Pagulastest (Vikerraadio (34): 19.05.2015)

Kuidagi väga järsku ja jõuliselt on Eestis teemaks tõusnud põgenike saabumine. Aga isegi ilma Euroopa Liidu sunnita on juba ammu aeg sel teemal rääkida. Sest võõramaalaste Eestisse tulemiseks on hetk soodne!

Aastasadade jooksul on Eestist mindud ja siia tuldud. Viimastel kümnenditel rohkem küll mindud, tulla nagu ei taheta.

Aga mõtiskleks natuke pagulaste saabumisega seotud majanduslike aspektide üle. Immigrantide saabumine toob kaasa nii kulude suurenemise ühiskonnale, aga teiselt poolt on ka olemas positiivne mõju.

Kõigepealt kuludest. Neid on mitmet laadi. Esmalt  on vaja luua tingimused võõramaalaste siia saabumiseks.  Tuleb luua süsteem selliste võõramaalaste vastuvõtuks. See on mitmetahuline protsess – inimeste arvelevõtmine, vältimatu meditsiiniabi tagamine, majutamine ja toitmine.  Kindlasti ka psühholoogiline nõustamine peale ränkrasket võitlust ellujäämise nimel.

Teisalt on  tegemist kuludega, mis on seotud nende kaasamisega Eesti ühiskonda- keeleõpe, kultuuri tutvustamine  ja meie elukorraldusse sulandamine.  Selleks, et tulijatest saaksid täisväärtuslikud Eesti ühiskonna liikmed ja kodanikud.

Kolmas aspekt on seotud hariduse ja kutseõppega. Saabujad peavad olema võimelised ühel hetkel tööle hakkama ja ise endale tulu teenima. Tööpuuduse tase vastuvõtjas riigis on oluline komponent pagulaskvoodi kujundamisel, seega eeldatakse, et vastuvõtja riik kaasab saabujaid ka oma tööturule.

Miks ma arvan, et praegu on hea hetk pagulaste vastuvõtmiseks? Sellepärast, et me oleme kahaneva rahvastiku ja tööjõuga riik.  Ja ükski väheneva rahvaarvuga riik ei saa pikaajaliselt kestma jääda.  Meil on töökohti ja ruumi, meil on vaja uusi inimesi!   

Teiseks, meil on olemas ametikoolid ja kõrgemad õppeasutused, kus on küll üpris kaasaegne õppekeskkond. Õppivate noorte hulk aga kahaneb. Ja miks mitte seda õppebaasi kasutada ka välismaalt saabunute koolitamiseks ja ümberõppeks!

Loomulikult on pagulaste saabumisega seotud ka mitmed riskidega. Võib halveneda sotsiaalne keskkond, tekkida rahvuslike, rassilisi ja usulisi pingeid või  muid hetkel ettenägematuid olukordi. Kõige suurem risk on muidugi see, et pagulased võiksid kujutada ohtu meie kultuurile ja keelele või Eesti ühiskonna kestmisele tervikuna.  Nende riskide maandamine nõuab omakorda kulusid.

Majanduslikus mõttes on eeldatav kvoodi alusel jaotatav inimeste hulk meile üsna tühine koormus. Samuti pole välistatud Euroopa Liidu poolsete toetusskeemide teke seoses pagulaste vastuvõtu ja integreerimisega.

Tulupoole kokkulugemine aga nii konkreetne ei ole.  Peaksime nägema pagulaste vastuvõtmises eelkõige üllast missiooni, mis aitab avaneda ka meie Eesti ühiskonnal. Kuidagi kohatu on küsida pagulastelt – miks te siia tulite? Kuidas oleks sellele küsimusele vastanud 80 tuhat Eesti paadipõgenikku 44-nda aasta sõjasügisel?

Seega peaks meie lähenemine olema hoopis teine – missugust väärtust need uued inimesed meie  ühiskonnale lisaksid?

Nagu öeldud, see seltskond  võiks täita tekkinud tühimiku meie tööturul ja õppeasutustes.  Selliseid inimesi, keda täna meie majandus lisaks vajaks pole valmiskujul maailmas olemas. Need tuleb meil ise ette valmistada ja välja õpetada.  Seega võiksid pagulased värskendavalt mõjuda meie majandusele.

Miks ikkagi Rootsi  on nõus vabatahtlikult vastu võtma kümnetes tuhandetes  immigrante?  Ärgem arvakem, et Rootsi ühiskond selle taga ka omakasu silmas ei pea.

Skandaalimaias meedia keskendub küll paljude Euroopa riikide tänavapildi ekstreemsustele  või  võõrpäritolu  tegelaste poolt tekitatud korrarikkumistele. Vähem pööratakse tähelepanu sellel, et suur osa tööstusest või teenindussektorist  saab toimida ainult tänu nendesamade immigrantide panusele.  See on ka üks asjaolu, millest Eesti pagulaspoliitika peab üsna selgesõnaliselt lähtuma.

Loomulikult on tööoskused ja töökultuur  meie omast erinevad, aga selleks ongi haridus, ametikoolitus ja ümberõpe, mis nad tööturule sisenemiseks ette valmistab. Ja mis saab pagulasele veel tähtsam olla kui hea haridus, kutseoskused ja töökoht!

Pagulaste saabumine võiks muuta ka Eesti ühiskonna avatumaks ja sallivamaks.  Esmatähtis ja ülioluline on pagulaste integratsioon Eesti keele ja kultuuriruumi.  Selleks tuleb jõuliselt ja otsustavalt panustada. See võimaldab neil paremini sulanduda Eesti ühiskonda ja ei teki keele- ega kultuurikonkurentsi eesti keelele.  Ei tohi lasta tekkida olukorral, kus eri rahvustest pagulaste omavaheline suhtlemiskeel on mingi muu keel peale eesti keele.  Selle plaanis näen Ukraina pagulastes hoopis suuremat ohtu meie keeleruumile kui näiteks oromo keele kõnelejate poolt.  Hea näide on jällegi Rootsi – ükskõik mis rahvust või usku sa oled – suhtlemiskeeleks on rootsi ja ainult rootsi keel!

Me ei saa pagulaste probleemi ei salata ega ignoreerida. Nad on siin. Heitkem  kõrvale stereotüübid ja eelarvamused ning olgem väärikad! Siia saabuv uus maailm ei ole mitte ainult sõja ja viletsuse nägu, vaid ka täis lootust ja tänulikkust. Olgem seda väärt!

Maksudest (Vikerraadio (33): 5.05.2015)

Olukord maksutõusudega on kujunenud omapäraseks.  See omapära seisneb selles, et ühiskond keeldub tunnistamast tõsiasju ja usub imede võimalikkusesse.

Riigikokku valitud poliitjõud on  omavahel läbi rääkinud ja kokku pannud koalitsioonivalitsuse. Koalitsioon  on  välja käinud valitsemisprogrammi, kuidas Eesti ühiskonda õnnelikumaks teha. Aga nagu ikka, suurem õnn maksab rohkem raha! 

Valijad teavad, et on ära teeninud suurema maksuvaba tulu ja suuremad toetused. Valija teab, et tulumaksud maksud peavad alanema, sest nad peavad alanema!  Ja järsku selline olukord, et valitsus tahab hoopis mingeid makse tõsta. Kuidas siis niimoodi? Valitsus on meid petnud, sest selliseid maksutõuse nad ju ei lubanud!

Paraku on tõsiasi see, et tänane valitsuskoalitsioon  teeb maksudega just täpselt seda, mida nad on valimistuules lubanud. Kõik maksutõusu lubadused on vastavuses valimisprogrammidega ja lubadustega.   Kõik koalitsioonipartnerid on lubanud maksustruktuuri muuta selliselt, et nihutada maksukoormus tööjõumaksudelt tarbimismaksudele. Ehk siis tulumaksuvaba miinimumi tõus  ja sotsiaalmaksumäära alanemine kompenseeritakse tarbimismaksude tõusuga.  Täpselt nii on ka teoks saamas!  Aga milles siis vastuolu?

Vastuolu ongi selles, et ei valijad ega valitsus  ei uskunud, et valitsemisleppe elluviimiseks,  et midagi sellist peaks tegema.   Et ehk õnnestub kuidagi välja vingerdada.

Ja siin ongi vastuolu, mis nii inimestele kui  äriettevõtetele on pärale jõudnud!

Ja suurenevat raha on valitsus otsustanud kokku koguda suureneva aktsiiside kaudu. Eesti bensiinihind on küll madalam kui paljudes riikides, aga korreleerub üsna täpselt ühiskonna ostujõuga.  

1%  sotsiaalmaksu  alanemine on kindlasti samm edasi. Olene pikka aega rääkinud sellest, et alanemine võiks olla kümneid protsendipunkete rohkem, aga algatuseks asi seegi.

Mitme nädala vältel räägitakse meedias tundide kaupa maksudest, aga sõna „tulumaks“ ei julge keegi suhu võtta. Ja kui keegi ütleks veel astmeline tulumaks, siis jääb eeter kohe tummaks. Ja nii näemegi  kõige jaburamaid maksuettepanekuid – teedemaks, käibemaks, jne.

Aga nendega on probleem. Eesti maksusüsteem on ammu tasakaalust väljas ning sõltuvus tarbimismaksudest suureneb. Ja tarbimismaksud ei kata ära kuluvajadust – ühekordne tarbimismaksude tõstmine kustutab tulekahju, aga teeb olukorra pikaajaliselt veelgi hullemaks. Nii või teisiti tuleb tulumakse tõsta!

Miks Eesti on krampis tulumaksude teemadel? See on väga kummaline

Ei käi  see kütusehinna aktsiis meile üle jõu. Näen siin hoopis teist probleemi. Meie maksusüsteem pole jätkusuutlik.  Kui suuremat palka teenivad inimesed ei panuste neile kohast väärikalt tulumaksu kaudu, siis puuduva osa maksavad kinni madalapalgalised  läbi tarbimismaksude. Kui lubame välispankadel 15 aasta jooksul Eestis teenitud kasumi maksuvabalt riigist välja viia, siis see tähendab Eesti ettevõtetele kõige kõrgemat sotsiaalmaksukoormust Euroopas.  Ja see on asjaolu, mis ühiskonnale on viimaks pärale jõudnud. Ühiskonna arendamine nõuab kulutusi. Viimase paarikümne aasta jooksul on suure osa sellest kulutustest panustanud rikkad onud ja tädid Brüsselist. See on võimaldanud meie oma maksukoormuse madalal hoida. Aga mitte enam, peame olema ise võimelised oma kulukoormat kanda. Ja see ongi peamine probleem,  et meie maksustruktuur ei ole selleks kohene. Enam pole ei majanduslikult  ega poliitiliselt tarbimismakse tõsta. Ainuke võimalus on tulumaksude suurendamine. Tulumaksud katavad Euroopa riikides keskeltläbi kolmandiku riigi rahavajadusest. Eestis vaevalt 15%. See on ainus koht kuhu vaadata. Aga paraku on see on teema, millest Eesti ühiskond ei julge rääkida. Viimastel nädalatel on palju olnud tundide kaupa saateid, kus arutatakse maksumuudatusi. Mitte kordagi pole keegi julgenud tuua maksutuledena esile ka tulumakse. Esitatakse  üha jaburamaks muutuvaid  ettepanekuid üha jaburamate pisimaksude kehtestamiseks, aga peamisest kandvast  tuluallikast – tulumaksudest – ei juleta rääkida. Pole nagu kombeks.