E-exit (Vikerraadio (63): 28.06.2016)

Tänaseks on Suurbritannia referendumist vist küll kõik ära räägitud, aga veel mitte kõigipoolt. Seepärast alustan kodustest asjadest.

Nii nagu äreval Albionil on ka kodusel Terra Marianal  üheks peaküsimuseks saanud – kuidas oma majanduse ja eluga  edasi minna?

Erinevalt brittidest on Eesti jäänud kinni niinimetatud „keskmise tulu lõksu“. Oleme jõudnud teatud heaolutasemele, millest ülespoole liikumine  on palju vaevalisem.  Senine kiire jõukuse kasv ja lähenemine rikkale Euroopale on asendunud   paigaltammumisega, mis halvab inimeste teotahte ja ettevõtlikkuse.  Teoreetiliselt selgitatakse seda olukorda teatud arengutaseme  läbimisega ja sisenemisega uude etappi. Veel täpsemalt - senine odaval tööjõul  ja madalal  lisandväärtusel põhinev  tootmisstruktuur on ennast ammendanud.

Meie tulutase võrreldes  näiteks Saksamaa ja Põhjamaadega on enam kui 40% madalam ja vahe vähenemist tänane majanduskasvu kiirus paraku enam ei võimalda. Sest meie majandus on oma ülesehituselt selline, mis rikkamatele järele jõudmistparaku ei võimalda. Selleks,  et minna edasi ja vähendada heaoluvahet  rikkama Euroopaga tuleb läbi viia radikaalne majandusuuendus ehk struktuurirevolutsioon!  

Majandusteooria seisukohalt oleneb  majanduskasv tootmissisendite olemasolust ja nende ja nende kasutamise efektiivsusest. Ehk tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest.  Nii Eesti oma asjatundjad kui ka välismaa targad IMF-st ja OECD-st  on toonud välja asjaolud, millest majanduskasv võiks sõltuda. Vaatleme neid üldistatult.

Töötajate hulk lähiaastakümnetel – eeldades tänaste olude püsimist – Eestis suureneda ei saa – demograafiline lagi on käes!  Töötajate arv saab suurenda ainult  läbi migratsiooni – seega võõramaalaste hulk peaks suurenema!

Vaatame kapitali olukorda. Eestis on huvitav olukord, kus eelnevatel aastatel on kapitaliinvesteeringud olnud intensiivsed ja aga kapitalivarustatus olulistes majandussektorites  jääb ikka ilmselgelt maha  arenenumatest Euroopa riikidest.  Pean siin silmas näiteks tööstus ja tehnoloogiasektorit. Selleks,  et edukalt asendada vähenevat tööjõudu, peaks investeeringud ikka veel kasvama.

Teiseks, paljuski on investeeringud läinud niinimetatud traditsioonilistesse tootmissektoritesse, mis kuuluvad pigem eelmisesse majandusarengu perioodi. Näiteks toidu või kaubandussektorisse.  Võrreldes Euroopaga on Eestis investeeringud tarka majandusse ja tööstussektorisse ebaharilikult madalad; teiselt poolt,  ärikinnisvarasse aga  liiga suured. IMF arvates pidurdab selline kapitalipaigutuse  jaotus tootlikkuse kasvu.

Investeeringud südaööni lahti olevatesse kaubanduskeskustesse või kontorihoonetesse teevad meie elu küll  värviliseks, aga lisavad vähe meie konkurentsivõime  kasvu. Nimetatud  valdkonnad on sageli vähese lisandväärtusega ja vähese eksportvõimekusega. Innovatsiooni ja tehnoloogia arengu tagantõukamiseks on küll meil olemas uhked programmid ja plaanid, aga erainvesteeringud ei ole piisavalt jõuliselt investeeringutega järele tulnud.

Aga seis  on veelgi kurvem. Eesti Panga uuringud näitavad, et majanduse struktuur ei ole peale majanduskriisi paranenud, vaid on muutunud  veelgi madalama lisandväärtusega tegevuste suunas.  Kriis lastigi raisku minna! Liiga palju inimesi töötab nii-öelda valel alal ja peaks liikuma suurema lisandväärtusega tegevusaladele.

Aga kuidas seda teha, kui ühiskonnas valitseb arusaam, et küll turg asjad paika paneb. Maailma kogemus on olnud just vastupidine - keskmise tulu lõksust on riigid välja pääsenud riigi poolt juhitud tööstuspoliitika ja regulatsioonide abil.

Eesti majanduse tootlikkus on ligikaudu 70% Euroopa keskmisest ning on viimastel aastatel langenud. Tootlikkuse tõus on seega võtmesõna, mis toetab majandust väheneva rahvastiku ja väheneva investeerimisaktiivsuse tingimustes.

Tootlikkust peaks iseloomustama  majanduse innovaatilisuse kasv ja uute tootmisharude teke. Investeerimine uudsesse majandusstruktuuri on üks peamisi edutegureid nagu näiteks Koreas või Singapuris.

Siinjuures olgu toodud veel sellinegi asjaolu et – suurema osa arendustegevusest  teeb avalik sektor ja  seda Euroopa Liidu vahendite arvel.

Ja olemegi tagasi  Brexiti raamistikus  – kujuteldav Eesti väljumine Euroopa Liidust  lõpetakse koheselt suurema osa igasugusest arendustegevusest ja infrastruktuuri rajamisest.  Eestil  E-xiti  oleks täna   majanduslik enesetapp!

IMF on välja arvutanud, et   Eesti majanduskasv võiks  lähemal viiel aastal olla 3% kanti ehk siis kaks korda kiirem kui täna tegelikult.  Majanduskasvu aluseks peavad olema innovatsioon ja arendustegevus, mis tooks kaasa majandustegevuse struktuursed muutused. Ilma selleta rikkamaks ei saa! Täna on jutte ja strateegiad üsna  palju, aga konkreetseid arengutrende tahaks ka  juba näha!

Trumpi maksulagi (Vikerraadio (62): 14.06.2016)

Trasberg ERR kodulehekülg

Oleme Eestis jõudnud omapärase vastuoluni. Kurdetakse selle üle, et palgad kasvavad liiga kiiresti ja see vähendab ettevõtete kasumlikkust. Teiselt poolt, meie palgatase on ikka oluliselt madam kui neis riikides, mida peame eeskujuks ja millega meie tööturud on tihedalt seotud. Kui palk ei tõuse, kaotame inimesi välismaadele.  

73% Eesti inimesi töötab erasektoris ja seega on peamine palgamaksja eraettevõtja. Palgad erasektoris on võrreldes eelmise aastaga kasvanud 2 korda kiiremini kui avalikus sektoris. Kes on siis need, keda ettevõtjad  liigsuures palgatõusus süüdistavad? Või miks palgatõusu nii vaenulikult suhtutakse, kuigi see on ju meie ühiskonna üks peamisi eesmärke.

Laias laastus on kiire palgatõusu põhjused ka välja toodud – töökohti on palju ja madala  palgaga töökohale enam ei minda; nõrk  tehnoloogiline tase, mis ei võimalda inimtööd asendada, ebaefektiivne tööjõukasutus  ja  muidugi ka väljaränne.

Palkade suurenemisele pannaks süüks,  et ettevõtete kasumid vähenevad. SEB analüütik väidab, et „töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKP-s on jõudnud  selle aasta esimeses kvartalis 50%-ni. See näitaja ületab kaugelt Lätit ja Leedut, kuid ka Rootsit ja Saksamaad”. Paraku püüab analüütik siin  hämada ja jätta muljet, et töötajad saavad ebaõiglaselt liiga suure tüki heaolupirukast. Tegelikult näitab see osakaal  hoopis palgataset  koos ettevõtte sotsiaalmaksudega. Ehk  tegemist on hoopis tööjõukuluga, mis ei ole seesama, mis palk. Eesti palgataseme suhe  SKP-sse  on allpool keskpärast  ehk 37% ning jääb alla pea kõigile eespoolnimetatud riikidele. Eesti palgasaajad nüüd küll ettevõtete kasumeid ära ei söö!

See mis tegelikult Eesti tööjõu ülekohtuselt kalliks teeb on hoopis tööandja sotsiaalmaksud, mille kõrge taseme poolest oleme lausa kolmandal kohal Euroopas. See on tegelik probleem, mis teeb tänase palga ja hinnataseme  juures  töötajate palkamise kalliks.

Miks siis sotsiaalmaksu ei alandata?  Põhjus lihtne – sotsiaalmakse pole võimalik alandada, sest see viiks meie niigi hingeldava meditsiini ja pensionisüsteemi veelgi kiiremini kõhuli.  Ainus võimalus on kanda  sotsiaalmaksukoormus mingitesse teistesse maksudesse – näiteks tulu või tarbimismaksudesse?   Aga siin on meie maksurong jõudnud  täielikult tupikteele!  Tänase võimutasakaalu  juures ei ole kujuteldav ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse nihutamine tulumaksudesse, sest see tähendaks võimukoalitsiooni  mitte-sotsiaaldemokraatlikele  parteidele oma näo kaotamist. Teiselt poolt ei ole majanduslikult võimalik tõsta enam tarbimismakse – ei aktsiise ega käibemaksu. Läti ja Venemaa asuvad selleks liiga lähedal! Ja see ongi tupik,  kuhu oleme oma maksustruktuuriga jõudnud!

Eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel sotsiaalmaksule lae kehtestamise ettepanek, mis küll tagasi lükati. Arvati, et tegemist on küll hea asjaga, aga lihtsalt raha pole. Tõlgime – pole olemas sobivaid makse, kuhu puudujääv sotsiaalmaksukoormus üle kanda!

Et sotsiaalmaksu lael oleks mingigi mõte -  selleks on vaja üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, peab olema indiviidi tasemel progresseeruv tulumaks. Teiseks, sotsiaalmaksete koormus peab jagunema  nii tööandja  kui ka töövõtjate vahel. Ja kolmandaks, sotsiaalmaksukoormuse lagi peab olema realistlik. Seda nii maksulae suuruse kui maksubaasi ulatuse mõttes.

Ei ole mõtet kehtestada maksulage, kui isegi Donald Trumpi tulu selleni küüni.  Kõikides riikides, kus sotsiaalmaksulael on mingigi mõte, on ka need kolm tingimust olemas. Isegi Lätis!

Eestis paraku neid eeltingimusi pole! Sellest lähtuvalt tooks tänase maksusüsteemi tingimustes sotsiaalmaksulae kehtestamine kaasa  laiamahulise  „ooüütamise“, mis ei hävitaks  mitte ainult sotsiaalmaksu-,  vaid ka indiviidi tulumaksulaekumised. 

Aga mis oleks  siis lahendus? Ainus võimalus muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja töötajad kõrgepalgalisteks on kanda tööandja sotsiaalmaks osaliselt üle töötajatele. Kas indiviidi tulumaksu või veelgi parem,  töövõtja sotsiaalmaksu vormis. Nii nagu see on tehtud pea kogu Läänemaailmas.  See tähendab vältimatult  indiviidi tulumaksumäärade  eristamist tulutasemete lõikes.  Nii nagu see on kogu Läänemaailmas – keegi maksab tänasega võrreldes tulumaksu rohkem, keegi maksab vähem. Ja olgu lisatud – indiviidi tulumaks ei ole tööandja kulu;  väita vastupidist tähendab kutsuda üles seadust rikkuma!

Kokkuvõttes, me ei vaja mingit maksulage, vaid kõikide  tööandjate  sotsiaalmaksukoormuse olulist alandamist. Näiteks 15 %-ni.  See võimaldaks  samaaegselt  tõsta palka ja vähendada tööjõukulusid. Aga seni kuni mingitest aegunud maksudogmadest kinnihoidmine  on valitseva koalitsiooni jaoks tähtsam  kui ettevõtete konkurentsivõime, pole maksusüsteemi sisuline reform  võimalik. Seda situatsiooni iseloomustas tabavalt  meie naaberriigi peaminister -  seis on küll suurepärane, aga  -  „просто денег нет!”
Slepakov просто денег нет!