Tootlikkus ja rikkus (Vikerraadio (1): 7.01.2014)

Eelnevatel aastatel on sellel ajal majandussündmusi kommenteerinud hea kolleeg Andres Arrak. Aga sellest aastast  on Andres tegev muudes valdkondades ning  mulle on usaldatud  tema kingadesse astumine. Soovime Andresele siinkohal edu uues ametis Eesti Rahva Muuseumi turundusjuhina.

Samuti olgu sissejuhatuseks  öeldud, et siin saates  esitatud arusaamad peegeldavad  minu isiklikke ning kellestki sõltumatuid seisukohti .

Kuna on tegemist uue aasta esimese saatega, siis püüaksin alustada majandusarengu teemalise soovmõtlemisega.  Selle soovi nimetamine  on lihtne - elada jõukamalt!  Nii iga üksiku inimese, kui riigina.

Heaolu silmnähtav ja tuntav suurendamine on minu nägemuses Eesti peamine strateegiline eesmärk -  vastasel korral ühiskonna  probleemid võimenduvad veelgi.

Kui kaheksa aastat tagasi  käidi välja eesmärk 5 rikkama Euroopa riigi hulka jõuda, siis tänaseks pole me kahjuks rikkuse edetabelis oma kohta parandanud.  Kuigi tervikuna oleme jõukamaks selle aja jooksul saanud!

Rahvad on rikkaks saanud mitmeti.  Hea lihtne viis on seda teha Luksemburgi kombel, mis on kujunenud maailma üheks finantskeskuseks;kus asutatakse palju firmasid  ning  kuhu on elama kogunenud paljud Euroopa rikkad  inimesed. Või nagu  on rikkaks saanud paljud naftarikkad kõrberiigid, mis pumpavad vanamoeliselt oma jõukuse  välja liiva alt.

Eesti materiaalse rikkuse allikad peituvad paraku mujal. 1776. aastal üllitas Šoti moraalifilosoof Adam Smith  ühe tuntuima majandusalase uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Autor järeldab, et rikkaks saadakse  tootliku tööga. Seega on oluline  korraldada ühiskonna asju sellisel moel, mis  tööviljakust ja produktiivsust kasvataksid. See on ka Eesti tee!

Korduvalt  on välja toodud, et Eesti majandus ei ole nii tootlik kui Põhjala või Lääne-Euroopa riikides.  Oleme küll viimase kümnendi vältel   hästi edenenud, aga ikka oleme  Euroopa Liidu riikide seas viimase 5 hulgas nii  tootlikkuses töötaja kui ka töötatud töötundide kohta. Tosina aastaga pole me suutnud oma kohta ka selles järjestuses kahjuks tõsta. Meie tootlikkus on umbkaudu 70% Euroopa Liidu keskmisest.  Edestame Lätit ja Rumeeniat, aga oleme tagapool Leedust, Ungarist ja Kreekast.  Teeme palju tööd aga väheproduktiivselt.  

Kui tootlikkus jääb Euroopa keskmisele alla, siis sellevõrra on madalam ka meie heaolu. Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on meie koguprodukt  inimese kohta 2 korda väiksem. Soomest jääme maha  2.7 korda.  Vahe Soomega on  küll suhteliselt vähenenud, aga eurodes paraku suurenenud.  Ei kipu me kuidagi rikkale Euroopale järele jõudma, kuigi kasvukiirus on olnud päris hea!

Millest siis tootlikkuse tõus sõltub? Riigi arvestuslik tootlikkus sõltub valmistatud kaupade  ja teenuste müügiväärtusest  ja kui kallilt me kõik selle valmis tegime.  Siinkohal tuleks rõhutada asjade seotust – suurem tootlikkus eeldab parema ettevalmistusega töötajaid. Kelle palgaootused on sellevõrra kõrgemad.  Madal palk ja kõrge tootlikkus omavahel koos ei käi.  Samamoodi on lood  ka muude tootmissisenditega.

Mis on need majandussektorid, mis suudavad Eestis luua suurimat lisandväärtust?   Suurimat tööviljakust hõivatu kohta näeme täna energeetikas; side ja infotehnoloogia sektoris ning kinnisvara alal.  Eesti kui väikeriigi olukord on aga veelgi keerulisem.  Me peame suurema osa oma toodetest-teenustest müüma välisriikidesse, sest meie siseturg  ei suuda kogu tootmismahtu ära tarbida. Ehk meie heaolu sõltub meie rahvusvahelisest konkurentsivõimest.

Positiivne on see, et kriisijärgselt on meie ekspordivõimekus kasvanud ja ka ekspordi struktuur on nihkunud   kõrgtehnoloogia suunas.

Aga äkki siis loobuks üldse  väikese  tootlikkusega tegevusest ja koondaks kogu töötajaskonna ainult  suure lisandväärtusega sektoritesse?  Statistika näitab madalamat  tööviljakust põllumajanduses, hariduses, toitlustuses ja tervishoius.  Samas on need valdkonnad, mis tagavad ühiskonna kestvuse ja üldise arengu.  Meil on neid tegevusi vaja;  me ei saa neid tooteid-teenuseid  välismaalt sisse osta või neist üldse loobuda.  Oma lapsi tuleb ikka ise õpetada;  ise kultuuri ja teadust teha, oma riiki kaitsta  ning  haigeid ravida.

 Seega ongi riigi „rikkuse“  juhtimise kunst selles, kuidas „liigutada“ töötegijad „õigetesse“ sektoritesse ja panna nad efektiivselt ja motiveeritult tööle. See on võimalk ainult era- ja avaliku sektori koostoimes. Ei ole olemas „tulu-“ ega „kuluinimesi“ nagu vahel püütakse väita.  Majanduse puhul on tegemist ühje organismiga, mis vajab nii  eraalgatust kui riigi toetavat õlga.

Võtame kokku. Heaolu sõltub tootlikkusest.  Tootlikkus omakorda sellest,  mida tehakse ja kuidas tehakse. Eesti puhul on oluline tegur ka ekspordivõimekus.   Mida tootlikumat tööd  teeme, seda rohkem avaneb ka võimalusi „Eesti maailma“  laienemiseks ja kestmiseks.