Palk ja tööjõukulu (Vikerraadio (30): 24.03.2015

Tööjõukulude tase ja tööjõu kättesaadavus on kujunenud Eesti majanduse jaoks väga olulisteks teemadeks.

Eurostat on teinud iga-kvartaalse  kokkuvõtte tööjõukuludest Euroopa Liidu riikides. Eelmise aasta viimases kvartalis oli Eesti tööjõukulu ühe töötatud tunni kohta 6.5% suurem kui aasta varem. See on Euroopa Liidus üks suuremaid kasve;  ainult Rumeenia tööjõud kallines veelgi kiiremini. Kuna kiire tööjõukulude kasv on toimunud ka eelnevatel perioodidel, siis on põhjust rääkida üsna ilmekast trendist.

Euroopas tervikuna suurenesid tööjõukulud 1.4% võrra. Samal ajal läks Portugalis tööjõud 9% odavamaks; vähenemine toimus ka Küprosel ja Itaalias.

Tööjõud on kiiresti kallinemas eelkõige Ida- ja Kesk-Euroopa maades; Lääne Euroopas on kasv olnud palju mõõdukam.

Eurostati raportis  käsitletakse tööjõukulude all ettevõtte poolt tehtavaid kulutusi arvestatuna ühe töötatud tunni kohta. Seega mõjutab kulutuste taset nii makstava palga suurus, kui ka töötatud tundide koguarv.  

Tööjõukulu jaguneb  omakorda kaheks kululiigiks. Ühelt poolt on tegemist palga ja preemiate maksmisega tööandja poolt. Teine tööjõukulu komponent on  aga maksud, mis lisanduvad töötajate palkamisel. Eesti puhul siis  tööandja sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse. Olgu märgitud, et indiviidi tulumaksu ei käsitleta tööandja kuluna. Tulumaks on ikka palgasaaja kohustus, mitte ettevõtte kulu!

Aastatagused numbrid näitavad, et Eesti ärisektori tööjõukulu oli aasta tagasi keskeltläbi 9 eurot tunni kohta; Soomes 32 ja Euroopa Liidus 24 eurot.  Meie ja Soome tööjõukulu erineb üle kolme korra;  oleme tööjõu hinna poolest ikka veel palju madalamal tasemel kui Põhjanaabrid.

Eesti töötaja saab arvestuslikult palka 7 eurot tunnis;  soomlane 25  ja Euroopas keskmiselt saadakse 18 eurot. Eesti töötaja palgatase on ka umbes 2 korda madalam kui Kreeka töötajal. Viimase 13 aastaga on palgatase Eestis küll  kiiresti suurenenud, aga absoluutne vahe on kasvanud. Kui tosin aastat tagasi oli Eesti ja Soome tunnipalga vahe 15 eurot, siis täna  saab Soome töötaja töötunni kohta juba 18 eurot rohkem. Absoluutarvudes vahe ei vähene, vaid hoopis suureneb!

Valimiste raamistikus arutleti pikalt tööjõumaksude alandamise teemadel - seda peamiselt tulumaksu kontekstis. Veelkord, ei tulumaks ega maksuvaba miinimum ei mõjuta kuidagimoodi Eesti ettevõtete tööjõukulusid. Küll aga mõjutab ettevõtte kulutusi Eesti sotsiaalmaksete suhteliselt kõrge tase.

Kui Eesti tööandja puhul on arvestuslikul maksukulu kogutööjõukuludes kokku  28%, siis Soomes näiteks 22%  

Eesti  tööjõukulude kiire kasv peegeldab suuresti tänast olukorda tööjõuturul. Siin ühest hinnangut anda ei saa -  tööjõukulude kasvul on nii häid kui ka halbu järelmeid.

Alustame headest uudistest. Esiteks, kui palk suureneb, siis järelikult on majandus kasvuteel. Palgakasv peegeldab ettevõtete võimekust maksta kõrgemaid palku – seega võiks eeldada positiivset seost ka  meie ettevõtete käekäigu  ja  teenitud tuludega.

Palgakasv on oluline tegur töötajate motiveerimisel ja tootlikuma töö tegemisel. Madal palk on ühiskonna madala konkurentsivõime näitaja!  

Samuti, sissetulekute suurenemine on muutunud oluliseks aspektiks Eesti sisemise julgeoleku ja ühiskonna kestmiseks. Kui heaolu kiiresti ja silmnähtavalt ei kasva, siis surve väljarändamiseks ei vähene.

Edasi, palgatõus näitab ka tööjõu nõudluse ja pakkumise vahekorda. Kui vaba tööjõudu napib, siis tekib paratamatult surve  palkade tõusuks. See on hea surve – see suunab ettevõtteid oma tööd ümber korraldama ja efektiivsust kasvatama.   Ning lõpetama need tegevused, milleks meil tööjõudu lihtsalt pole. Toome sellise näite. Eestis kulutab kaubandusketi  Prisma pood  arvestuslikult  3 ja pool  tööpäeva nädalas  rohkem,  et  müüa sama kogus kaupu kui Soomes toimiv Prisma pood. See ajakulu Eestis tuleneb hilisõhtustest lahtiolekuaegadest. Ükskõik, mida me arvame ettevõtlusvabadusest ja turumajandusest, teisiti kui  Eesti defitsiitse tööjõu põletamisena mina sellist olukorda ei tõlgendaks!

Möödas on ajad, kui palk Eesti oli 8 korda madalam kui Soomes – ettevõtted peavad olema konkurentsivõimelised ka juhul, kui Eesti töötaja palk on „ainult“ kolm korda madalam kui Põhjala naabritel. Palgasurve on oluline hoob majanduse liikumisel kõrgema väärtusega toodangu suunas.  Tööjõu defitsiidi olukord peab suunama ettevõtteid kohanduma ja muutma tootmise profiili, selmet hädaldama tööjõu puuduse üle.

Negatiivsetest asjadest ka. Palgakulu on ettevõtte jaoks kulu – loomulikult ettevõtte seisukohalt on tegemist negatiivse protsessiga. Nii ettevõtte kui ühiskonna seisukohalt on oluline ka palgatõusu ja tootlikkuse seos – palkade kasv ilma tootmise ümberkorraldamiseta vähendab Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. 

Kokkuvõttes,  palka suurendab ikka töötegijate ja tööandjate ühine mõtestatud ja efektiivne tegevus, mitte mingid poliitilised dekreedid alampalga või keskmise palga kehtestamise kohta!