Olukord maksutõusudega on
kujunenud omapäraseks. See omapära
seisneb selles, et ühiskond keeldub tunnistamast tõsiasju ja usub imede
võimalikkusesse.
Riigikokku valitud poliitjõud
on omavahel läbi rääkinud ja kokku
pannud koalitsioonivalitsuse. Koalitsioon
on välja käinud
valitsemisprogrammi, kuidas Eesti ühiskonda õnnelikumaks teha. Aga nagu ikka, suurem
õnn maksab rohkem raha!
Valijad teavad, et on ära
teeninud suurema maksuvaba tulu ja suuremad toetused. Valija teab, et tulumaksud
maksud peavad alanema, sest nad peavad alanema!
Ja järsku selline olukord, et valitsus tahab hoopis mingeid makse tõsta.
Kuidas siis niimoodi? Valitsus on meid petnud, sest selliseid maksutõuse nad ju
ei lubanud!
Paraku on tõsiasi see, et tänane
valitsuskoalitsioon teeb maksudega just
täpselt seda, mida nad on valimistuules lubanud. Kõik maksutõusu lubadused on
vastavuses valimisprogrammidega ja lubadustega. Kõik koalitsioonipartnerid on lubanud
maksustruktuuri muuta selliselt, et nihutada maksukoormus tööjõumaksudelt tarbimismaksudele.
Ehk siis tulumaksuvaba miinimumi tõus ja
sotsiaalmaksumäära alanemine kompenseeritakse tarbimismaksude tõusuga. Täpselt nii on ka teoks saamas! Aga milles siis vastuolu?
Vastuolu ongi selles, et ei
valijad ega valitsus ei uskunud, et
valitsemisleppe elluviimiseks, et midagi
sellist peaks tegema. Et ehk õnnestub
kuidagi välja vingerdada.
Ja siin ongi vastuolu, mis nii
inimestele kui äriettevõtetele on pärale
jõudnud!
Ja suurenevat raha on valitsus
otsustanud kokku koguda suureneva aktsiiside kaudu. Eesti bensiinihind on küll
madalam kui paljudes riikides, aga korreleerub üsna täpselt ühiskonna
ostujõuga.
1% sotsiaalmaksu alanemine on kindlasti samm edasi. Olene pikka
aega rääkinud sellest, et alanemine võiks olla kümneid protsendipunkete rohkem,
aga algatuseks asi seegi.
Mitme nädala vältel räägitakse
meedias tundide kaupa maksudest, aga sõna „tulumaks“ ei julge keegi suhu võtta.
Ja kui keegi ütleks veel astmeline tulumaks, siis jääb eeter kohe tummaks. Ja
nii näemegi kõige jaburamaid
maksuettepanekuid – teedemaks, käibemaks, jne.
Aga nendega on probleem. Eesti
maksusüsteem on ammu tasakaalust väljas ning sõltuvus tarbimismaksudest
suureneb. Ja tarbimismaksud ei kata ära kuluvajadust – ühekordne tarbimismaksude
tõstmine kustutab tulekahju, aga teeb olukorra pikaajaliselt veelgi hullemaks.
Nii või teisiti tuleb tulumakse tõsta!
Miks Eesti on krampis tulumaksude
teemadel? See on väga kummaline
Ei käi see kütusehinna aktsiis meile üle jõu. Näen
siin hoopis teist probleemi. Meie maksusüsteem pole jätkusuutlik. Kui suuremat palka teenivad inimesed ei panuste
neile kohast väärikalt tulumaksu kaudu, siis puuduva osa maksavad kinni
madalapalgalised läbi tarbimismaksude.
Kui lubame välispankadel 15 aasta jooksul Eestis teenitud kasumi maksuvabalt
riigist välja viia, siis see tähendab Eesti ettevõtetele kõige kõrgemat
sotsiaalmaksukoormust Euroopas. Ja see
on asjaolu, mis ühiskonnale on viimaks pärale jõudnud. Ühiskonna arendamine
nõuab kulutusi. Viimase paarikümne aasta jooksul on suure osa sellest
kulutustest panustanud rikkad onud ja tädid Brüsselist. See on võimaldanud meie
oma maksukoormuse madalal hoida. Aga mitte enam, peame olema ise võimelised oma
kulukoormat kanda. Ja see ongi peamine probleem, et meie maksustruktuur ei ole selleks kohene.
Enam pole ei majanduslikult ega
poliitiliselt tarbimismakse tõsta. Ainuke võimalus on tulumaksude suurendamine.
Tulumaksud katavad Euroopa riikides keskeltläbi kolmandiku riigi
rahavajadusest. Eestis vaevalt 15%. See on ainus koht kuhu vaadata. Aga paraku
on see on teema, millest Eesti ühiskond ei julge rääkida. Viimastel nädalatel
on palju olnud tundide kaupa saateid, kus arutatakse maksumuudatusi. Mitte
kordagi pole keegi julgenud tuua maksutuledena esile ka tulumakse.
Esitatakse üha jaburamaks muutuvaid ettepanekuid üha jaburamate pisimaksude
kehtestamiseks, aga peamisest kandvast
tuluallikast – tulumaksudest – ei juleta rääkida. Pole nagu kombeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar