Tööjõupuudus (Vikerraadio (82): 18.04.2017)

ERR 

Hiljuti avaldas Konjunktuuriinstituut ülevaate Eesti majanduse üldisest olukorrast ja  lähiaastate väljavaatest.  Toodi välja ka ekspertide arvamus hetke kõige suurematest majandusprobleemidest, millega ettevõtted silmitsi seisavad.  Ülimas üksmeeles ollakse  selles, et  meie ettevõtluse suurimaks nõrkuseks on oskustööjõu puudus.

Tööjõuprobleem on Eestis olnud teemaks juba mitmeid aastaid. Aga olen arvamusel, et probleemi põhjust ei julgeta paraku välja öelda ning sellest tulenevalt ka pakutud lahendused ei saa väga palju leevendust tööturule tuua.  

Kõigepealt peaksime määratlema, mida tähendab „oskustöötõu puudus“?

Väidetakse, et töötajaid lihtsalt meie demograafiline seisu tõttu jääb üha vähemaks. See väide aga ei päde, sest Eesti kuulub Euroopa Liitu, mille üheks peamiseks aluspõhimõtteks on tööjõu vaba liikumine üle riigipiiride.  Selles ühtses majandusruumis on 350 miljonit töötajat. Kas sellest siis ei jätku Eesti ettevõtetele?  Olgem ausad – meie tööjõupuuduse tegelik põhjus on madal palk, aga mitte  vähene inimeste arv.  Seega küsimus ei ole mitte kvalifitseeritud tööjõu puudumises, vaid eelkõige odava  tööjõu puuduses,  mida Eestis on üha vähem leida.  Kui palk oleks kõrgem, küll oleks siis ka töötajaid!

Paljud ettevõtted püüavad säilitada odaval tööjõul põhinevat ärimudelit, mis on pikka aega olnudki Eesti  konkurentsieelis. Selmet minna üle kallimat lisandväärtust ja kõrgemat palka võimaldavale äritegevusele, püütakse kramplikult odava tööjõu abil säilitada olemasolevat majandusmudelit. Meil on täna ikka veel liiga palju ja liiga odavat tegevust teeninduses, kaubanduses ja tööstussektoris. Odava tööjõu puudus aga  võiks olla just see survevahend, mis sunniks meie majandust moderniseeruma ja liikumas suurema digitaliseerumise ning automatiseerumise suunas. Et majandusstruktuur oleks selline, mis võimaldaks teha kallimat tööd väiksema hulga inimestega.

Kuna odavat Eesti tööjõudu pole, siis kuuleme mitmeid soovitusi olukorra parandamiseks. Näiteks, kupatatagu noored ülikoolidest  välja hoopis  ametikoolidesse õppima n-ö pärisasja ja toodagu sisse odavat tööjõudu väljaspoolt Euroopat.  Need ettepanekud näitavad, et probleemi tegelikku olemust ei taheta tunnistada! Veelkord, probleemi olemus  peitub  majandusstruktuuris, kus on liiga palju odava kauba ja teenuse tootmist liiga suure hulga töötajate poolt.  See omakorda ei võimalda tõsta palka ja olla atraktiivne Euroopa Liidust tulevale tööjõule.

Majandusstruktuuri moderniseerumist  mõjutavad loomulikult väga paljud tegurid –  näiteks riiklik struktuuri- ja innovatsioonipoliitika, haridus- ja maksusüsteem.  Aga ka ettevõtete tahe  muutusi läbi viia.

Vaatame välistööjõu kasutamist. Selles raamistikus räägitakse ainult väljaspoolt Euroopa Liitu saabuvast tööjõust, sest Euroopa töötajaid ei suuda meie tööandja reeglina palgata. Kuigi puudus neist ei oleks!  Sellega seoses on nõudmisi välistöö kvaliteedile ja palgatasemele pidevalt alandatud.  Väidan, et sellist tööjõudu nagu meile kohe sobiks,  pole kuskil maailmas olemas. See on puhtakujuline soovmõtlemine, et sisseränne  toob siia kõrge kvaliteediga töötegijaid, kes sujuvalt sobituvad meie majandusstruktuuri.   

Tegelik lahendus on välismaalt saabuvad töötegijad ise ette valmistada ja koolitada. Kui Eesti ülikoolid ingliskeelestuvad täna liigagi kiiresti, siis kutseõppesektor pole sisulist rahvusvahelistumist veel alustanudki. Ja ometi on just see haridussektori osa, mis valmistab ette neid töötajaid, kellest täna kõige suurem puudus on.  Kui mitu ametiõppekava on meil  täna inglise keeles sadade õppekavade peale kokku? Õige vastus – vaid Valga Kutseõppekeskuses on mitu eriala, kus saab ka inglise keeles õppida! Tubli!  Ametikoolid on välja arendanud õppebaasi, mis on vägagi moodne - aga keda pole, on ameti õppijad. Aga kas me siis peame õpetama hotellindust, kokandust ja metallitööd inglise keeles?  Jah – seda tulebki tegema hakata, kui tahame,  et Eesti areneks ja meie tööturule uusi ja oskustega  inimesi juurde tuleks. Ingliskeelne ametiõpe võiks olla see atraktiivne pakkumine, mis toob Eestisse uusi noori mujalt maailmast ja sobitab nad meie tööturu vajadustega. Veelkord, arvata, et lihtne Euroopa väliste piiride avamine korvab meie tööjõupuuduse on selge lihtsameelsus.

Tunnistan, et see kõik ei ole nii lihtne ning kutseõpetuse osaline ümberkujundamine ingliskeelseks ei ole nii kerge kui  kõrghariduse ümberkujundamine.  Aga see on tegevus, mis toidab ennast ise ära ja on tegelik lahendus tööjõuprobleemile. Õppeperioodil saaks ametiõppijaid kaasata praktikale ja siduda ettevõtetega kui oma võimalike tulevaste tööandjatega.

Teiselt poolt võiks ingliskeelne ametiõpe olla lausa haridusekspordi allikas, mille väärtusloome  võiks olla vägagi tähelepanuväärne. Tooksin siinkohal omapärase näite – me ei tea vist kedagi,  kes sai rikkaks Californias tekkinud kullapalaviku tuules 160 aastat tagasi. Küll aga teame kõik meest nimega Levi Strauss, kes sai rikkaks kullaotsijatele varustuse ja riiete müümisega.

Ingliskeelne kutseõpe võiks olla seega nii baas, mis  varustab Eesti ettevõtlust heade ametioskustega töötajatega ning teiselt poolt, võiks olla ka eksporttulude loojaks haridussektoris. 

Eesti maks Soomele ei sobi (Vikerraadio (81):4.04.2017)

ERR

Soome raport

Kuu aega tagasi avaldas Soome rahandusministeerium raporti kasumimaksu võimalike muutuste kohta. Üldiselt  jõuti järeldusele, et pole sel Soome kasumimaksul suurt häda midagi ning vajadus maksumäära kiireks  alandamiseks puudub.  Soomes on teatavasti ettevõtte kasumimaksu määr samasuur  kui Eestis ehk 20%

Samas annab raport  ka huvitava hinnangu Eesti  kasumimaksu kohta kui omapärase ja muust maailmast väga erineva süsteemi kohta. Otsus on  paraku soomelikult otsekohene ja eitav  -  Eesti kasumimaksusüsteemist pole Soomel mitte midagi kasulikku üle võtta!

Mis siis meie põhjanaabritele ei meeldi? Arvatakse, et Soomele oleks selline süsteem väga kulukas ettevõtetelt saamatajäävate maksulaekumiste tõttu.  Samuti, kui Eesti ettevõte maksab dividende, siis eraisiku tasemel seda tulu enam ei maksustata. Soome progresseeruva maksumääraga eraisiku tulumaksusüsteemi puhul tooks see kaasa ka maksutulude vähenemise.  Dividenditulu mittemaksustamine eraisiku tasemel muudab Eesti füüsilise isiku tulumaksusüsteemi  lausa regresseeruvaks. See on otseses vastuolus maksu- ja majandusteooria põhiprintsiipidega. Mujal maailmas on ikka vastupidi – optimaalne maksusüsteem eeldab, et suurema  tulu saajad on võimelised kandma ka suhteliselt suuremat maksukoormat mitte vastupidi. 

Soome ekspertide arvates mõjutab Eesti kasumimaksusüsteem negatiivselt ka uute investeeringute tegemist. Eesti kasumimaks  soodustab nii-öelda tulude lukustamist ning pidurdab investeerimist uutesse  äriideedesse. Ehk pidurdab innovatsiooni ja uuendusi!

Samuti tuuakse välja, et kasumimaksutulude kompenseerimiseks peab Eesti hoidma kasumimaksumäära kõrgel tasemel, mis ei soodusta samuti riigi atraktiivsust välisinvesteeringute sihtkohana. Nii ongi, meie kasumimaksu nominaalne määr on kõrgem kui enamikus Kesk ja Ida Euroopa riikides ja kõrgem näiteks ka kui Saksamaal.

Tuuakse ka välja, et Eesti kasumimaksusüsteem soosib tulude nihet eraisikute tasemelt äriühingute tasemele ehk toob kaasa ooüütamise ja manipuleerimise.   Ka see on tõsi! 

Üheks selle protsessi tulemuseks on sotsiaalmaksubaasi hajumine ja vajadus hoida sotsiaalmaksumäär  kõrge. Meie tänase Haigekassa ja pensionisüsteemi puudujäägi üks ilmselge põhjus on ilmselgelt moonutava iseloomuga kasumimaks.  

Soome ekspertide arvates ei sobitu Eesti maksusüsteem ka rahvusvaheliste ettevõtete tegevusega, lisades keerukust aruandlusesse ja tekitab probleeme topeltmaksustamisega. Veelgi enam, süsteem pakub  olulisi võimalusi piiriüleseks maksudega manipuleerimiseks ehk maksupettusteks.  Jälle tuttav teema!  

Seega ei näe soomlased  Eesti tänases kasumimaksustamise süsteemis mingit konkurentsieelist vaid ainult selle erakordsusest tulenevaid probleeme ja moonutusi.

Soomlaste kriitikas meie kasumimaksusüsteemi kohta pole midagi uut – need asjaolud on ka meile  teada juba rohkem kui kümmekond aastat. Eestis on aga meie  kasumimaksusüsteemi kritiseerijaid pahatahtlikult sildistatud ning sisulist arutelu pole paraku tekkinud. Samas pole meil ka mingeid  teaduslikke tõendeid selle kohta, et meie süsteem oleks kuidagimoodi parem kui  klassikaline süsteem, kus ettevõtted kohustuslikult jagavad oma tulu ühiskonnaga.

Miks seda kasumimaksu  siis üldse korjatakse? Igal maksul peaks olema ühiskonna seisukohalt  moraalne ja majanduslik alus. Kasumimaksu mõte on arusaam, et ettevõtted maksavad avaliku sektori poolt pakutava teenuse eest -  ettevalmistatud töötajad, infrastruktuur või ka näiteks riigi rahasüsteem. Ilma nende teenusteta pole võimalik ettevõtte majandustegevus ega kasumi teenimine.

Võtame pangandussektori. Peale kohustusliku kasumimaksu ärakaotamist on välispangad Eestis  16 aastaga teeninud kokku 4 miljardit eurot kasumit ja maksnud selle pealt 154 miljonit eurot kasumimaks. Mitmel aastal pole üldse midagi maksutud. Võttes aluseks kogukasumi suuruse, siis kehtinud maksumäärade korral  oleks arvestuslik  kasumimaksu  maht  900 miljonit eurot.  Ehk  siis 700 miljonit eurot  on pangad arvestuslikult vähem kasumimaksu tasunud. Rõhutan siinkohal sõna arvestuslik ehk tegemist on hüpoteetilise olukorraga!

Paneme numbrid konteksti. Varsti juba 30 uue iseseisvasaasta jooksul pole Eesti riik suutnud ehitada isegi mitte 100 kilomeetrit uusi kiirteid. Raha pole!  Samal ajal oleme suutnud välispankadele kätte jätta summa, mis on arvestuslikult näiteks samasuur kui kahe Tartu-Tallinn kiirtee maksumus. See ei ole turumajandus, kui ettevõtted kasutatavad riigi ressursse ilma nende eest maksmata.

Valitsus püüab kasumite maksuvaba väljavedu pidurdada  panditulumaksu kehtestamisega ettevõtetele, kes laenevad oma vahendeid nendega seotud ettevõtetele.  See ei ole kindlasti kõikehaarav lahendus meie  kasumimaksuprobleemidele – aga, vähemalt  on probleemi tunnistatud!

Meie kasumimaksuprobleemi lahendus on ikka tagasipöördumine turumajanduse printsiipide ja klassikalise kohustusliku kasumimaksu juurde.