Palk ja tööjõukulu (Vikerraadio (30): 24.03.2015

Tööjõukulude tase ja tööjõu kättesaadavus on kujunenud Eesti majanduse jaoks väga olulisteks teemadeks.

Eurostat on teinud iga-kvartaalse  kokkuvõtte tööjõukuludest Euroopa Liidu riikides. Eelmise aasta viimases kvartalis oli Eesti tööjõukulu ühe töötatud tunni kohta 6.5% suurem kui aasta varem. See on Euroopa Liidus üks suuremaid kasve;  ainult Rumeenia tööjõud kallines veelgi kiiremini. Kuna kiire tööjõukulude kasv on toimunud ka eelnevatel perioodidel, siis on põhjust rääkida üsna ilmekast trendist.

Euroopas tervikuna suurenesid tööjõukulud 1.4% võrra. Samal ajal läks Portugalis tööjõud 9% odavamaks; vähenemine toimus ka Küprosel ja Itaalias.

Tööjõud on kiiresti kallinemas eelkõige Ida- ja Kesk-Euroopa maades; Lääne Euroopas on kasv olnud palju mõõdukam.

Eurostati raportis  käsitletakse tööjõukulude all ettevõtte poolt tehtavaid kulutusi arvestatuna ühe töötatud tunni kohta. Seega mõjutab kulutuste taset nii makstava palga suurus, kui ka töötatud tundide koguarv.  

Tööjõukulu jaguneb  omakorda kaheks kululiigiks. Ühelt poolt on tegemist palga ja preemiate maksmisega tööandja poolt. Teine tööjõukulu komponent on  aga maksud, mis lisanduvad töötajate palkamisel. Eesti puhul siis  tööandja sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse. Olgu märgitud, et indiviidi tulumaksu ei käsitleta tööandja kuluna. Tulumaks on ikka palgasaaja kohustus, mitte ettevõtte kulu!

Aastatagused numbrid näitavad, et Eesti ärisektori tööjõukulu oli aasta tagasi keskeltläbi 9 eurot tunni kohta; Soomes 32 ja Euroopa Liidus 24 eurot.  Meie ja Soome tööjõukulu erineb üle kolme korra;  oleme tööjõu hinna poolest ikka veel palju madalamal tasemel kui Põhjanaabrid.

Eesti töötaja saab arvestuslikult palka 7 eurot tunnis;  soomlane 25  ja Euroopas keskmiselt saadakse 18 eurot. Eesti töötaja palgatase on ka umbes 2 korda madalam kui Kreeka töötajal. Viimase 13 aastaga on palgatase Eestis küll  kiiresti suurenenud, aga absoluutne vahe on kasvanud. Kui tosin aastat tagasi oli Eesti ja Soome tunnipalga vahe 15 eurot, siis täna  saab Soome töötaja töötunni kohta juba 18 eurot rohkem. Absoluutarvudes vahe ei vähene, vaid hoopis suureneb!

Valimiste raamistikus arutleti pikalt tööjõumaksude alandamise teemadel - seda peamiselt tulumaksu kontekstis. Veelkord, ei tulumaks ega maksuvaba miinimum ei mõjuta kuidagimoodi Eesti ettevõtete tööjõukulusid. Küll aga mõjutab ettevõtte kulutusi Eesti sotsiaalmaksete suhteliselt kõrge tase.

Kui Eesti tööandja puhul on arvestuslikul maksukulu kogutööjõukuludes kokku  28%, siis Soomes näiteks 22%  

Eesti  tööjõukulude kiire kasv peegeldab suuresti tänast olukorda tööjõuturul. Siin ühest hinnangut anda ei saa -  tööjõukulude kasvul on nii häid kui ka halbu järelmeid.

Alustame headest uudistest. Esiteks, kui palk suureneb, siis järelikult on majandus kasvuteel. Palgakasv peegeldab ettevõtete võimekust maksta kõrgemaid palku – seega võiks eeldada positiivset seost ka  meie ettevõtete käekäigu  ja  teenitud tuludega.

Palgakasv on oluline tegur töötajate motiveerimisel ja tootlikuma töö tegemisel. Madal palk on ühiskonna madala konkurentsivõime näitaja!  

Samuti, sissetulekute suurenemine on muutunud oluliseks aspektiks Eesti sisemise julgeoleku ja ühiskonna kestmiseks. Kui heaolu kiiresti ja silmnähtavalt ei kasva, siis surve väljarändamiseks ei vähene.

Edasi, palgatõus näitab ka tööjõu nõudluse ja pakkumise vahekorda. Kui vaba tööjõudu napib, siis tekib paratamatult surve  palkade tõusuks. See on hea surve – see suunab ettevõtteid oma tööd ümber korraldama ja efektiivsust kasvatama.   Ning lõpetama need tegevused, milleks meil tööjõudu lihtsalt pole. Toome sellise näite. Eestis kulutab kaubandusketi  Prisma pood  arvestuslikult  3 ja pool  tööpäeva nädalas  rohkem,  et  müüa sama kogus kaupu kui Soomes toimiv Prisma pood. See ajakulu Eestis tuleneb hilisõhtustest lahtiolekuaegadest. Ükskõik, mida me arvame ettevõtlusvabadusest ja turumajandusest, teisiti kui  Eesti defitsiitse tööjõu põletamisena mina sellist olukorda ei tõlgendaks!

Möödas on ajad, kui palk Eesti oli 8 korda madalam kui Soomes – ettevõtted peavad olema konkurentsivõimelised ka juhul, kui Eesti töötaja palk on „ainult“ kolm korda madalam kui Põhjala naabritel. Palgasurve on oluline hoob majanduse liikumisel kõrgema väärtusega toodangu suunas.  Tööjõu defitsiidi olukord peab suunama ettevõtteid kohanduma ja muutma tootmise profiili, selmet hädaldama tööjõu puuduse üle.

Negatiivsetest asjadest ka. Palgakulu on ettevõtte jaoks kulu – loomulikult ettevõtte seisukohalt on tegemist negatiivse protsessiga. Nii ettevõtte kui ühiskonna seisukohalt on oluline ka palgatõusu ja tootlikkuse seos – palkade kasv ilma tootmise ümberkorraldamiseta vähendab Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. 

Kokkuvõttes,  palka suurendab ikka töötegijate ja tööandjate ühine mõtestatud ja efektiivne tegevus, mitte mingid poliitilised dekreedid alampalga või keskmise palga kehtestamise kohta! 

Gorbatšov ja perestroika 30! (Vikerraadio (29): 10.03.2015

Täna täpselt 30 aastat tagasi tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov.  Ei olegi muud põhjust seda kummalist daatumit meenutada kui see, et kompartei esimene sekretär alustas riigis muudatustega, mis kokkuvõttes purustas „kõikvõimsa“  Nõukogude impeeriumi ja võimaldas  Eestil saada taas iseseisvaks.

Perestroika algusest on möödas seega juba poolteist inimpõlve, aga ajuti tundub, et  sellele eelnev  periood pole meie elust lahkunud.  Pidevalt kuuleme võrdlusi nõuka-aja ja tänase vahel –  võrreldakse kuidas oli enne ja mis on toimunud pärast nõukogude võimu „taaskukutamist“. Kuidagi väga lihtne on meie tänaseid probleeme ja saamatusi põhjendada olukorraga, mis oli Eestis 50 aasta tagasi!

Impeeriumid nagu ikka, hävivad majanduslikel põhjustel. Nõukogulik ühiskond oli jõudnud sellisesse olukorda, kus inimeste elatustase võrreldes Lääneriikidega muutus üha armetumaks. Inimesi polnud enam võimalik Venetsueela  stiilis odava eluaseme ja bensiiniga „ära osta“. Esmatarbekaupade näiline odavus, pea tasuta eluase  ja sotsiaalhüved ei kompenseerinud enam elu materiaalse poole vaesust ja demokraatlike vabaduste puudumist. Gorbatšovi võimuletuleku ajaks polnud  suuremal osal nõukogude inimestest suurt midagi kaotada ning jõusüsteemid ei suutnud enam riiki koos hoida. Ühiskond jõudis sõna otsese mõttes pankrotti, kus jõuga peale surutav ideoloogia polnud enam võimeline inimesi valet uskuma panna.

Gorbatšovi poolt alustatud perestroika tulemusel   kukkus kokku Nõukogude Liit ja muutus põhjalikult kogu  Euroopa poliitiline kaart. Nõukogudemaa sisemise väe kadumine andis võimaluse taastada Eesti iseseisvus, nii nagu bolševike revolutsioon 70 aastat enne seda võimaldas  tekkida iseseisval Eesti riigil.

Gorbatšovist räägitakse kui suurest demokraadist ja maailmapoliitikust, kes sai 1990 aastal ka Nobeli rahupreemia. Aga oleme ikka otsekohesed - tegemist oli  ja on tõsiuskse  kommunistiga, kellel asjad lihtsalt käest „ära libisesid“.  Ei maksa kordagi arvata, et Gorbatšovi eesmärgiks oli kompartei ainuvõim kaotada või NSV liiduvabariikidel iseseisvuda lasta. Tegemist oli lihtviisil olukorraga, kus riigijuht ei saanud aru oma riigi olemusest ja olukorrast.

Kuidas peaks sellesse omapärasesse daatumisse täna suhtuma?

Ühelt poolt  arvan, et tuleks ära unustada meie tänase elu võrdlemine nõukaperioodiga. Sellest on möödunud piisavalt palju aega, et ikka veel põhjendada meie tänaseid probleeme poole sajandi taguse minevikuga.  Alla viiekümne aastasel inimesel ei saa olla teadvustatud kogemust nõukaperioodist. Seega, kui meie ühiskonna ees on mingid probleemid, siis need ongi meie enda saamatus või oskamatus, mida ei ole põhjustanud 70 aastat tagasi toimunu või nõukaaegsed inimesed.  Unustagem  see periood kui võrdlusalus või süüdlane!

Teiseks, täiesti vastupidiselt peaksime suhtuma  nõukogudelaadse  totalitaarriigi  taastekkimise ohtu. Sellises ühiskonnas aset leidavad inimeste kannatused  ja hävitatud elud  on asjaolud, mis sunnivad meil alati  valvsad olema!

Kolmandaks,  huvitav ja õpetlik on käsitleda NSVLiidu   kokkukukkumist majandusteooria  seisukohalt.  See on ilmekas näide, kuidas ebaefektiivne majandussüsteem viib kokkuvõttes ka riigi hävimiseni. Mitte ainult diktaatorlik ühiskonnakorraldus, vaid turumajanduse puudumine  hävitas lõppkokkuvõttes Nõukogude riigi.

 Üheparteilisi  ja autoritaarseid riike on ka täna maailmas mitmeid – näiteks kompartei poolt juhitav Hiina. Samas on seal majanduselu  korraldet turumajanduse põhimõtete alusel. Aga jällegi, võim püsib kindlana niikaua, kui ta suudab pakkuda majanduslikku heaolu. Aga nagu viimase sajandi kogemus näitab – kui ühiskond ei ole demokraatlik, siis  nii või teisiti pidurdub ka heaolu kasv, mis toob kaasa rahulolematuse suurenemise.

Turumajanduse puudumine  NSVLi-s tõi kaasa väga vastuolulise arengumudeli. Ühelt poolt oldi 50-60-ndatel maailma absoluutses tipus riigipoolse panustamisega teadusse  ja tehnilisse arengusse. Seda küll eeskätt sõjaliste eesmärkide saavutamiseks. Teiselt poolt aga puudus mehhanism uuelaadsete tehniliste lahenduste ülekandumiseks tavakaupade tootmissesse.  Piltlikult öeldes – suudeti Belka ja Strelka kosmosesse lennutada, aga raadioid ega riideid ei suudetud toota. Ilmekas  erinevus tuleb välja võrdluses USA-ga, kus riigipoolsel panustamisel välja töötatud tehnilised lahendused muutuvad erasektori abiga kiiresti ärilisteks toodeteks. Enamus Apple ja Google tehnoloogilistest lahendustest oli vähemalt esialgselt välja töötatud USA valitsuse poolt rahastatud teadusprogrammide tulemusena.  Sageli jällegi sõjaliste eesmärkidega seoses. 

Tulles tagasi veelkord Gorbatšovi kui riigijuhi juurde.  NSVL häving on peaks meile õpetama seda, kui oluline on arusaam ja teadmine sellest, kuidas ühiskond  tegelikult toimib.  Kõige  ohtlikum sealjuures on kinni jäämine mingitesse poliitilistesse või majanduslikesse dogmadesse ning tegelikku olukorra ignoreerimine.  Ehk teisisõnu, hakatakse uskuma omaenda valesid.  Ja see on ka meie  tänase Eesti peaküsimus  -  kas riigijuhtimine suudab uueneda ja stagnatsioonist välja murda või jätkame enesepettust ja jutte sellest kuidas kogu progressiivne inimkond meid ikka imetleb ja eeskujuks peab!