OECD ja investeeringud (Vikerraadio(87) 19.09.2017)

Seoses ootamatu ja kiire majanduskasvuga on tekkinud uus omapärane probleem – mida nüüd siis riik tegema peaks? Kas kiirest majanduskasvust  tingituna tuleks  suunata süllelangenud maksutulu riigi suuremateks kuludeks või vastupidi – tõmmata  majandusest raha välja, et majandus üle ei kuumeneks.  See viimane tähendaks siis säästmist ja  nii-öelda üleliigse raha salvedesse korjamist  järgnevate majanduskriiside üleelamiseks.

Eesti suguse väikese avatud majanduse puhul sõltub pikaajaline majanduskasv eelkõige investeeringutest. Ilma tootlike ja efektiivsete investeeringuteta pole majanduskasv ega rikkaks saamine võimalik.

 Vaatame siinkohal, mida on OECD-l  öelda meie majanduskliima ja investeeringute struktuuri kohta.  Eelmisel nädalal avaldatud raporti kohaselt peab OECD meie majanduskeskkonda investeeringute tegemiseks soodsaks.  Samas rõhutatakse, et viimasel 5-6 aastal on reaalinvesteeringute tase stagneerunud ning nende mõju  majanduskasvule nullilähedane. Stagnatsioon, mis on valitsenud Eesti majanduses viimase kümnekonna  aasta jooksul peale kriisi, on ilmekalt nähtav ka investeeringute dünaamikas.

Investeeringute osakaal SKP-s on 10 aastaga vähenenud 14 protsendipunkti võrra. Erasektori investeeringute tase on  kokku tõmbunud pea kõigis sektorites. Seega, rääkida selle raporti valguses üle-investeerimisest on kuidagi kohatu. 

Võrreldes erasektori investeeringutega on valitsussektori panustamine olnud siiski stabiilsem; seda küll suuresti  Euroopa toetusfondide  kasutamisele tuginedes.

Viimase kümnekonna aastaga on välisinvesteeringute sissevool vähenenud dramaatiliselt  –  neid on SKP mahuga kõrvutades ainult 4%, olles alanenud  10%-lt  võrreldes kümne aasta taguse perioodiga. Neist investeeringutest  suurema osa moodustavad ka reinvesteeritud tulud ehk välisettevõtete siin teenitud kasumid. Uut ja värsket raha pole Eesti majandusse viimase 10 aastaga suurt juurde toodud.  Aga just nimelt  reaalsed välisinvesteeringud  mängivad tähtsat rolli, kui tahame olla osalised  globaalsetes väärtusahelates ning osa saada rahvusvahelisest oskusteabest.  Paraku oleme kapitali kasutamise intensiivsuse poolest OECD riikide seas üsna viimased.

Kuigi Eesti on digivaldkonna asjades arenenud, jäävad rahvusvahelises mõõtkavas investeeringud  neisse sektoritesse suhteliselt tagasihoidlikuks kui võrdleme  koguinvesteeringutega.  Infotehnoloogia kasutamise taseme poolest  väljaspool pangandussektorit  oleme OECD riikide hulgas  paraku tagareas.

Mis siis Eestis tehtavaid  investeeringuid on pidurdanud?

Esiteks,  selleks olnud madal majanduskasv ja meie toodete ekspordinõudluse vähenemine meie peamiste kaubanduspartnerite juures.  Oma osa mängib siin ka Euroopa Liidu toetusfondide kasutamise  aeglane start.

Teiseks,  tuuakse välja geopoliitilise ebakindluse hüppeline kasv. Mida rohkem me räägime  meie liitlaste uutest tankidest Tapal, seda vähem on põhjust rääkida uutest investeeringutest Eestisse. Ebakindlad on viimastel aastatel olnud ka Eesti oma ettevõtted ning eelistanud pigem säästa selmet investeerida.

Kolmandaks, ühe aspektina, mis piirab meie majanduskasvu on ka töötajate puudus. Investeerimise kontekstis räägitakse, et  kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puudus ei võimalda  investeerida  teadus- ja tehnoloogiamahukatesse ärisektoritesse.  Kui kõrgkvalifitseeritud töötajaid pole piisavalt, siis  toimub loomulikul teel investeeringute kandumine neisse sektoritesse, kus saab hakkama madalama haridustaseme  ja oskustega. Mis omakorda toob kaasa aga palgasurve  ja konkurentsivõime vähenemise ka neis sektoreis. 

Raportis rõhutatakse, et Eesti investeeringute tase immateriaalsesse kapitali ehk siis inimkapitali, oskustesse ja teadmistesse jääb  palju alla OECD keskmise taseme. See tähendab investeeringuid meie haridussüsteemi, ümberõppesse ja töötajate oskuse arendamisse. Suurem osa intellektuaalse kapitali  investeeringutest koondub IT, kommunikatsiooni ja avalikku sektorisse; tööstus katab ainult 9% kogu mittemateriaalsetest investeeringutest.   See seletab ka vähest  innovaatiliste ettevõtete osakaalu Eestis.  Ühelt poolt on Eestis tegemist väikeste ettevõtetega, aga ka riigipoolne  innovatsioonipoliitika ja  arendustegevuse toetamine pole olnud piisavalt jõuline.

Kuigi tundub, et Eestis on küll loodud head tingimused investeeringute tegemiseks ja  eeldatavaks majanduskasvuks, on siiski midagi  puudu ja tegemata. Minu meelest on puudu võimekusest (või tahtest) näha suurt pilti  tervikuna. Võltskasinuse hullusärk on majandusliku stagnatsiooni üks peapõhjusi.  Ühiskonda ei vii edasi mitte ainult investeeringud rauda ja  ratastesse,  vaid samaväärsed kapitalimahutused ka haridus- ja sotsiaalsüsteemi.  Just inimkapitali arendamiseks  tegemata jäänud  investeeringud ei võimalda täna areneda ka ettevõtlussektoril. 

Meie riikluse saja-aastane kangas saab olla  aga tugev ja kirgas aga ainult sellisel juhul, kui selle kõikide siilude eest hästi  hoolt kantakse. 

Sheepskin* (Vikerraadio (86): 5.09.2017)

Sheepskin* (US, informal + humorous : a diploma from a college or university)

Akadeemilise õppeaasta algul on sobiv hetk rääkida haridustaseme ja sissetuleku seostest. Kas magistrihariduse omandamine tasub rahaliselt ära?

Hiljuti avaldas haridus- ja teadusministeerium uuringutulemused, mis keskendusid õpingutejärgsele hakkamasaamisele eelkõige tööhõive seisukohast. Välja oli toodud ka seosed palgataseme ning omandatud akadeemilise kraadi vahel.

Meediale jäi silma muu hulgas fakt, et magistriprogrammide katkestajad saavad rohkem palka kui edukalt magistrantuuri läbinud õppurid. Nimetatud uuring tõesti näitab, et Eestis magistrantuuri läbinute palgatase vaadeldaval perioodil on madalam kui samal ajal magistriprogrammi katkestajatel. Lihtsameelne järeldus sellest kõlaks – astuge magistrantuuri, õppige pool aastat, seejärel katkestage ja saategi jõukaks.

Kahjuks on aga tegemist olukorraga, kus (loodetavasti tõeste) arvude tõlgendamine on jäänud puudulikuks, mis võimaldab nendest välja lugeda asju, mis kindlasti tõesed ei ole. Pealiskaudsed tõlgendused toidavad aga väärarusaama, et edasiliikumine haridusteel ei olegi tähtis, sest palk ega heaolu sellest ei sõltu. 

Tähtis on hoopis taust

Tegelikult ei mõjuta magistriõppurite palgaerinevust antud kontekstis mitte see, kas magistrantuur läbiti või katkestati, vaid hoopis õppurite erinev taust ja staatus. Just seda tuleb esile tuua, et saada aru lõpetajate ja katkestajate palgaerinevuste põhjustest.

Magistrantuuri astuvad inimesed on erineva taustaga. Suurem osa tuleb otse bakalaureuseõppe lõpetamise järel ning neil puudub pikaajaline töösuhe. Aga on ka inimesi, kes on juba on tööl või kes on ise tööandjad.

Kui n-ö ühe soojaga magistriks saanud noored jõuavad tööturule, algab nende tööelu sisuliselt nullist ning nende palk ongi madalam kui pika töökogemusega töötajatel. Aga kui näiteks tööl käiv inimene või firmaomanik astus magistrantuuri ega jõudnud seda kohe edukalt lõpetada, taastub tema esialgne staatus. Seega – ta ei saa rohkem palka mitte sellepärast, et ta katkestas, vaid sellepärast, et tal oli juba varem palk ning see ongi kõrgem kui värskel otsejoones magistriks saanul. 

Esitatud uurimus oleks pidanud põhjalikumalt selgitama katkestajate sotsiaalset staatust ja töösuhet ning võrdlema neid lõpetanutega. Kas oli nende seas ehk rohkem töölkäijaid ja ettevõtjaid? Kas katkestajad naasid sellisele tööle, mis ei eeldagi magistrikraadi olemasolu? Kas katkestajatele tehti tööpakkumine, millest ei saanud keelduda? Kui palju oli katkestajate seas juba magistrikraadiga inimesi?

Miks magistriõpe pooleli jääb?

Õpingute katkestamise teema on ühiskonna jaoks äärmiselt oluline küsimus, sest puudutab nii haridussüsteemi kui ka majanduse efektiivsust tervikuna. Kui on tegemist katkestajate suure hulgaga, siis töötab haridussüsteem tühikäigul ja on ühiskonnale kulukas.

Kas õpingud katkestati sellepärast, et magistrant sai aru, et „see pole ikka päris see“ ehk n-ö eksis aadressiga? Juhtub! Kui aga magistriõpingud katkestati sellepärast, et antav õppetase tundus madal, peaksime etteheitvalt otsa vaatama meie ülikoolidele, mis ei suuda konkurentsivõimelist haridust pakkuda. 

Kuid kui magistriõpingud jäid pooleli sellepärast, et „magistrikraadist pole midagi kasu võrreldes bakaharidusega“, siis peaksime otsa vaatama meie valitsusele ja poliitikutele, aga ka ettevõtlussektorile. Kui magistrikraad ja kõrgem haridustase ei ole väärtustatud palga kaudu, iseloomustab see meie majandusstruktuuri ja tegevusvaldkondi. Kui magistrikraadiga töötajad ei ole hinnas, on madalam ka meie riigi konkurentsivõime. 

Kokkuvõttes toob ülevaade ilmekalt välja ka üldise tõsiasja, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda kõrgem on ka tema palgatase. See peaks julgustama kõiki õppureid visalt  pürgima võimalikult kõrge haridustaseme poole. 

Huvitav oli aga tähelepanek, et palk ei sõltu mitte ainult kõrgemast omandatud kraadist, vaid ka õpitud aastate hulgast. Seda küll teatud erialade puhul. Olen näinud ka vastupidiseid uuringutulemusi, mis väidavad, et õppimisele kulutatud aastate hulk pole üldse oluline – loeb vaid õppeasutuse lõpetamine. St, et õppimine tasub ennast rahaliselt ära siis, kui on diplom ette näidata. •

ERR