Välisõppurid Eesti ametikooli (Vikerraadio (2): 21.01.2014)

Statistikaameti andmetel  lahkub Eestist endiselt rohkem inimesi, kui siia elama saabub.  Eelmisel aastal lahkus kodumaalt 6 tuhat inimest rohkem kui siia tuli.  Seda numbrit  paraku ei tasakaalustanud ka loomulik iive, mis on jätkuvalt miinuses.

Selline kiire demograafiline  kokkutõmbumine sunnib küsima – mida see meie majanduse ja ühiskonna jaoks tähendab? Vastus on ühene – meil on sellevõrra vähem töötajaid, kes Eesti ühiskonda edendavad ja tema rikkust kasvatavad.    Vähem inimesi tähendab  ka meie keele ja kultuuri positsioonide nõrgenemist üha kiiremini üleilmastuvas maailmas.

Teine aspekt on seotud tööturu vajadustega.  Vähenev töötajate arv  piirab ettevõtluse arengut ja tegevusvõimalusi. Ärisektor loomulikult kohaneb sellise olukorraga, aga väiksem tööealiste hulk piirab paratamatult ka majanduskasvu.

Kolmas aspekt on seotud meie ühiskonna toimimisega. Seeniorpõlvkonna suurenemine toob kaasa eripäraste teenuste vajaduse suurenemise.  Keegi peab ka neid töid tegema, mis ei ole vanemaealistele jõukohased. Noorem põlvkond on see, kes hoiab ühiskonna toimivana.

Põhimõtteliselt võiks sellise olukorraga kohanemiseks välja tuua kolm, omavahel seotud aspekti. Esiteks, tuleks tuua meie oma inimesed välismaalt  tagasi. See eeldaks  kiiret heaolu kasvu Eestis.

Teine võimalus on suurendada tootlikkust ja kujundada välja selline majandusstruktuur, mis nõuabki oluliselt vähem töötegijad.

 Kolmas tee on suurendada välismaalaste tulekut Eesti tööturule, kes siis võtaksid osaliselt töötegemise üle.  Ilmselt on välistööjõu suurenemine meie ühiskonnas paratamatu.

Sellest viimasest aspekti tahakski natuke laiendada. Erinevad arvajad pakuvad välja kümnetesse tuhandetesse küündivaid numbreid, kui palju välistööjõudu Eesti vajab. Muide, samalaadset juttu ajavad ka paljud teised meie piirkonna riigid, kes vananeva rahvastiku tingimustes soovivad rohkem välismaalasi riiki lubada.

Olen arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu pole täna olemas, mis Eestile otsekohe sobiks ja mis oleks valmis siia kohe tööle asuma.  Need, kes meile sobiks,  tuleb ikka ise tööks ette valmistada.

Viimase 10 aastaga on oluliselt rahvusvahelisemaks muutunud meie ülikoolid.  Võib leida väga erinevaid ingliskeelseid õppekavasid ja eks ole minu endagi  igapäevane töö otseselt seotud välistudengite õpetamise ja programmide arendamisega.  See kogemus on olnud üheselt positiivne.

Samas on mul käe all meie kutse-  ja rakenduskõrgkoolide õppekavad. Paraku ei hakka silma  ühtegi ingliskeelset õppekava  Ometi on just neis koolides õpetatavate erialade  töötajatest kõige suurem puudus.  Aga miks ei võiks ka meie ametikoolid võtta õppima välismaa noori?

Eesti rakendusõppeasutused on ju väga heal tasemel,  kaasaegse tingimuste  ja moodsa sisseseadega.  Täna õpetavad mitmed koolid vene keeles, aga mitte inglise keele baasil. Miks õppeasutused ei võiks teha nii vajalikke järgmisi samme ja arendada välja ka ingliskeelsed programmid?  Õpetame välisõppurid Eesti moodi süüa tegema, asju valmistama ja  Eesti moodi firmasid juhtima.

Sellest oleks kasu kõigile. Paljud maakondades asuvad õppeasutused saaksid uue hingamise. Särasilmsed,  aga võib-olla teise nahavärviga ja temperamendiga noored inimesed lisaksid meie piirkondadele värvi ja särtsu. Meie õppeasutustel avaneks ka oluliselt suuremad võimalused rahvusvaheliseks koostööks.

Mitmeaastase õppeperioodi vältel saaksid välismaalased selgeks eesti keele ja õpiksid tundma meie kultuuri.  Seeläbi tekib  võimalus valmistada neid ette meie ühiskonna väärilisteks liikmeteks saamiseks. Haridus on  kui filter,  uute inimeste kaasamisel Eesti ühiskonda.

Peale  ametioskuste omandamist hakkaksid välisõppurid tööle Eesti ettevõtetes.  See muudaks ka ettevõtted rahvusvahelisemaks. Nende  töökeeleks saab olema eesti keel; erinevalt ülikoolide välistudengitest, kes  siin peale lõpetamist  tööle jäädes kasutavad töökeelena edasi ikka inglise keelt.

Kuulen juba raadioeetri ajal kriitikute hääli – kuidas see kõik võimalik on ja kas me ei tekita sellega endale lahendamatuid probleeme? Kes siis neid  inglise keeles õpetab, kes rahastab programmide ümbertegemist ja tegeleb viisade-elamislubade ja kõige muuga? Veelgi enam. Eesti ühiskonnal on valus kogemus eelneva ajastu kontrollimatust migratsioonist.  Omakorda hirmu lisab ka näiteks Rootsis või Prantsusmaal toimunud märulid  võõramaist päritolu laamendajatega.  Aga -  me saame hakkama!

Aga tuleme jutu alguse juurde tagasi. Keegi ei oska täpselt öelda, mis juhtub Eesti ühiskonnas, kui siin saab olema tänasest rohkem mujalt maailmast saabunuid.  Maailma kogemus näitab  väga erilaadseid olukordi.  Teiselt poolt, kas veelgi suuremad probleemid ei oota meid ees, kui siit ainult lahkutakse?  Professor Rein Taagepera on lausunud veerand sajandit tagasi  tähendusrikkad sõnad – Eestil on kaks võimalust - me kas oleme kasvav aga rahvuslikult segunev ühiskond;   vastasel korral oleme hääbuv rahvas.  Korraldades mõistlikul moel välisriikide noorte Eestisse asumist ja õppimist,  suuname me sellega ka paremini majandus- ja rahvastikuprotsesse.