Üleilmne konkurentsivõime (Vikerraadio (70):18.10.2018)

Maailma Majandusfoorum avaldas hiljuti oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest. Selles kirjeldatakse maailmamajanduse üldist olukorda ja antakse  hinnang ka erinevate riikide konkurentsivõimele. Püüame selles raamistikus tuua välja Eesti majanduse seisundi  ja kasvuvõimalused.

Globaalne üldpilt on täna vastuoluline – kasvanud on poliitilised ja sotsiaalsed pinged;  üha suuremaks probleemiks on saanud riigisisesed tuluerisused ja üldine ebakindlus. Majanduskasv jääb madalaks – toorainehinnad on langenud, väliskeskkonnast tulenevad vastuolud on kasvanud; riikide rahandus on sageli väga pingeline.

Madal  heaolukasv ja tulude ebavõrdsus on viinud maailma jõukamates riikides sisevastuolude suurenemiseni, mis omakorda on toonud kaasa vaenuliku suhtumise üleilmastumisse ja vastuseisu riikidevahelisele vabakaubandusele.

Madal majanduskasv arenevates riikides ja tooraine müügist sõltuvate maade sissetulekute vähenemine on viinud alla ka nende riikide konkurentsivõime ja halvanud reformide tegemise.

Teiselt poolt- tervikuna pole maailm kunagi nii jõukalt elanud kui täna ning nautinud nii pikalt rahuaega. Maailmas on olulisemalt vähem tapvaid  nakkushaigusi, lausvaesust ja vägivaldseid konflikte. Lugedes Eesti meediat jääb küll muidugi vastupidine tunne!

Niinimetatud Neljas Tööstusrevolutsioon suurendab lähikümnenditel  hüppeliselt tootlikkust ja majanduskasvu võimalusi. Eeldatavalt  toovad uued tehnoloogiad kaasa põhimõttelise muutuse selles kuidas toodetakse, kuidas tarbitakse, kuidas reisitakse, tehakse energiat ja suheldakse. Muidugi kaasnevad sellega ka uued ohud, mida on raske ette näha!

Kõige konkurentsivõimelisemate majanduste  esikolmik ei ole ka sel aastal muutunud - need on Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes või selle piiril on  veel Saksamaa, Suurbritannia,  Jaapan ja kõik meile lähedased Põhjamaad. Oleme heas ja konkurentsivõimelises seltskonnas!

138 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul  ka püsinud. Aga kahjuks pole selles järjestuses ka ülespoole liikunud. Kui eelnevatel aastatel on Eesti olnud Lätist-Leedust ja Poolast selgelt eespool, siis nüüd on need riigid oma konkurentsivõimelt meile kiiresti järgi jõudmas.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuur, haridus ja tervishoid  ning   erinevate turgude - nagu töö või  kapitaliturgude  - sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Mis määravad ära Eesti konkurentsivõime?

Eesti konkurentsivõimet mõjutavad positiivselt väga tugev seis sellistes valdkondades nagu makroökonoomiline keskkond;  põhiharidus ja tervishoid. Sellele järgnevad tööjõuturu efektiivsus ja kõrgharidussüsteem. Jätkuvalt oleme maailma parimad palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Kehvem on seis meie tehnoloogilise arenguvõime seisukohalt.

Ettevõtetel on küll võimalus kasutada  uusimat tehnoloogiat ja  on olemas võimekus seda ka kasutada, aga sissetulevad välisinvesteeringud ei too kaasa paraku kaasa vajalikku välismaist tehnoloogiasiiret. Tõlgime – saame küll palju välisinvesteeringuid, aga need tulevad sageli madala lisandväärtusega sektoritesse nagu kaubandus või kinnisvara. Või ei genereeri välisinvesteeringud mitte ekspordivõimelist toodangut,   vaid on suunatud kohaliku isikuteenidusse valdkonda. 

Sellega seostub otseselt  meie kõige kehvem konkurentsivõime aspekt – Eesti majandus  on endiselt liiga lihtsakoeline. Teeme algelisi  ja odavaid asju, ei taha ega oska oma kaupu  maailmas müüa  ning pole suutnud  välja arenda  maailmatasemel kõrgväärtuslikke tootmisvaldkondi.

Kuigi meie innovatsioonivõimekus on paranemas ja kõrgkoolid heal tasemel, siis koostöö ettevõtete ja ülikoolide vahel ei ole piisav. Samuti leiab raport, et riik võiks rohkem toetada kõrgtehnoloogial põhinevat majandustegevust.

Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev siseturu piiratus  või kaugus suurematest keskustest.

Kokkuvõttes, kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja suurendada ühiskonna jõukust, siis tuleb muuta tootmisstruktuuri. Odava  tööjõu  ja lihtsakoelise tootmise majandus on selgelt läbi saanud!

Aga tahet ja valmisolekut midagi ühiskonnas ja majanduses põhimõtteliselt  muuta nagu ka ei paista. 

Kala kukkus vette

Postimees   "OECD: Eestis on jätkuvalt parim maksusüsteem"   (7.oktoober 2016)

tegelikult pole OECD kunagi midagi sellist teinud ega öelnud, see "uudis"   on paraku  fake

http://majandus24.postimees.ee/v2/3863131/oecd-eestis-on-jaetkuvalt-parim-maksusuesteem

Saime presidendi /Vikerraadio(69): 4.10.2016)

Eesti uuemal ajal on presidendiametisse astutud viiel korral. Igal presidendi tegemised on kindlasti olnud seotud ka majanduspoliitilise olukorraga, milles Eesti sel konkreetsel perioodil on asunud.

Vaataksime alljärgnevalt tagasi neile oludele, millised valitsesid  presidentide ametisse astudes. Lennart Meri sai esmakordselt ametisse  1992 aastal, aga selle aja kohta ei ole paraku usaldusväärset ning tänasega  võrreldavat statistikat. Seega alustame  1996 aastast, kui algas president Meri teine ametiaeg.  Kakskümmend aastat tagasi, suutis Eesi majandus kokku produtseerida 3,7 miljardit eurot SKP-d. Meie peagi ametisse astuv president toimetab aga juba majanduskeskkonnas, mis on üle 5 korra suurem, ulatudes üle 20 miljardi euro väärtuse.

Ühe inimese kohta toodeti 20 aastat tagasi turuhindades  2600 eurot lisandväärtust,  mis oli alla 20% Euroopa Liidu keskmist taset  ja 8 korda vähem kui Soomes. Paarikümne aastaga oleme jõudnud  aga pea 60%-ni Euroopaga võrreldes ja „ainult“  2,5 kordse vaheni Soomega. Kui viimase paarikümne aasta peateema oli  järelejõudmine  rikkale Euroopale, siis uus  Eesti president hakkab tegutsema ühiskonnas, kus oluliseks teemaks tõuseb  ka selle jõukuse  jagunemine inimeste vahel. Sest juba on mida jagada! Ma ei pea siin silmas 10 euro kaupa kõikidele palgasaajatele maksuvabastuste jagamist, vaid sissetulekute jaotust erinevate ametialade ja töötegijate vahel, mis toetab ühiskonna arengut. Aga siiani valitseb ühiskonnas arusaam, et 1000 eurose palgaga õpetajate, teaduste doktorite või arstidega ongi võimalik konkureerida globaalse majanduse ja innovatsiooni eesliinil!

Loomulikult jäävad olulisteteks aspektideks majanduskasv, välisinvesteeringud ja konkurentsivõime, aga heaolu jõudmine erineva töö tegijateni muutub eelnevate perioodidega võrreldes kindlasti aktuaalsemaks.

Vaatame majanduskasvu. Paarkümmend aastat tagasi, 96-ndal  aastal kasvas majandus stabiilselt üle 5% ning muutus veelgi kiiremaks järgnevate presidentide ametisse astumise aastal.  Toomas Hendrik Ilvese esimese presidendiperioodi alguses, 2006-ndal aastal,   kasvas Eesti majandus lausa rekordilised 10,3 protsenti. Kuigi vahepeal toimus sügav  majanduskriis, siis tema teise ametiaja esimesel aastal oli majanduskasv jällegi väga tugev ehk 7.6%.

Meie järgmine president astub aga ametisse olukorras, kus majandus sisuliselt seisab. See on uus situatsioon, mis ei ole tingitud välismaistest teguritest vaid meie majandusstruktuuri nõrkusest. Viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud majandusmudel, mis põhines odaval tööjõul, Euroopa toetusraha sissevoolul ja laenuraha abil sisemaisel tarbimisel – selline majandusmudel on oma loomuliku lõpuni jõudud.  

Uus ja konkurentsivõimeline majandusmudel eeldab suuremahulisi investeeringuid  uudsetesse tehnoloogiatesse, innovatsiooniteguritesse  ja veelgi rohkem inimkapitali.  Mis eeldab omakorda meie paljudest meie seni  kinnistunud, et mitte öelda stagneerunud,  põhimõtetest loobumist. On see siis eelarve- või maksupoliitika, teatud majandusharude eelisarendamine või Eesti atraktiivseks töö ja elukeskkonnaks muutmist. Näiteks räägime  ikka sellest  kuidas tuua Eestisse sisse odavaid puidutöötlejaid, selle asemel et  müüja hoopis haridusteenust ja ette valmistada neidsamu puidumehi välisriikide tööturule.   Või muuta meie kõrgharidus oluliseks ekspordiallikaks.

Me näeme madalat majanduskasvu, väga aeglast struktuurimuutust ja suurenevaid sotsiaalsfääri probleeme. Me ei näe aga tahet ja tegevusi midagi sisuliselt muuta, vaid püütakse kramplikult olemasolevat majandusmudelit säilitada.

Kui 20 aastat tagasi oli Eesti rahvaarv 1,425 miljonit, siis täna on meid üle 110 tuhande vähem. Samal ajal on huvitav märkida, et tööturul on inimesi 35 tuhande võrra rohkem ehk 659 tuhat inimest on lühemalt või pikemalt hõivatud. Kõik kes tööd teha tahavad, neil on Eestis see võimalus ka olemas. Tööpuudus on jõudmas  kõikide aegade madalaimale tasemele, mis survestab omakorda tööjõukulusid ja suurendab palka.  Miks siis selline olukord ei tee meid atraktiivseks välistöötajate silmis ja meie noored ikka välismaale kipuvad?

Aga – saame uue presidendi ja uued ajad! Värske president astub ametisse olukorras, kus nagu alati,  on  riik rikkam kui tema eelkäijate ajal.  Ja riigi ees seisvad probleemid on alati teistlaadsed kui enne. Tänased probleemid on seotud  põhimõttelise majandusstruktuuri muutusega, Eesti ühiskonna toimimise ümbermõtestamise ja väliskeskkonnast tulenevate riskide vähendamisega.  

Soovime siinkohal uuele presidendile tegevuslusti  ja säramist!