Välisõppurid Eesti ametikooli (Vikerraadio (2): 21.01.2014)

Statistikaameti andmetel  lahkub Eestist endiselt rohkem inimesi, kui siia elama saabub.  Eelmisel aastal lahkus kodumaalt 6 tuhat inimest rohkem kui siia tuli.  Seda numbrit  paraku ei tasakaalustanud ka loomulik iive, mis on jätkuvalt miinuses.

Selline kiire demograafiline  kokkutõmbumine sunnib küsima – mida see meie majanduse ja ühiskonna jaoks tähendab? Vastus on ühene – meil on sellevõrra vähem töötajaid, kes Eesti ühiskonda edendavad ja tema rikkust kasvatavad.    Vähem inimesi tähendab  ka meie keele ja kultuuri positsioonide nõrgenemist üha kiiremini üleilmastuvas maailmas.

Teine aspekt on seotud tööturu vajadustega.  Vähenev töötajate arv  piirab ettevõtluse arengut ja tegevusvõimalusi. Ärisektor loomulikult kohaneb sellise olukorraga, aga väiksem tööealiste hulk piirab paratamatult ka majanduskasvu.

Kolmas aspekt on seotud meie ühiskonna toimimisega. Seeniorpõlvkonna suurenemine toob kaasa eripäraste teenuste vajaduse suurenemise.  Keegi peab ka neid töid tegema, mis ei ole vanemaealistele jõukohased. Noorem põlvkond on see, kes hoiab ühiskonna toimivana.

Põhimõtteliselt võiks sellise olukorraga kohanemiseks välja tuua kolm, omavahel seotud aspekti. Esiteks, tuleks tuua meie oma inimesed välismaalt  tagasi. See eeldaks  kiiret heaolu kasvu Eestis.

Teine võimalus on suurendada tootlikkust ja kujundada välja selline majandusstruktuur, mis nõuabki oluliselt vähem töötegijad.

 Kolmas tee on suurendada välismaalaste tulekut Eesti tööturule, kes siis võtaksid osaliselt töötegemise üle.  Ilmselt on välistööjõu suurenemine meie ühiskonnas paratamatu.

Sellest viimasest aspekti tahakski natuke laiendada. Erinevad arvajad pakuvad välja kümnetesse tuhandetesse küündivaid numbreid, kui palju välistööjõudu Eesti vajab. Muide, samalaadset juttu ajavad ka paljud teised meie piirkonna riigid, kes vananeva rahvastiku tingimustes soovivad rohkem välismaalasi riiki lubada.

Olen arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu pole täna olemas, mis Eestile otsekohe sobiks ja mis oleks valmis siia kohe tööle asuma.  Need, kes meile sobiks,  tuleb ikka ise tööks ette valmistada.

Viimase 10 aastaga on oluliselt rahvusvahelisemaks muutunud meie ülikoolid.  Võib leida väga erinevaid ingliskeelseid õppekavasid ja eks ole minu endagi  igapäevane töö otseselt seotud välistudengite õpetamise ja programmide arendamisega.  See kogemus on olnud üheselt positiivne.

Samas on mul käe all meie kutse-  ja rakenduskõrgkoolide õppekavad. Paraku ei hakka silma  ühtegi ingliskeelset õppekava  Ometi on just neis koolides õpetatavate erialade  töötajatest kõige suurem puudus.  Aga miks ei võiks ka meie ametikoolid võtta õppima välismaa noori?

Eesti rakendusõppeasutused on ju väga heal tasemel,  kaasaegse tingimuste  ja moodsa sisseseadega.  Täna õpetavad mitmed koolid vene keeles, aga mitte inglise keele baasil. Miks õppeasutused ei võiks teha nii vajalikke järgmisi samme ja arendada välja ka ingliskeelsed programmid?  Õpetame välisõppurid Eesti moodi süüa tegema, asju valmistama ja  Eesti moodi firmasid juhtima.

Sellest oleks kasu kõigile. Paljud maakondades asuvad õppeasutused saaksid uue hingamise. Särasilmsed,  aga võib-olla teise nahavärviga ja temperamendiga noored inimesed lisaksid meie piirkondadele värvi ja särtsu. Meie õppeasutustel avaneks ka oluliselt suuremad võimalused rahvusvaheliseks koostööks.

Mitmeaastase õppeperioodi vältel saaksid välismaalased selgeks eesti keele ja õpiksid tundma meie kultuuri.  Seeläbi tekib  võimalus valmistada neid ette meie ühiskonna väärilisteks liikmeteks saamiseks. Haridus on  kui filter,  uute inimeste kaasamisel Eesti ühiskonda.

Peale  ametioskuste omandamist hakkaksid välisõppurid tööle Eesti ettevõtetes.  See muudaks ka ettevõtted rahvusvahelisemaks. Nende  töökeeleks saab olema eesti keel; erinevalt ülikoolide välistudengitest, kes  siin peale lõpetamist  tööle jäädes kasutavad töökeelena edasi ikka inglise keelt.

Kuulen juba raadioeetri ajal kriitikute hääli – kuidas see kõik võimalik on ja kas me ei tekita sellega endale lahendamatuid probleeme? Kes siis neid  inglise keeles õpetab, kes rahastab programmide ümbertegemist ja tegeleb viisade-elamislubade ja kõige muuga? Veelgi enam. Eesti ühiskonnal on valus kogemus eelneva ajastu kontrollimatust migratsioonist.  Omakorda hirmu lisab ka näiteks Rootsis või Prantsusmaal toimunud märulid  võõramaist päritolu laamendajatega.  Aga -  me saame hakkama!

Aga tuleme jutu alguse juurde tagasi. Keegi ei oska täpselt öelda, mis juhtub Eesti ühiskonnas, kui siin saab olema tänasest rohkem mujalt maailmast saabunuid.  Maailma kogemus näitab  väga erilaadseid olukordi.  Teiselt poolt, kas veelgi suuremad probleemid ei oota meid ees, kui siit ainult lahkutakse?  Professor Rein Taagepera on lausunud veerand sajandit tagasi  tähendusrikkad sõnad – Eestil on kaks võimalust - me kas oleme kasvav aga rahvuslikult segunev ühiskond;   vastasel korral oleme hääbuv rahvas.  Korraldades mõistlikul moel välisriikide noorte Eestisse asumist ja õppimist,  suuname me sellega ka paremini majandus- ja rahvastikuprotsesse.

Tootlikkus ja rikkus (Vikerraadio (1): 7.01.2014)

Eelnevatel aastatel on sellel ajal majandussündmusi kommenteerinud hea kolleeg Andres Arrak. Aga sellest aastast  on Andres tegev muudes valdkondades ning  mulle on usaldatud  tema kingadesse astumine. Soovime Andresele siinkohal edu uues ametis Eesti Rahva Muuseumi turundusjuhina.

Samuti olgu sissejuhatuseks  öeldud, et siin saates  esitatud arusaamad peegeldavad  minu isiklikke ning kellestki sõltumatuid seisukohti .

Kuna on tegemist uue aasta esimese saatega, siis püüaksin alustada majandusarengu teemalise soovmõtlemisega.  Selle soovi nimetamine  on lihtne - elada jõukamalt!  Nii iga üksiku inimese, kui riigina.

Heaolu silmnähtav ja tuntav suurendamine on minu nägemuses Eesti peamine strateegiline eesmärk -  vastasel korral ühiskonna  probleemid võimenduvad veelgi.

Kui kaheksa aastat tagasi  käidi välja eesmärk 5 rikkama Euroopa riigi hulka jõuda, siis tänaseks pole me kahjuks rikkuse edetabelis oma kohta parandanud.  Kuigi tervikuna oleme jõukamaks selle aja jooksul saanud!

Rahvad on rikkaks saanud mitmeti.  Hea lihtne viis on seda teha Luksemburgi kombel, mis on kujunenud maailma üheks finantskeskuseks;kus asutatakse palju firmasid  ning  kuhu on elama kogunenud paljud Euroopa rikkad  inimesed. Või nagu  on rikkaks saanud paljud naftarikkad kõrberiigid, mis pumpavad vanamoeliselt oma jõukuse  välja liiva alt.

Eesti materiaalse rikkuse allikad peituvad paraku mujal. 1776. aastal üllitas Šoti moraalifilosoof Adam Smith  ühe tuntuima majandusalase uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Autor järeldab, et rikkaks saadakse  tootliku tööga. Seega on oluline  korraldada ühiskonna asju sellisel moel, mis  tööviljakust ja produktiivsust kasvataksid. See on ka Eesti tee!

Korduvalt  on välja toodud, et Eesti majandus ei ole nii tootlik kui Põhjala või Lääne-Euroopa riikides.  Oleme küll viimase kümnendi vältel   hästi edenenud, aga ikka oleme  Euroopa Liidu riikide seas viimase 5 hulgas nii  tootlikkuses töötaja kui ka töötatud töötundide kohta. Tosina aastaga pole me suutnud oma kohta ka selles järjestuses kahjuks tõsta. Meie tootlikkus on umbkaudu 70% Euroopa Liidu keskmisest.  Edestame Lätit ja Rumeeniat, aga oleme tagapool Leedust, Ungarist ja Kreekast.  Teeme palju tööd aga väheproduktiivselt.  

Kui tootlikkus jääb Euroopa keskmisele alla, siis sellevõrra on madalam ka meie heaolu. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on meie koguprodukt  inimese kohta 2 korda väiksem. Soomest jääme maha  2.7 korda.  Vahe Soomega on  küll suhteliselt vähenenud, aga eurodes paraku suurenenud.  Ei kipu me kuidagi rikkale Euroopale järele jõudma, kuigi kasvukiirus on olnud päris hea!

Millest siis tootlikkuse tõus sõltub? Riigi arvestuslik tootlikkus sõltub valmistatud kaupade  ja teenuste müügiväärtusest  ja kui kallilt me kõik selle valmis tegime.  Siinkohal tuleks rõhutada asjade seotust – suurem tootlikkus eeldab parema ettevalmistusega töötajaid. Kelle palgaootused on sellevõrra kõrgemad.  Madal palk ja kõrge tootlikkus omavahel koos ei käi.  Samamoodi on lood  ka muude tootmissisenditega.

Mis on need majandussektorid, mis suudavad Eestis luua suurimat lisandväärtust?   Suurimat tööviljakust hõivatu kohta näeme täna energeetikas; side ja infotehnoloogia sektoris ning kinnisvara alal.  Eesti kui väikeriigi olukord on aga veelgi keerulisem.  Me peame suurema osa oma toodetest-teenustest müüma välisriikidesse, sest meie siseturg  ei suuda kogu tootmismahtu ära tarbida. Ehk meie heaolu sõltub meie rahvusvahelisest konkurentsivõimest.

Positiivne on see, et kriisijärgselt on meie ekspordivõimekus kasvanud ja ka ekspordi struktuur on nihkunud   kõrgtehnoloogia suunas.

Aga äkki siis loobuks üldse  väikese  tootlikkusega tegevusest ja koondaks kogu töötajaskonna ainult  suure lisandväärtusega sektoritesse?  Statistika näitab madalamat  tööviljakust põllumajanduses, hariduses, toitlustuses ja tervishoius.  Samas on need valdkonnad, mis tagavad ühiskonna kestvuse ja üldise arengu.  Meil on neid tegevusi vaja;  me ei saa neid tooteid-teenuseid  välismaalt sisse osta või neist üldse loobuda.  Oma lapsi tuleb ikka ise õpetada;  ise kultuuri ja teadust teha, oma riiki kaitsta  ning  haigeid ravida.

 Seega ongi riigi „rikkuse“  juhtimise kunst selles, kuidas „liigutada“ töötegijad „õigetesse“ sektoritesse ja panna nad efektiivselt ja motiveeritult tööle. See on võimalk ainult era- ja avaliku sektori koostoimes. Ei ole olemas „tulu-“ ega „kuluinimesi“ nagu vahel püütakse väita.  Majanduse puhul on tegemist ühje organismiga, mis vajab nii  eraalgatust kui riigi toetavat õlga.

Võtame kokku. Heaolu sõltub tootlikkusest.  Tootlikkus omakorda sellest,  mida tehakse ja kuidas tehakse. Eesti puhul on oluline tegur ka ekspordivõimekus.   Mida tootlikumat tööd  teeme, seda rohkem avaneb ka võimalusi „Eesti maailma“  laienemiseks ja kestmiseks.