigipõhine kontroll tehingute ja nende sooritajate üle. Kui krüptorahad
tulevad võrdselt kasutusse pärisrahaga, siis hakkavad raharinglust kontrollima Vene bandiidid ja Põhja-Korea
häkkerid. Sellel aga kindlasti valitsused ei lase sündida, et kaob kontroll
raharingluse üle.
Üheks uuemaks digirahadega seotud instrumendiks on
eelnevalt nimetatud krüptomüntide ehk ICO-de emiteerimine. Millega siis tegemist?
Tegemist on raha avaliku kaasamisega ettevõtte
tegevusse uuel moel, mis on osutunud globaalselt
edukaks. Erinevalt aktsiate emissioonist
(nagu näiteks Tallinna sadama aktsiate avaliku pakkumise puhul), ei saa
selliste krüptomüntide ostjad ei ettevõtte omanikeks ega ka osa võimalikust tulevasest kasumist.
Küll aga lubatakse neile tavapäraselt juurdepääs selle ettevõtte toodetele või
tehnoloogilistele arendustele. Mis
kokkuvõttes võib olla vägagi kasutoov.
Tavapäraselt müüakse
vähemalt osa ICO-dest ka krüptoraha eest, mis suurendab jällegi nende väärtust.
Kes need rahapaigutajad siis on? Laias laastus on
tegemist 3 tüüpi ICO-de ostjatega. Esiteks
sellised, kes tahavad mingit äriprojekti või ettevõtmist toetada ehk sponsoreerida.
Midagi ühisrahastuse taolist.
Teiseks, investorid, keda huvitavadki antud ettevõtte
poolt välja arendatud tehnoloogilised lahendused või platvormid. Tegemist võib olla ka ettevõtte
konkurentidega.
Kolmandaks, spekulatiivsetel eesmärkidel ICO-de ostjad,
kes loodavad need hiljem
vaheltkasuga edasi müüa. ICO-de
suur eelis on see, et nad on hetkeliselt vabalt kaubeldavad. Aga jällegi, siin on
avar tegevuspõld musta rahaga sahkerdajatel, sest ICO-de ostjaid-müüjad ei ole võimalik
avalikult tuvastada.
Täna on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus on
võimalik üsna lihtsalt selliseid ICO emissioone teha, sest pole olemas
spetsiifilisi Eesti siseseid regulatsioone ja piiranguid. Teatavasti
saavad ka Eesti pangad nii rahvusvahelise raha põletamise, kui ka raha pesemisega iseseisvalt hakkama,
vaatamata rangele Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni järelevalvele. Aga
ilmselgelt mingisugust regulatsiooni
meil vaja oleks, enne kui ICO-dega läheb samasuguseks jamaks, nagu rahapesuga
pärispanganduses on juhtunud.
