Artiklit lugedes tekkis ainult üks küsimus - kas autor ongi nii loll või peab ta kõiki teisi lollideks?
https://leht.postimees.ee/7306632/heigo-kaldra-kui-viskaks-moned-maksud-ajaloo-prugikasti/comments
Halb poliitiline traditsioon on see, et kui raha jääb puudu, siis püütakse seda võtta sealt, kust on lihtne võtta või kust tõuseb vähem kisa ehk huvigrupid pole hästi organiseeritud või ei saada teemast aru. Selline maksuprintsiip pole loomulikult pikas perspektiivis mõistlik ega jätkusuutlik ja õnneks on ka praegune valitsus märku andnud, et plaanis on sisulisemalt kogu maksusüsteem üle vaadata. Elementaarne loogika ütleb, et maksudest võiks vabastada selle, mida soovime endale ühiskonnana rohkem, ning maksustada neid tegevusi, millest tahaksime lahti saada või vähemalt osakaalu vähendada. Aga miks me siis ometi maksustame endiselt kõrgete määradega just töötamisega seotut?
Võtame näiteks erisoodustusmaksud, mis tegelikult viivad riigi taskust lõpuks rohkem raha välja, kui sisse toovad. Aga kuna seda maksu on pikka aega kogutud ehk tegu on millegi harjumuspärasega, siis pole ilmselt viitsitud leida nutikamat alternatiivi, et saaks erisoodustusmaksu-nimelise rudimendi prügikasti visata. Selle asemel, et toetada töökohtade loomist, maksustab riik neid kõrgelt ning küsib veel erisoodustusmaksu näol lisa ööbimiselt töökoha lähedal, transpordilt töökohta ning isegi tänasel päeval veel töötaja tervisele tehtud kulutustelt. Kui tööandja maksab kinni selle, milleks haigekassal raha pole, peab ta selle eest veel ka peale maksma. Äärmiselt veider, kas pole?
Halb poliitiline traditsioon on see, et kui raha jääb puudu, siis püütakse seda võtta sealt, kust on lihtne võtta või kust tõuseb vähem kisa.
Või ka näiteks autode erisoodustusmaks, mille puudumine soodustaks säästlikumat ja moodsamat autoparki, mis omakorda tähendaks väiksemat liiklus- ja keskkonnakahju, kust tulenevaid probleeme lapitakse omakorda loomulikult taas maksumaksja rahakotist.
See võib tunduda paradoksaalne, kuid ometi on see nii – kogudes vähem erisoodustusmaksu, võib saada riik rohkem maksutulu
Suures plaanis on erisoodustusmaks töötamiselt ning töötajate hoidmiseks tehtavatelt kulutustelt riigile ehk igale maksumaksjale topelt kulu, sest loomata jäänud töökohtadelt jäävad maksud saamata ning kodus istuvatele inimestele tuleb maksta toetusi. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ometi on see nii – kogudes vähem erisoodustusmaksu, võib saada riik rohkem maksutulu, võimaldades suuremat paindlikkust töökohtade loomisel, hoidmisel ja vajadusel ümberpaigutamisel. Nii väheneb tööpuudus ja riigi kulutused sotsiaalsüsteemile. Tervise toetuseks tehtavate kulutuste vabastamine erisoodustusest vähendab survet tervishoiukuludele – riik ei jõua igale poole, miks mitte siis lubada vastutustundlikke tööandjaid oma töötajaid rohkem toetada ning sellega ühiskonda tervikuna tugevdada.
Kindlasti on kummalisi ja ebaõiglasi makse veelgi, ja kui küsida, miks, siis on vastus lihtne – riik kogub üldjuhul makse sealt, kust seda on kõige mugavam ja lihtsam koguda ning hallata. Eesti on väike ja meie rahvas nutikas, seega võiks algatatud maksudebatt keskenduda lihtsa kirvemeetodiga ümberjagamise asemel tulevikule, innovatsioonile ja vastutustundlikkusele, muuhulgas saastamise ja mittevajaliku luksuse maksustamisele. Rahaline võit polegi maksustamise puhul alati esmane, tähtis on vältida totruste tõttu raha ja ettevõtlikkuse siirdumist varimajandusse, mille tõttu kannatavad nii töökultuur kui maksulaekumine. Kui me saaksime varimajanduse osakaalu Rootsi tasemele, kus see on meie hinnangulise kahekümne protsendi asemel kümme, oleks meil igal aastal riigieelarves miljard eurot rohkem raha.
