Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Anne Vetik: "ERMi suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude"

Postimehe link

"Autojuhiloata tallinlasele kujuneb minek Eesti Rahva Muuseumi palverännakuks.  Selle poolest on ERMiga kõik õigesti tehtud: põhjaeestlasele on sõit ja jalutuskäik sinna tüütu ja ajusid nüristav.

Bussis kahe ja poole tunnise kehasuretamise järel ootab praegusel aastaajal eesti rahva huvilist kas veel üks bussisõit või siis pooletunnine sumpamine üleautostunud magistraali ääres räpases lumes .

"ERMi «Rahvarõivas on norm» suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude"

Nupuga telefon (Vikerraadio (94) 2.01.2018)

ERR viide

Oleme juubeliaastas, mille sümboolne tähendus  on ülimalt oluline eelkõige meie enda jaoks. Aga juubeliaasta ei peaks olema  mitte niivõrd tagasi- vaid ikka edasi,  tulevikku vaatamise aasta.

Üle 30 aasta tagasi hakkas tekkima Eesti uus iseseisvus – oleme saanud harjutada nüüdset iseolemist rohkem kui ühe inimpõlve. Nõukaminevikku  ei saa tuua enam põhjuseks meie tänaste probleemide õigustamiseks.

Kummalisel moel on juba kätte jõudnud ajad, kus hakatakse rääkima, et “vaat kus vanasti oli ikka hea“. Ei, ei räägita mitte nõukaperiooodist, vaid  meie enda uuemast ajast!

Räägime siinkohal ühiskonna ja majanduse arengust läbi aegade. Võrreldes veerandsajandi taguse perioodiga,  on nii ühiskond, majandus kui ka   meie tehnoloogiline võimekus ilmselgelt muutunud. Teisenenud on Eesti ühiskonna omavahelised suhted  ja probleemide olemus.  Samas - kuuleme näiteks,  et meie ühiskonna või maksude ümberkujundamine muudab meie senise „lihtsa“ ettevõtluskeskkonna „keeruliseks“ või arusaamatuks. See majanduskeskkonna lihtsus olevat koguni meie ainuke loodusvara ning mis pealekauba,  peab kindlasti olema erinev teistest  riikide omast. Seda isegi siis, kui see erinevuspüüe on meile ilmselgelt kahjulik.  Selle lihtsuse säilitamiseks tuleks koguni tagasi minna veerandsaja aasta tagusesse vaesesse perestroikaaega. Kus kõik oli nagu algelisem ja teistmoodi,  kui arenenud Lääneriikides. Rõhutagem aga siinkohal, et meie eesmärk on olnud täpselt vastupidine – muutuda heaoluriikidega sarnasemaks ja võrreldavamaks.

Lähenemine jõukamale Euroopale tähendab paratamatult  ka selliste majanduse juhtimise põhimõtete ja instrumentide kasutamist, nagu meist rikkamates riikides.

Meie ühetaoline tulumaksusüsteem või madal riigivõlg ei ole mingisugune majandusressurss. Eesti peamine ressurss on ikka meie inimesed - nende motivatsioon, panustamine ja pühendumus! Ainult sellel alusel püsib Eesti riikluse peamine eesmärk – kesta ja edeneda!

Tänane maailm ongi teistmoodi keerulisem kui ta seda oli 25 aastat tagasi. Need, kes meid sellisesse „lihtsa elu“  juurde tagasi kutsuvad,  ei pea silmas ju ühiskondlike protsesside olemust, millest me justkui enam aru ei saa. Nad peavad silmas hoopis seda, et midagi ei tohiks muuta võrreldes eelnevate aegadega. Mulle meenutab see üleskutset pöörduda tänasest nutitelefonide ajastust tagasi sellisse aega,  kus telefonid  olid juba nuppudega, aga polnud veel Internetti. Sellised telefonid olidki lihtsamad  kui tänased!  Aga nad ei teinud midagi muud peale „ühetaolise“  helistamise. Kui igatseme tagasi nuppudega telefone – siis teiselt poolt,  eitame ka kõiki neid uusi asju, mida  võimaldavad nutitelefonid ja digitaalne maailm.  

Meie ühe suurema telekomifirma juht ütleb, et 95% Eesti inimestest on nii juhmid, et ei suuda aru saada  uute tulumaksumuudatuste loogikast  ega oska kasutada ka algtasemel Internetti. Paraku ei täpsusta, kuhu kategooriasse ta ise kuulub. Samasugust juttu ajab Eesti e-riigi Akadeemia juhtkonda kuuluv inimene.  Tegemist on ilmselge olukorraga, kus pilt ja heli ei lähe kokku. Uhkustame, et  käime poolt maailma e-riigi teemadel harimas ja nüüd väidame, et  meie oma inimesed on Interneti teemadel väga abitud  ja Eesti riik ei saa hakkama e-maksusüsteemiga.

Meie eesmärk ei peaks ei täna ega ka  tulevikus olema senise süsteemide või poliitikate kramplik säilitamine – isegi kui need olid omas ajas edukad -  vaid peamegi proovima uusi asju! Neid uusi asju tuleb vastavuses muutunud maailma ja meie enda muutunud ühiskonnaga.  Ja kui mingid asjad ei toimi, siis tuleks neid ka kiiresti ja valehäbita kohandada ning muuta.  

Digitaalsete tehnoloogiate areng kujundab väga oluliselt ümber  nii riigi olemuse kui ka inimeste riigiga suhtlemise viisid. Veelgi olulisemaks saab riigi kui partneri roll nii inimestele kui ettevõtetele. Mitte vastandumine, vaid koostöö inimeste, ettevõtete ja riigi vahel on Eesti arengu võti.    

Aga - vaatamata sellele saab ka järgneva saja aasta peaküsimus olema – millel põhineb meie riiklus ja  missugune saab olema meie igaühe panus Eesti riigi kestmiseks?

Nooruslikku uljust ja küpsuseajaga kaasnevat tarkust Sulle, saja-aastane Eesti!