Eesti uuemal ajal on
presidendiametisse astutud viiel korral. Igal presidendi tegemised on kindlasti
olnud seotud ka majanduspoliitilise olukorraga, milles Eesti sel konkreetsel
perioodil on asunud.
Vaataksime alljärgnevalt tagasi
neile oludele, millised valitsesid presidentide ametisse astudes. Lennart Meri sai
esmakordselt ametisse 1992 aastal, aga
selle aja kohta ei ole paraku usaldusväärset ning tänasega võrreldavat statistikat. Seega alustame 1996 aastast, kui algas president Meri teine
ametiaeg. Kakskümmend aastat tagasi,
suutis Eesi majandus kokku produtseerida 3,7 miljardit eurot SKP-d. Meie peagi
ametisse astuv president toimetab aga juba majanduskeskkonnas, mis on üle 5
korra suurem, ulatudes üle 20 miljardi euro väärtuse.
Ühe inimese kohta toodeti 20
aastat tagasi turuhindades 2600 eurot
lisandväärtust, mis oli alla 20% Euroopa
Liidu keskmist taset ja 8 korda vähem
kui Soomes. Paarikümne aastaga oleme jõudnud
aga pea 60%-ni Euroopaga võrreldes ja „ainult“ 2,5 kordse vaheni Soomega. Kui viimase
paarikümne aasta peateema oli
järelejõudmine rikkale Euroopale,
siis uus Eesti president hakkab
tegutsema ühiskonnas, kus oluliseks teemaks tõuseb ka selle jõukuse jagunemine inimeste vahel. Sest juba
on mida jagada! Ma ei pea siin silmas 10 euro kaupa kõikidele palgasaajatele
maksuvabastuste jagamist, vaid sissetulekute jaotust erinevate ametialade ja
töötegijate vahel, mis toetab ühiskonna arengut. Aga siiani valitseb ühiskonnas
arusaam, et 1000 eurose palgaga õpetajate, teaduste doktorite või arstidega
ongi võimalik konkureerida globaalse majanduse ja innovatsiooni eesliinil!
Loomulikult jäävad olulisteteks
aspektideks majanduskasv, välisinvesteeringud ja konkurentsivõime, aga heaolu
jõudmine erineva töö tegijateni muutub eelnevate perioodidega võrreldes
kindlasti aktuaalsemaks.
Vaatame majanduskasvu.
Paarkümmend aastat tagasi, 96-ndal aastal kasvas majandus stabiilselt üle 5% ning
muutus veelgi kiiremaks järgnevate presidentide ametisse astumise aastal. Toomas Hendrik Ilvese esimese
presidendiperioodi alguses, 2006-ndal aastal, kasvas Eesti majandus lausa rekordilised 10,3
protsenti. Kuigi vahepeal toimus sügav
majanduskriis, siis tema teise ametiaja esimesel aastal oli majanduskasv
jällegi väga tugev ehk 7.6%.
Meie järgmine president astub aga
ametisse olukorras, kus majandus sisuliselt seisab. See on uus situatsioon, mis
ei ole tingitud välismaistest teguritest vaid meie majandusstruktuuri nõrkusest.
Viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud majandusmudel, mis põhines odaval
tööjõul, Euroopa toetusraha sissevoolul ja laenuraha abil sisemaisel tarbimisel
– selline majandusmudel on oma loomuliku lõpuni jõudud.
Uus ja konkurentsivõimeline
majandusmudel eeldab suuremahulisi investeeringuid uudsetesse tehnoloogiatesse,
innovatsiooniteguritesse ja veelgi rohkem
inimkapitali. Mis eeldab omakorda meie paljudest
meie seni kinnistunud, et mitte öelda
stagneerunud, põhimõtetest loobumist. On
see siis eelarve- või maksupoliitika, teatud majandusharude eelisarendamine või
Eesti atraktiivseks töö ja elukeskkonnaks muutmist. Näiteks räägime ikka sellest
kuidas tuua Eestisse sisse odavaid puidutöötlejaid, selle asemel et müüja hoopis haridusteenust ja ette
valmistada neidsamu puidumehi välisriikide tööturule. Või muuta meie kõrgharidus oluliseks
ekspordiallikaks.
Me näeme madalat majanduskasvu,
väga aeglast struktuurimuutust ja suurenevaid sotsiaalsfääri probleeme. Me ei
näe aga tahet ja tegevusi midagi sisuliselt muuta, vaid püütakse kramplikult
olemasolevat majandusmudelit säilitada.
Kui 20 aastat tagasi oli Eesti
rahvaarv 1,425 miljonit, siis täna on meid üle 110 tuhande vähem. Samal ajal on
huvitav märkida, et tööturul on inimesi 35 tuhande võrra rohkem ehk 659 tuhat
inimest on lühemalt või pikemalt hõivatud. Kõik kes tööd teha tahavad, neil on
Eestis see võimalus ka olemas. Tööpuudus on jõudmas kõikide aegade madalaimale tasemele, mis
survestab omakorda tööjõukulusid ja suurendab palka. Miks siis selline olukord ei tee meid
atraktiivseks välistöötajate silmis ja meie noored ikka välismaale kipuvad?
Aga – saame uue presidendi ja
uued ajad! Värske president astub ametisse olukorras, kus nagu alati, on riik
rikkam kui tema eelkäijate ajal. Ja riigi
ees seisvad probleemid on alati teistlaadsed kui enne. Tänased probleemid on
seotud põhimõttelise majandusstruktuuri
muutusega, Eesti ühiskonna toimimise ümbermõtestamise ja väliskeskkonnast
tulenevate riskide vähendamisega.
Soovime siinkohal uuele
presidendile tegevuslusti ja säramist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar