Deflatsioon ja majandustsülkkel (Vikerraadio (12): 10.06.2014)

Negatiivne intress ja deflatsioon

Euroopa  Keskpank on hakanud kartma  deflatsiooni  ning  selle vältimiseks  langetanud keskpangas hoitava raha intressid lausa negatiivseks.  Sellega seoses on ka Eestis hakatud rääkima  võimalusest, et inimesed peaksid varsti hakkama peale maksma kui nad oma raha pangas hoiavad.  

Selle informatsiooni taustal püüan selgitada deflatsiooni kui majandusnähtust ja selle võimalikku mõju Eesti majandusele.

Deflatsiooniks nimetatakse hindade langust eelneva perioodiga võrreldes. Aga mis on siis deflatsioonis halba ja miks Euroopa rahajuhid selle üle muretsevad?  Üsna loomulik reaktsioon oleks suisa vastupidine - hindade langus on ikka hea uudis. Deflatsioon ju suurendab raha ostuvõimet;   erinevalt inflatsioonist, mis  raha väärtust kahandab.  

Deflatsioon teatud märgilise tähendusega majandusprotsess, mis peegeldab majanduse üldist seisundit.  Kui majandus kahaneb, siis koos sellega väheneb sageli ka hindade tase. Ning vastupidi, kiire majanduskasvuga seondub tavapäraselt ka hindade kasv.

Miks deflatsioon võiks majanduskasvu pidurdada?

Kauba hind on teatavasti indikatsioon selle kauba nõudluse kohta. Kui hinnad alanevad, siis annavad nad ka signaali ettevõtlussektorile, et nõudlus tõmbub kokku. Seega,  hindade alanemine survestab ka ettevõtteid oma tootmismahtusid  vähendama.  Äritegevuse kokkutõmbumine omakorda  vähendab tööhõivet ja palgataset,  mis süvendab veelgi hinnalangust. Kokkuvõttes võib tekkida niinimetatud deflatsioonispiraal, kus hindade alanemine võimendab majanduslangust ja vastupidi. Selline negatiivne deflatsioonispiraal tekkis näiteks 90-ndatel  aastatel Jaapanis.

Edasi, deflatsioon võib anda väära signaali investoritele ja hoiustajatele. Kui infaltsioon  sööb  pangahoiuste väärtust,  siis  hindade alanemise puhul on olukord vastupidine – raha ostujõud justnagu kasvaks iseenesest. Ehk siis tekib tunne, et deflatsiooni tingimustes  ei peagi  rahaomanik midagi tegema ega investeerimisriske võtma. Seega,  deflatsioon võib pidurdada investeerimisaktiivsust ja seeläbi majanduskasvu.  

Inflatsiooni teatavasti teeb laenuvõtjate olukorra kergemaks ja võimaldab odavama rahaga oma laenukohustusi katta. Avaliku sektori seisukohalt lähtudes on inflatsioon enamasti valitsuse sõber, mis võimaldab riigivõla koormust vähendada ehk võlg välja „infleerida“.

Deflatsiooni puhul on olukord jällegi vastupidine – laenu reaalkulu muutub laenaja jaoks kallimaks ja laenukoorem  muutub arvestuslikult raskemaks.

Siit jõuamegi tagasi Euroopa Keskpanga mureni.  Ja see on just nimelt mure Euroopa riikide madala majanduskasvu ja paljude riikide avaliku sektori suure võlakoorma pärast.

Otseselt Euroopa Keskpanga  tegevusvaldkond majanduskasvu soodustamine  ei peaks olema, aga kaudselt püütakse seda rahapoliitika kaudu siiski toetada. Sarnaselt USA Föderaalreservi tegevusega. Majanduskasvu toetatakse rahapakkumise suurendamise ja intressimäärade alandamisega. Paraku on  jõutud olukorrani,  kus intresside tase on juba sõna otseses mõttes vastu maad ning edasi saabki sellega minna ainult miinuspoolele. Euroopa Keskpanga poolne rahapakkumine on olnud nii suur, et kommertspankadel pole midagi suurt tarka selle rahaga peale hakata. Lihtsustatult öeldes, selmet Keskpangast saadavat raha suunata edasi ärisektori investeeringuteks, hoiustasid kommertspangad selle raha hoopis Keskpanka tagasi. Siit ka Keskpanga  negatiivse hoiuseintressi  mõte – karistada kommertspanku raha suretamise eest hoiuarvetel. Sõnum on see, et investeerige, jagage odavat laenu ettevõtetele ja tarbijatele  – ehk siis hakkab ka Euroopa majandus kasvama! Odav raha peaks tõstma hinna ja palgataset ning seeläbi stimuleerima majandustegevust.  Paraku pole inflatsiooni Euroopas hetkel kuskil näha. Selle põhjus on madal kogunõudlus, pankade ettevaatlik laenupoliitika ja madal investeerimisjulgus.

Aga Euroopa rahapoliitka juurest Eesti hoiustajate olukorra juurde. Kas ka Eesti kommertspankades võiks hoiuseintress jõuda miinuspoolele?

Pangaesindajad on sellise võimaluse üsna selgelt välistanud. Kuigi  tänaseks  on deposiitidele makstavad intressid jõudnud nullilähedaseks, siis oma raha hoiustamise eest peale maksta  pangaklientidel siiski ei tule. See  oleks see liiga ekstreemne ja pikaajaliselt pankade huve kahjustav tegevus. 

Küsimus on aga selles, kuidas selline üleeuroopaline odav raha mõjutab Eesti üldist majandustegevust. Põhimõtteliselt peaks olema ülisoodne aeg pangalaenude abil äritegevuse laiendamiseks, kinnisvara soetamiseks ning aktsiainvesteeringuteks. Paraku on laenupidurid peal nii pankade poolel kui lisaraha nõudlejatel ettevõtlussektoris. Pangad on muutunud kriisijärgselt oluliselt ettevaatlikumaks ja soovivad vältida buumiaegset kerge käega rahajagamist. Samasugune ettevaatlikus ja pessimism tundub valitsevat ka ärisektori poole peal. Madalatest intressidest olulisemaks peetakse laenuvõtmise puhul  investeeringute riskiastet  ja eeldatavat majandusarengut. Majandusteooria seisukohalt võiks sellist olukorda käsitleda niinimetatud keinsistliku likviidsuslõksuna, mille puhul raha pakkumise suurendamine ei too kaasa investeeringute ja majanduskasvu suurenemist.  

Kas intressimäärade nulltase võiks mõjutada Eesti inflatsiooni?  Lühiajaliselt ilmselt mitte. Eesti majapidamiste tarbimisstruktuuri iseloomu tõttu mõjutavad meie inflatsioonitaset eelkõige esmatarbekaubad – toit, riietus, eluasemekulud.  Nende hüviste hinnataset aga  madal intress otseselt ei mõjuta.  Küll aga peaks eelduste kohaselt  rahapakkumise odavnemine kanduma üle väärtpaberite ja kinnisvara suurenevatesse hindadesse.  Maailma aktsiaturud ongi väga jõuliselt oma väärtust kasvatanud. Ilmselt saabuvad rõõmsad ajad ka Tallinna börsile ja ehitus ning kinnisvarasektorisse.