OECD ja investeeringud (Vikerraadio(87) 19.09.2017)

Seoses ootamatu ja kiire majanduskasvuga on tekkinud uus omapärane probleem – mida nüüd siis riik tegema peaks? Kas kiirest majanduskasvust  tingituna tuleks  suunata süllelangenud maksutulu riigi suuremateks kuludeks või vastupidi – tõmmata  majandusest raha välja, et majandus üle ei kuumeneks.  See viimane tähendaks siis säästmist ja  nii-öelda üleliigse raha salvedesse korjamist  järgnevate majanduskriiside üleelamiseks.

Eesti suguse väikese avatud majanduse puhul sõltub pikaajaline majanduskasv eelkõige investeeringutest. Ilma tootlike ja efektiivsete investeeringuteta pole majanduskasv ega rikkaks saamine võimalik.

 Vaatame siinkohal, mida on OECD-l  öelda meie majanduskliima ja investeeringute struktuuri kohta.  Eelmisel nädalal avaldatud raporti kohaselt peab OECD meie majanduskeskkonda investeeringute tegemiseks soodsaks.  Samas rõhutatakse, et viimasel 5-6 aastal on reaalinvesteeringute tase stagneerunud ning nende mõju  majanduskasvule nullilähedane. Stagnatsioon, mis on valitsenud Eesti majanduses viimase kümnekonna  aasta jooksul peale kriisi, on ilmekalt nähtav ka investeeringute dünaamikas.

Investeeringute osakaal SKP-s on 10 aastaga vähenenud 14 protsendipunkti võrra. Erasektori investeeringute tase on  kokku tõmbunud pea kõigis sektorites. Seega, rääkida selle raporti valguses üle-investeerimisest on kuidagi kohatu. 

Võrreldes erasektori investeeringutega on valitsussektori panustamine olnud siiski stabiilsem; seda küll suuresti  Euroopa toetusfondide  kasutamisele tuginedes.

Viimase kümnekonna aastaga on välisinvesteeringute sissevool vähenenud dramaatiliselt  –  neid on SKP mahuga kõrvutades ainult 4%, olles alanenud  10%-lt  võrreldes kümne aasta taguse perioodiga. Neist investeeringutest  suurema osa moodustavad ka reinvesteeritud tulud ehk välisettevõtete siin teenitud kasumid. Uut ja värsket raha pole Eesti majandusse viimase 10 aastaga suurt juurde toodud.  Aga just nimelt  reaalsed välisinvesteeringud  mängivad tähtsat rolli, kui tahame olla osalised  globaalsetes väärtusahelates ning osa saada rahvusvahelisest oskusteabest.  Paraku oleme kapitali kasutamise intensiivsuse poolest OECD riikide seas üsna viimased.

Kuigi Eesti on digivaldkonna asjades arenenud, jäävad rahvusvahelises mõõtkavas investeeringud  neisse sektoritesse suhteliselt tagasihoidlikuks kui võrdleme  koguinvesteeringutega.  Infotehnoloogia kasutamise taseme poolest  väljaspool pangandussektorit  oleme OECD riikide hulgas  paraku tagareas.

Mis siis Eestis tehtavaid  investeeringuid on pidurdanud?

Esiteks,  selleks olnud madal majanduskasv ja meie toodete ekspordinõudluse vähenemine meie peamiste kaubanduspartnerite juures.  Oma osa mängib siin ka Euroopa Liidu toetusfondide kasutamise  aeglane start.

Teiseks,  tuuakse välja geopoliitilise ebakindluse hüppeline kasv. Mida rohkem me räägime  meie liitlaste uutest tankidest Tapal, seda vähem on põhjust rääkida uutest investeeringutest Eestisse. Ebakindlad on viimastel aastatel olnud ka Eesti oma ettevõtted ning eelistanud pigem säästa selmet investeerida.

Kolmandaks, ühe aspektina, mis piirab meie majanduskasvu on ka töötajate puudus. Investeerimise kontekstis räägitakse, et  kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puudus ei võimalda  investeerida  teadus- ja tehnoloogiamahukatesse ärisektoritesse.  Kui kõrgkvalifitseeritud töötajaid pole piisavalt, siis  toimub loomulikul teel investeeringute kandumine neisse sektoritesse, kus saab hakkama madalama haridustaseme  ja oskustega. Mis omakorda toob kaasa aga palgasurve  ja konkurentsivõime vähenemise ka neis sektoreis. 

Raportis rõhutatakse, et Eesti investeeringute tase immateriaalsesse kapitali ehk siis inimkapitali, oskustesse ja teadmistesse jääb  palju alla OECD keskmise taseme. See tähendab investeeringuid meie haridussüsteemi, ümberõppesse ja töötajate oskuse arendamisse. Suurem osa intellektuaalse kapitali  investeeringutest koondub IT, kommunikatsiooni ja avalikku sektorisse; tööstus katab ainult 9% kogu mittemateriaalsetest investeeringutest.   See seletab ka vähest  innovaatiliste ettevõtete osakaalu Eestis.  Ühelt poolt on Eestis tegemist väikeste ettevõtetega, aga ka riigipoolne  innovatsioonipoliitika ja  arendustegevuse toetamine pole olnud piisavalt jõuline.

Kuigi tundub, et Eestis on küll loodud head tingimused investeeringute tegemiseks ja  eeldatavaks majanduskasvuks, on siiski midagi  puudu ja tegemata. Minu meelest on puudu võimekusest (või tahtest) näha suurt pilti  tervikuna. Võltskasinuse hullusärk on majandusliku stagnatsiooni üks peapõhjusi.  Ühiskonda ei vii edasi mitte ainult investeeringud rauda ja  ratastesse,  vaid samaväärsed kapitalimahutused ka haridus- ja sotsiaalsüsteemi.  Just inimkapitali arendamiseks  tegemata jäänud  investeeringud ei võimalda täna areneda ka ettevõtlussektoril. 

Meie riikluse saja-aastane kangas saab olla  aga tugev ja kirgas aga ainult sellisel juhul, kui selle kõikide siilude eest hästi  hoolt kantakse.