Sissejuhatuseks
peaks märkima, et ega pole täpselt aru saada, miks valitsus
aasta enne tähtaega tagasi astub. Kas on tegemist peaministri
karjäärikaare uue etapiga või peituvad põhjused meie majanduse halvas seisus? Kas
valdab valitsus sellist informatsiooni majanduse seisukorra kohta, mis sunnib peaministrit enneaegselt laevalt maha hüppama?
Aga
püüame tuua esile mõningaid trende, mis
on viimase kümne aasta jooksul majanduses toimunud. Täpselt kümme aastat tagasi
toimus ühinemine Euroopa Liiduga, mis
andis võimsa tõuke majanduse kiireks kasvuks.
Oleme tänaseks kahekordistanud oma koguprodukti. Tänastes oludes ei saa meie kasv olla enam nii kiire; tulu ja palk
ei saa enam nii kiiresti kasvada. Ka on kriis inimeste heaolu ja ootusi rängalt
mõjutanud.
Vaatamata
majanduse hetkeolukorra stabiilsusele, tahaksin
olla kriitiline meie majanduse juhtimise.
Võõrsõnadega väljendudes –
tooksin välja stagnatsiooni, dogmatismi ja primitivismi meie majanduses ja sellega seotud aruteludes.
Stagnatsioonist. Majanduskasv on hetkel peatunud. Konkurentsivõime ei ole kasvanud. Ei ole me rahul oma hariduse; meditsiini,
riigihalduse ega regionaalse arenguga. Tõsiasjaks on saanud inimeste lahkumine
välisriikidesse ning maapiirkondade mahajätmine.
Üha suurenevat muret tunneme meditsiini- ja pensionisüsteemi
jätkusuutlikkuse üle. Riigieelarve tasakaal sõltub suures osas välistoetustest.
Need on kõik selged faktid, mida pole
võimalik eirata. Võib-olla tuleks valitsusese enneaegset lahkumist seostada just nende, väga kõnekate
asjaoludega?
Dogmatismist.
Oleme ilmselgelt oma probleeme suurendanud sellega, et majandust pole juhitud
mitte majandusteaduslikele argumentidele või teiste
riikide
positiivsete kogemusele toetudes, vaid sageli parteipoliitilistest dogmade lähtudes. Kui vaatame ühiskonnas kinnistunud arusaamu
riigieelarvest, maksusüsteemist või riigivõlast, siis on käsitlused nendest asjadest ühiskonnas üsna kivinenud. Alati käib toast kahin läbi, kui keegi julgeb välja hääldada
sellised sõnu nagu „riigivõlg“ või „maksusüsteem“. Nagu poleks neist kombekas neist
rääkida või arutada!
Oleksime
nagu olukorras, kus mingi tegevuse propagandaväärtus
on tähtsam, kui eesmärk milleks seda tehakse.
Võtame näiteks riigivõla teema. Igast asendist kiitleb valitsus selle
madala tasemega. Nagu oleks ainuüksi madal võlatase eesmärk omaette. Ka viimases aastapäevakõnes rõhutas
peaminister - me ei jäta oma lastele võlgu. Küsime aga nii – aga mida me siis
oma järeltulevatele põlvedele jätame? Kas meil on väljaarendatud haridus- ja
infrastruktuur? Kas meie armee on
moodsalt varustatud ja ka tulevikus kaitsevõimeline? Neid eelpoolnimetatud asju
tehakse ikka laenurahaga. Seda nii rahanduslikust arvestusest lähtudes kui ka ühiskonna arengu loogika
seisukohalt. Riiki ei kaitsta mitte maailma madalaima
võlakoormuse, vaid ikka maailmatasemel relvadega.
Võtame
näiteks Norra - riigi, mis ujub rahas.
Norral pole mingit põhjust võtta riigilaenu, sest eelarved on ülejäägiga. Samas on Norra võlakoormus 40-50% mida
peetakse rahanduslikus mõttes optimaalseks.
Odavam on laenata ja maksta laenuintresse aga ehitada laenurahaga sillad
tulevikku. Eesti uhkeldab madala
laenukoormuse dogmaga, jättes samas tuleviku järeltulevate põlvede enda mureks.
Aga sellisel juhul võib tulevik ka tulemata jääda!
Samamoodi
dogmaatiliselt on käituti ka majandustsükli juhtimisel. Euroopa Liiduga
ühinemise järgses kasvufaasis lasti majandus üle kuumeneda. Maksudega ei
mängita! Seejärel jõuti Euroopa Liidu liikmesriikide seas ühte suuremasse
majanduslangusesse. Parteipoliitiline
dogmatism ei lubanud kasutada sellised
majandustsükli juhtimise instrumente, mida kasutasid edukalt paljud
teised riigid. Erinevalt nendest Eestis majanduskriisist väljumiseks ja tööturu
elavdamiseks laenu ei võetud, vaid otsustati ära süüa seemnevili.
Irooniline
on sealjuures asjaolu, et mõni aeg hiljem
tuldi majanduslangusest välja just
selliste meetmetega, mida parteipoliitiline retoorika eelnevalt halvustas. Majanduskasvu taastasid suuremahulised
riigipoolsed kulutused, mida tehti eurotoetuste
vahenditest, saastekvootide ja riigiettevõtete müügist saadud tulude arvel. See on vägagi keinsistlik tegevus, kuigi vastuolus liberaalse retoorikaga riigi võimalikult vähesest sekkumisest
majandusellu.
Majanduse
juhtimise vahendid Eestis on piiratud. Ja kui me surume ennast mingite parteipoliitiliste
dogmade kammitsaisse, siis manööverdamisruum
jääb veel ahtamaks. Mis muudab majanduse
juhtimise vägagi primitiivseks ja
deformeerib veelgi majanduskeskkonda.
Kui riigieelarves hariduse jaoks raha napib, siis
korras riigirahanduse nimel tuleks koolid kinni panna. Sest maksude tõstmiseks pole
kombekas rääkida. Aga kui viimases hädas
makse tõsta, siis ikka toidukaupadele ja
elektrile. Ega me siis ometi Rootsi
pankade väljaviidavaid kasumeid ei hakka maksustatama!
Infrastruktuuri
arendamiseks raha ei saa laenata, sest parteiliini jälgimine riigi võlakoormust
suurendamist ei luba.
Aga lõpetame siinkohal iroonia! Uue valitsuse eesmärk peaks olema majanduse
juhtimine tegelikest ühiskonna vajadustest, aga mitte parteidogmade alusel populaarsuspunktide jahtimine.
Lõpetuseks.
Vaatamata eelpool tehtud kriitikale, soovime siinkohal Andrus Ansipile jõudu ja edu uutes ametites! Oleme väike
rahvas, iga inimene loeb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar