IMF ja maksud (Vikerraadio (6): 18.03.2014)

Eelmisel nädala tegi IMF lühikokkuvõtte oma Eesti visiidist ja andis hinnanguid ja soovitusi, kuidas peaksime oma riigi majandusega edasi minema. 

Samal ajal toimusid läbirääkimised ka uue valitsuskoalitsiooni tegemiseks.   Kummalisel kombel on mõned teemad  otseselt kokkulangevad, kuigi  räägitakse nende puhul  erinevatest asjadest.

IMF tunnistab, et Eesti majandus pole kasvanud sellises tempos nagu oodati, aga loodetavalt  kasv kiireneb sellel aastal. Saame näha -  eelmise aasta majanduskasvu ennustamisega pani IMF üsna  pikalt  mööda.

Tuntakse muret liigkiire palgakasvu pärast, mis võiks kahandada Eesti konkurentsivõimet. Kutsutakse lausa üles hoiduma avaliku sektori palkade tõstmisest,  mida on küll väga imelik kuulata.   Tuntakse muret meie tööjõu oskuste pärast, aga sõnagagi ei mainita  nendesamade töötajate lahkumist välisriikidesse. Aga,  IMF eesmärk ei ole Eesti ühiskonda õnnelikuks teha, vaid tunda muret omaenda raha pärast.

Tuuakse esile, et tööjõumaksud Eestis on kõrged, seda eriti madalapalgaliste töötajate puhul. See olevat takistuseks inimeste töölevõtmisel.

Oot-oot, mis jutt see selline on ?    Euroopa kontekstis on Eesti oma tööjõumaksude taseme poolest üsna keskmine. Jääme  isegi madalama poole peale.  Mida IMF meile siis tegelikult  öelda tahab?

Tööjõumaksude alla kuuluvad on füüsilise isiku tulumaks ja  mitmesugused sotsiaalkindlustusmaksed.  Ja siin ongi oluline vahe tööjõumaksudest rääkimisel.

Meie isiku tulumaksukoormus Euroopa kontekstis üks madalamaid.  Uus valitsuskoalitsioon tahab seda veelgi vähendada.  Probleem on aga  hoopis sotsiaalmaksudes.  Nimelt, Eestis on ettevõtte sotsiaalmaksu suhteline koormus Euroopa riike seas kõige kõrgem.  See peamine pidur töökohtade loomisel ja palkade tõstmisel.  Jätan siin kõrvale  töötuskindlustusmakse, mis on ettevõtja jaoks suhteliselt väike maks.

Miks sotsiaalmaksu  pole vähendatud? Räägitakse küll sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisest, aga mitte maksu enda vähendamisest.

See tuleneb kahest asjaolust.  Esiteks, sotsiaalmaksu raha vähenemine tooks kaasa kiire hävingu meie tervishoidu ja pensionisüsteemi. Ei tea me tänagi täpselt, kas meie tervishoid ja pensionisüsteem on rahaliselt vee all või vee peal! 

Teiseks, oleme olukorras, kus meil pole ei majanduslikel ega poliitilistel põhjustel võimalik sotsiaalmaksu koormust üle kanda ka teistesse maksudesse. Mis on need teised maksud? Need on tulumaksud, tarbimismaksud, kinnisvara ja looduskeskkonnaga seotud maksud.

Tuletagem meelde, et poliitilise populismi lainel oleme sisuliselt  ära kaotanud kasumimaksu. Selle koormus on meil kõige madalam Euroopas.

Poliitilise populismi lainel oleme sisuliselt ära kaotanud maamaksu. Ka see on meil kõige madalam Euroopas. 

Teiselt poolt on tõstetud tarbimismakse ja keskkonnamakse. Aga neid enam majanduslikelt põhjustel tõsta ei saa. Käibemaksu ja aktsiiside osakaalu poolest kogumaksudes oleme teisel kohal Euroopas, neid pole lihtsalt võimalik enam tõsta. Ka eelmisel nädalal nägime hotelliomanike  raevu uue kavandatava käibemaksu tõusu suhtes. Enne seda toimus sarnane asi autode käibemaksu tagastamise teemadel.

Samalaadne olukord on ka energia ja saastemaksude puhul. Kõrgemale pole nende maksudega lihtsalt võimalik minna!

Vaadates meie  riigieelarve taset ja tulude struktuuri, siis on ilmselge, et maksutõusudest pole pääsu.  Küsimus on seega- kuidas me sätime oma maksude struktuuri – mis makse tõstame ja mida langetame!

Kui me tahame vähendada tööjõumakse, siis ainuke võimalus on  kanda sotsiaalmaksu koormus üle isiku tulude ja kasumite kõrgemale maksustamisele. Sisuliselt tähendab see astmelist tulumaksu ja kasumimaksu taastamist.

IMF räägib vajadusest vähendada madalatululiste maksukoormust ning kompenseerida see maksuvabastuste kaotamise ja kinnisvaramaksu sisseseadmisega.

Madalatululiste maksukoormuse vähendamisega haakub ka Eesti poliitikute soov tõsta maksuvaba miinimumi. 

Vaatame asja sisulist poolt. Tulumaksuvaba miinimumi ainus mõte on kergendada  madalatululiste  maksukoormust. Tegelikult annab see aga maksuvabastuse kõigile, ka jõukamale poolele, kes seda tegelikult ei vaja. Tegemist on väga ebaefektiivse ja riigile väga kuluka maksukorraldusega.  Palju efektiivsem ja turumajanduslik lähenemine on  erinevate maksumäärade kasutamine. Tulumaksuvaba miinimum peaks olema pigem tehniline piir, millest allapoole jäävate tulude maksustamine on kulukam kui saadav maksutulu.  

Paraku hoiab Eestis kramplikult kinni ebaefektiivsest ja Ida-slaavilikust proportsionaalsest tulumaksust.  Täna kehtib sarnane maks ainult Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Balti riikides.  Räägitakse proportsionaalsest tulumaksust kui maailmavaatest. Mis on küll selle maailmavaate nimi, mis ühendab Eesti poliitikuid  Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevenega?

Kokkuvõttes, kõrge sotsiaalmaksukoormus on täna  Eesti nii-öelda päris maksuprobleem.   Seega tuleks sotsmaks tuua alla kõigi töötajate puhul ja kanda maksukoormus üle tulu ja -kasumimaksudesse.  Tulumaksuvaba miinimum, 1%-line  madalam tulumaksumäär või sotsiaalmaksu lagi on  mänguteemad.  Millega võib, aga ei pea tegelema.

Kuidas hinnata ansipiaega (Vikerraadio (5): 4.03.2014)

Sissejuhatuseks peaks märkima, et ega pole täpselt aru saada, miks  valitsus  aasta enne tähtaega tagasi astub. Kas on tegemist peaministri karjäärikaare uue etapiga või peituvad põhjused meie majanduse halvas seisus? Kas valdab valitsus sellist informatsiooni majanduse seisukorra kohta, mis sunnib  peaministrit enneaegselt laevalt maha hüppama?

Aga püüame tuua esile mõningaid trende,  mis on viimase kümne aasta jooksul majanduses toimunud. Täpselt kümme aastat tagasi toimus ühinemine Euroopa  Liiduga, mis andis võimsa tõuke majanduse kiireks kasvuks.  Oleme tänaseks kahekordistanud oma koguprodukti.  Tänastes oludes ei saa  meie kasv olla enam nii kiire; tulu ja palk ei saa enam nii kiiresti kasvada.   Ka on kriis inimeste heaolu ja ootusi rängalt mõjutanud.

Vaatamata majanduse hetkeolukorra stabiilsusele,  tahaksin olla kriitiline meie majanduse juhtimise.    Võõrsõnadega väljendudes – tooksin välja stagnatsiooni, dogmatismi ja primitivismi meie majanduses ja  sellega seotud aruteludes.

 Stagnatsioonist. Majanduskasv on hetkel peatunud.  Konkurentsivõime  ei ole kasvanud.  Ei ole me rahul oma hariduse; meditsiini, riigihalduse ega regionaalse arenguga. Tõsiasjaks on saanud inimeste lahkumine välisriikidesse ning  maapiirkondade mahajätmine. Üha suurenevat  muret tunneme   meditsiini- ja pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse üle. Riigieelarve tasakaal sõltub suures osas välistoetustest.  Need on kõik selged faktid, mida pole võimalik eirata. Võib-olla tuleks valitsusese enneaegset lahkumist  seostada just nende,  väga  kõnekate asjaoludega?

Dogmatismist. Oleme ilmselgelt oma probleeme suurendanud sellega, et majandust pole juhitud mitte majandusteaduslikele argumentidele või teiste

riikide positiivsete kogemusele toetudes, vaid sageli  parteipoliitilistest   dogmade lähtudes.  Kui vaatame ühiskonnas kinnistunud arusaamu riigieelarvest, maksusüsteemist või riigivõlast, siis on  käsitlused nendest asjadest ühiskonnas  üsna kivinenud. Alati käib  toast kahin läbi, kui keegi julgeb välja hääldada sellised sõnu nagu „riigivõlg“ või „maksusüsteem“. Nagu poleks neist kombekas neist rääkida või arutada!

Oleksime nagu olukorras, kus  mingi tegevuse propagandaväärtus on tähtsam, kui eesmärk milleks seda tehakse.  Võtame näiteks riigivõla teema. Igast asendist kiitleb valitsus selle madala tasemega. Nagu oleks ainuüksi madal võlatase eesmärk omaette.  Ka viimases aastapäevakõnes rõhutas peaminister - me ei jäta oma lastele võlgu. Küsime aga nii – aga mida me siis oma järeltulevatele põlvedele jätame? Kas meil on väljaarendatud haridus- ja infrastruktuur? Kas meie  armee on moodsalt varustatud ja ka tulevikus kaitsevõimeline? Neid eelpoolnimetatud asju tehakse ikka laenurahaga. Seda nii rahanduslikust arvestusest lähtudes  kui ka ühiskonna arengu loogika seisukohalt.   Riiki ei kaitsta mitte maailma madalaima võlakoormuse, vaid ikka maailmatasemel relvadega.   

Võtame näiteks Norra -  riigi, mis ujub rahas. Norral pole mingit põhjust võtta riigilaenu, sest eelarved on ülejäägiga.  Samas on Norra võlakoormus 40-50% mida peetakse rahanduslikus mõttes optimaalseks.   Odavam on laenata ja maksta laenuintresse aga ehitada laenurahaga sillad tulevikku.  Eesti uhkeldab madala laenukoormuse dogmaga, jättes samas tuleviku järeltulevate põlvede enda mureks. Aga sellisel juhul võib tulevik ka tulemata jääda!

Samamoodi dogmaatiliselt on käituti ka  majandustsükli juhtimisel. Euroopa Liiduga ühinemise järgses kasvufaasis lasti majandus üle kuumeneda. Maksudega ei mängita!   Seejärel jõuti Euroopa Liidu  liikmesriikide seas ühte suuremasse majanduslangusesse.  Parteipoliitiline dogmatism ei lubanud kasutada sellised  majandustsükli juhtimise instrumente, mida kasutasid edukalt paljud teised riigid. Erinevalt nendest Eestis majanduskriisist väljumiseks ja tööturu elavdamiseks laenu ei võetud, vaid otsustati ära süüa seemnevili.

Irooniline on sealjuures asjaolu,  et mõni aeg hiljem tuldi majanduslangusest välja  just selliste meetmetega, mida parteipoliitiline retoorika  eelnevalt halvustas.  Majanduskasvu taastasid suuremahulised riigipoolsed kulutused, mida tehti  eurotoetuste vahenditest, saastekvootide ja riigiettevõtete müügist saadud tulude arvel.  See on vägagi keinsistlik tegevus,  kuigi vastuolus liberaalse  retoorikaga riigi võimalikult vähesest sekkumisest majandusellu.  

Majanduse juhtimise vahendid Eestis on piiratud.  Ja kui me surume ennast mingite parteipoliitiliste dogmade kammitsaisse,  siis manööverdamisruum jääb veel ahtamaks.  Mis muudab majanduse juhtimise vägagi  primitiivseks ja deformeerib veelgi majanduskeskkonda. 

Kui  riigieelarves hariduse jaoks raha napib, siis korras riigirahanduse nimel tuleks koolid kinni panna. Sest maksude tõstmiseks pole kombekas rääkida. Aga kui  viimases hädas makse tõsta, siis  ikka toidukaupadele ja elektrile.  Ega me siis ometi Rootsi pankade väljaviidavaid kasumeid ei hakka maksustatama!

Infrastruktuuri arendamiseks raha ei saa laenata, sest parteiliini jälgimine riigi võlakoormust suurendamist ei luba.

Aga  lõpetame siinkohal iroonia!  Uue valitsuse eesmärk peaks olema majanduse juhtimine tegelikest ühiskonna vajadustest, aga mitte  parteidogmade  alusel populaarsuspunktide  jahtimine.

Lõpetuseks. Vaatamata eelpool tehtud kriitikale, soovime siinkohal Andrus Ansipile  jõudu ja edu uutes ametites! Oleme väike rahvas, iga inimene loeb!