Negatiivne
intress ja deflatsioon
Euroopa Keskpank on hakanud kartma deflatsiooni
ning selle vältimiseks langetanud keskpangas hoitava raha intressid lausa
negatiivseks. Sellega seoses on ka
Eestis hakatud rääkima võimalusest, et
inimesed peaksid varsti hakkama peale maksma kui nad oma raha pangas hoiavad.
Selle
informatsiooni taustal püüan selgitada deflatsiooni kui majandusnähtust ja
selle võimalikku mõju Eesti majandusele.
Deflatsiooniks
nimetatakse hindade langust eelneva perioodiga võrreldes. Aga mis on siis deflatsioonis
halba ja miks Euroopa rahajuhid selle üle muretsevad? Üsna loomulik reaktsioon oleks suisa
vastupidine - hindade langus on ikka hea uudis. Deflatsioon ju suurendab raha
ostuvõimet; erinevalt inflatsioonist, mis raha väärtust kahandab.
Deflatsioon
teatud märgilise tähendusega majandusprotsess, mis peegeldab majanduse üldist
seisundit. Kui majandus kahaneb, siis
koos sellega väheneb sageli ka hindade tase. Ning vastupidi, kiire majanduskasvuga
seondub tavapäraselt ka hindade kasv.
Miks
deflatsioon võiks majanduskasvu pidurdada?
Kauba
hind on teatavasti indikatsioon selle kauba nõudluse kohta. Kui hinnad
alanevad, siis annavad nad ka signaali ettevõtlussektorile, et nõudlus tõmbub
kokku. Seega, hindade alanemine survestab
ka ettevõtteid oma tootmismahtusid
vähendama. Äritegevuse
kokkutõmbumine omakorda vähendab tööhõivet
ja palgataset, mis süvendab veelgi hinnalangust.
Kokkuvõttes võib tekkida niinimetatud deflatsioonispiraal, kus hindade
alanemine võimendab majanduslangust ja vastupidi. Selline negatiivne
deflatsioonispiraal tekkis näiteks 90-ndatel
aastatel Jaapanis.
Edasi,
deflatsioon võib anda väära signaali investoritele ja hoiustajatele. Kui
infaltsioon sööb pangahoiuste väärtust, siis
hindade alanemise puhul on olukord vastupidine – raha ostujõud justnagu
kasvaks iseenesest. Ehk siis tekib tunne, et deflatsiooni tingimustes ei peagi
rahaomanik midagi tegema ega investeerimisriske võtma. Seega, deflatsioon võib pidurdada
investeerimisaktiivsust ja seeläbi majanduskasvu.
Inflatsiooni
teatavasti teeb laenuvõtjate olukorra kergemaks ja võimaldab odavama rahaga oma
laenukohustusi katta. Avaliku sektori seisukohalt lähtudes on inflatsioon
enamasti valitsuse sõber, mis võimaldab riigivõla koormust vähendada ehk võlg välja
„infleerida“.
Deflatsiooni
puhul on olukord jällegi vastupidine – laenu reaalkulu muutub laenaja jaoks
kallimaks ja laenukoorem muutub arvestuslikult
raskemaks.
Siit
jõuamegi tagasi Euroopa Keskpanga mureni.
Ja see on just nimelt mure Euroopa riikide madala majanduskasvu ja
paljude riikide avaliku sektori suure võlakoorma pärast.
Otseselt
Euroopa Keskpanga tegevusvaldkond
majanduskasvu soodustamine ei peaks
olema, aga kaudselt püütakse seda rahapoliitika kaudu siiski toetada. Sarnaselt
USA Föderaalreservi tegevusega. Majanduskasvu toetatakse rahapakkumise suurendamise
ja intressimäärade alandamisega. Paraku on
jõutud olukorrani, kus intresside
tase on juba sõna otseses mõttes vastu maad ning edasi saabki sellega minna
ainult miinuspoolele. Euroopa Keskpanga poolne rahapakkumine on olnud nii suur,
et kommertspankadel pole midagi suurt tarka selle rahaga peale hakata. Lihtsustatult
öeldes, selmet Keskpangast saadavat raha suunata edasi ärisektori
investeeringuteks, hoiustasid kommertspangad selle raha hoopis Keskpanka
tagasi. Siit ka Keskpanga negatiivse
hoiuseintressi mõte – karistada
kommertspanku raha suretamise eest hoiuarvetel. Sõnum on see, et investeerige,
jagage odavat laenu ettevõtetele ja tarbijatele – ehk siis hakkab ka Euroopa majandus kasvama!
Odav raha peaks tõstma hinna ja palgataset ning seeläbi stimuleerima
majandustegevust. Paraku pole
inflatsiooni Euroopas hetkel kuskil näha. Selle põhjus on madal kogunõudlus,
pankade ettevaatlik laenupoliitika ja madal investeerimisjulgus.
Aga
Euroopa rahapoliitka juurest Eesti hoiustajate olukorra juurde. Kas ka Eesti
kommertspankades võiks hoiuseintress jõuda miinuspoolele?
Pangaesindajad
on sellise võimaluse üsna selgelt välistanud. Kuigi tänaseks on deposiitidele makstavad intressid jõudnud
nullilähedaseks, siis oma raha hoiustamise eest peale maksta pangaklientidel siiski ei tule. See oleks see liiga ekstreemne ja pikaajaliselt
pankade huve kahjustav tegevus.
Küsimus
on aga selles, kuidas selline üleeuroopaline odav raha mõjutab Eesti üldist
majandustegevust. Põhimõtteliselt peaks olema ülisoodne aeg pangalaenude abil
äritegevuse laiendamiseks, kinnisvara soetamiseks ning aktsiainvesteeringuteks.
Paraku on laenupidurid peal nii pankade poolel kui lisaraha nõudlejatel
ettevõtlussektoris. Pangad on muutunud kriisijärgselt oluliselt
ettevaatlikumaks ja soovivad vältida buumiaegset kerge käega rahajagamist. Samasugune
ettevaatlikus ja pessimism tundub valitsevat ka ärisektori poole peal. Madalatest
intressidest olulisemaks peetakse laenuvõtmise puhul investeeringute riskiastet ja eeldatavat majandusarengut. Majandusteooria
seisukohalt võiks sellist olukorda käsitleda niinimetatud keinsistliku
likviidsuslõksuna, mille puhul raha pakkumise suurendamine ei too kaasa
investeeringute ja majanduskasvu suurenemist.
Kas
intressimäärade nulltase võiks mõjutada Eesti inflatsiooni? Lühiajaliselt ilmselt mitte. Eesti majapidamiste
tarbimisstruktuuri iseloomu tõttu mõjutavad meie inflatsioonitaset eelkõige
esmatarbekaubad – toit, riietus, eluasemekulud.
Nende hüviste hinnataset aga
madal intress otseselt ei mõjuta.
Küll aga peaks eelduste kohaselt
rahapakkumise odavnemine kanduma üle väärtpaberite ja kinnisvara suurenevatesse
hindadesse. Maailma aktsiaturud ongi
väga jõuliselt oma väärtust kasvatanud. Ilmselt saabuvad rõõmsad ajad ka
Tallinna börsile ja ehitus ning kinnisvarasektorisse.
