Tööjõud ja poed (Vikerraadio (4): 18. veebruar 2014

Viimasel nädalal on juttu olnud kaubandussektori tööjõupuudusest. Töötajaid poodidesse napib. Pole olemas Eestis kaubaketti, mis kohe täna hulgakaupa töötajaid ei vajaks.  Tehakse ettepanekuid, et kui Eesti inimesi pole, siis tuleks neid juurde tuua välimaalt. Täpsustagem, jutt käib väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatest töötajatest.  Euroopa Liidu oma inimesed saaksid ka täna vabalt tulla ja meie poodidesse tööle asuda. Aga ei tule.

Eesti kaubanduses on hõivatud 80 tuhat inimest, mis on kokku 13% kõikidest meie töötajatest.  Sellest poodides töötab umbes 50 tuhat inimest.

Eestis on poepinda väga palju ja poed on Euroopaga võrreldes väga pikalt lahti. Sageli avatud 8 kuni 23  ehk 15 tundi ööpäevas. Seda iga päev, ka laupäeval pühapäeval. 

Euroopa riikides on poed oluliselt lühemalt lahti – seda siis kas riiklike regulatsioonide või ametiühingute nõudmisel.  Pühapäeviti on poed suletud  Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas  ja Austrias.  

Siit küsimus – miks siis Eestis poed on nii pikalt avatud ja seda olukorras, kus  samal ajal tööjõudu nende lahtihoidmiseks napib?  Näiteks Prisma poeketi lahtiolekuaeg Eestis on 30% nädalas pikem kui Soomes. Kui poed nii kaua lahti, siis vajavad nad ka rohkem tööjõudu. Isegi varahommikul ja hilisõhtul, kui poekülastajaid on hõredalt. 

Pole täpselt teada, miks poeketid niimoodi  käituvad;  millisest sisemisest konkurentsimudelist lähtuvad  ja mis sunnib neid tegema suuri kulutusi  poodide pikalt lahtihoidmise nimel? 

Väljastpoolt paistab see aga ilmselge tööjõu raiskamise, et mitte öelda meie kõige kallima ressursi põletamisega.

Kas pikk lahtiolekuaeg  paneb inimesi rohkem sööma ja  kulutusi tegema?  Raske uskuda! 

Ilmselt on see poekettidel  kartus kaotada konkurentidele turuosa. Võib-olla loodetakse konkurentide väljakurnamisele ja nende lahkumisele . Võib-olla ei huvitagi välismaiste poekettide omanikke lühiajaline kasumi teenimine, vaid hoopis kõigi vahenditega turuosa hõivamine ja laienemine.  

Sellise ebamõistliku tööjõukasutuse vastu olen teinud ettepaneku piirata riiklikult poodide lahtiolekuaegu.  Meil ei ole mingit probleemi vähendada suurpoodide tööaega kuni 20% võrra, ilma et enamus ostjaid seda isegi märkaksid.  Näiteks kehtestada  Eestis samad avamisajad kui Soomes. Poed sulguksid näiteks õhtul kell 9 ja laupäeval-pühapäeval veelgi varem.

Väiksem lahtiolekuaeg vähendaks tööjõuvajadust ka hoiaks kulusid kokku. Teoreetiliselt kuni 10  tuhande inimese võrra, kui siia lisada ka turvateenistus.  Aga oleme vähem ambitsioonikad ja seame eesmärgiks näiteks tööjõu vähendamise  5-7% jaekaubanduses.  Aga seegi  tähendaks 3500 töötaja vähenemist kaubandussektoris. See number  on täpselt sama suur, kui Eestis antakse  aastas välja välismaalastele elamis-  ja töölubasid!

  

Paljud tööandjate ja poodide esindajad on võtnud vaenuliku seisukoha  poodide avamisaegade piiramise suhtes. Mis on loomupärane kartus igasuguste riigipoolsete regulatsioonide vastu.  Aga lause teises pooles nõuavad needsamad tööandjate ja poodide esindajad  odava ja massilise välistööjõu Eestisse lubamist sellesamase kaubandusse ja teistesse madalapalgalist masstööjõudu vajavatesse sektoritesse. Muidu ei saavat poode südaööni lahti hoida, sest pole töötajaid või peab müüjatele rohkem palka maksma. 

Tuleks aru saada, et välistööjõu riiki lubamine on  oluliselt suurema turgu moonutava mõjuga kui ühtne poe avamispiirang.   Odav välismaine tööjõud tähendab riigipoolset turuvälist sekkumist palgatasemesse.

Lahtiolekuaegade regulatsiooni kehtestamise kulu riigile oleks null. Samuti kohtleb selline regulatsioon kõiki  turuosalisi võrdselt. Tarbija ei kaotaks oma heaolus midagi ning suunaksime töötajad näiteks eksportivatesse sektoritesse. Kus samuti töötajaid napib.

Seega on minu kindel veendumus – niikaua kui me ei lõpeta tänast mõttetut tööjõu põletamist jaekaubanduses, ei saa juttugi olla välistööjõu kaasamisest sellesse sektorisse.  Selle asemel tuleb paremini kasutada oma inimesi ja neile paremat palka maksta.

Kulutused ja riskid, mida odav välistööjõud kaasa toob,  on  kümnetes kordades suuremad kui tänase tööjõu kokkuhoid.  Kui inimesed tahavad oma  kodumaa maha jätta ja tulla Eesti kaubandussektori madala palga peale, siis peavad nad  ikka ülisuures hädas ja lootusetuses olema. Kas need on nüüd need inimesed, kes Eesti  5 rikkaima riigi hulka aitavad?

Siinkohal olgu öeldud, et minu jutt ei ole  välistööjõu vastu vaenulik.  Aga  olen endiselt arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu  ei ole olemas,  mis Eestile otsekohe sobiks.

Neid keda vajame, tuleb ikka ise tööks ette valmistada ja välja koolitada. Aga täna pole meil näiteks ühtegi ametikooli, kus oleks võimalik kutset omandada  inglise keeles.  See on tegelikult teema, millest peaksime välistööjõu   kaasamisel alustama. 

Tuluerisustest (Vikerraadio (3) 4.veebruar 2014)

Viimase kuu jooksul on mitmed maailma liidrid tundnud muret  seoses  kasvava tulude ebavõrdsusega ühiskondades.  IMF juht, proua Lagarde, USA president Obama ja paljude teiste suurriikide juhid näevad  kasvavat probleemi selles, et elanike tuluerisused  suurenevad ning  rikkus koondub üha väiksema seltskonna kätte. Äärmusliku näitena on välja toodud,  et   85 maailma rikkaimat  inimest omavad sama palju vara, kui pool kogu maailma vaesemast osast.    

Samas on viimaste kümnendite  vältel rikaste ja vaeste riikide vahelised tuluerisused vähenenud.  Kui võrdleme keskmist tulutaset inimese kohta, siis on kiiresti arenevad Aasia riigid vähendanud tuluvahet tänaste rikastele riikidega.  Arengumaade  keskklass on jõudnud lähemale rikaste riikide kesklassile.   Mis on igati hea ja  loomupärane areng.

Samal ajal on aga riikide sisesed tulutasemed kogu maailmas suurenemas. Tuletagem meelde, et turumajandus eeldabki tulude ja heaolu eristumist. Elada jõukamalt  kui teised – see ongi motiiv, mis paneb inimesed tegutsema ja annab arenguimpulsi kogu ühiskonnale.

Aga milles on siis probleem?  Miks näeme selliseid ekstremistlikke liikumisi nagu Occupay Wall Street USAs ja teistes riikides?

USA olukorda saab selgitada lihtsalt – tulud on  kiiresti kasvanud peamiselt ühiskonna jõukamal  osal.  Ühiskondade  rikkus on üha ekstreemsemalt koondumas  väiksemaarvulise seltskonna kätte.  Samal ajal ei ole suurema  osa ühiskonnaliikmete ostujõud viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt kasvanud.  Keskklass ja madalamatululised ei ole  saanud proportsionaalset osa mitmekümne aastasest majanduskasvust.

Rikkuse koondumises  väikse ringi inimeste kätte nähakse mitmeid probleeme.

Üldisem neist on oht demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.   Selle iseloomustamiseks kasutatakse sõna plutokraatia, mis tähendab seda, et riigiasjade üle otsustab ainuüksi väike ülirikas seltskond.

Tulude koondumise teine halb asi on see, et varanduslikud erisused toovad kaasa ka inimeste võimaluste erisused – näiteks hariduslikud, tervislikud ja regionaalsed erisused kasvavad.  Kes on vaene, see jääbki vaeseks, sest tal pole ega teki  rahalisi võimalusi paremaks hariduseks ning  seega ka kõrgemapalgaliseks töökohaks. Puudub niinimetatud sotsiaalne mobiilsus. 

Tuluerisusi mõõdetakse mitmesuguste indeksite abil – näiteks Gini indeksiga.  Mida suurem see on seda suurem tulude ebavõrdsus  inimeste vahel.

USAs teenib 1% tulusaajatest umbes 17%  kogu riigi tuludest. Veelgi äärmuslikum   0.1% tulusaajatest  saab umbes 10%  kogutuludest.  Kui vaatame selle seltskonna tulude struktuuri, siis  näeme, et palgatulu moodustab ainult neljandiku kogutulust. Suurem osa tulust tuleb varade omamisest – olgu see siis väärtpaberid või kinnisvara.  Tulustruktuur on selline, mida ei ole väga lihtne   tasakaalustada läbi isiku tulumaksustamise.  Kuigi tulumaksukoormus on tõusnud, siis on nimetatud seltskonna tulud suurenenud veelgi kiiremini!

Huvitav on märkida, et Euroopa riikides , kus on samuti nähtavad olulised tuluvahed, ei tulene tulerisused riikide jõukuse tasemest. Rikkamad riigid ei ole ebavõrdsemad või vastupidi.  

Tuluerisuste tasandajaks on tulumaksusüsteem ja   mitmesugused riigipoolsed tulusiirded madalatululistele. Suurema progresseeruvusega maksusüsteem  muudab ka  maksujärgse tulu  ühiskonnas ühtlasemaks. Suuremad on tuluerisused riikides, kus  maksutase on madalam ja  sotsiaaltoetused piiratumad.   

Mis toimub tuluerisustega Eestis?  Aus vastus oleks  see, et ega me päris täpselt ei teagi,  mis toimub.  Meie ametlikud tuluerisused on Euroopa mõõtmes suhteliselt suured, olles esikümne piirimail.

Eestis on tulujaotus ebavõrdsem kui meie Põhjala naabritel, kus  maksude ja tulusiirete kaudu toimub kasutatava tulu tasandamine.  Kümnendi alguses oli Eesti tulude jaotuse ebavõrdsus oluliselt suurem kui meie Balti naabritel,  aja jooksul on aga olukord muutunud ning meie tuluerisused on väiksemad kui Lätis-Leedus.

Kas Läti-Leedu tulumaksusüsteem on progresseeruvam  kui Eestis ja kas nende riikide sotsiaalprogrammid väiksemad kui meil?  Ei ole, üsnagi sarnased on! 

Küll aga mõjutab Eesti tuluerisuste arvestuslikku vähenemist meie kasumimaksusüsteemi omapära.   Gini indeks mõõdab füüsiliste isikute  maksujärgset tulu.  Kuna aga alates 2000 aastast  kehtib maksuvabastus äriühingute teenitud kasumitele,  siis on toimunud eraisikute tulude nihe ärisektori tasandile.  Suur osa tuludest  on liikunud füüsilise isiku  tuludest välja ning ei kajastu enam Gini arvestuses.  Selle tagajärjel ongi toimunud Eestis  valimisse „allesjäänud“ eraisikute tulude ühtlustumine. Eesti  Gini indeksisse kuuluvad täna ainult palgatulud, mis moodustavad umbkaudu 96% kogutuludest. 

Seega,  Gini koefitsient annab Eesti tegelikkusest  teatud mõttes moonutatud pildi. Seda kinnitab ka asjaolu, et tuluerisusi tajutakse suuremana kui ametlik number näitab. 

Kas peaks meie eesmärk olema tuluerisuste jõuline alandamine? Kindlasti ei ole see meie jaoks võtmeküsimus.  Ei ole veel meil veel välja kujunenud rikkurite dünastiad, mis vastanduksid ülejäänud ühiskonnale. Meie probleem on ikka kriisijärgse ühiskonna suhteline vaesumine ja suurenevad regionaalsed erisused. Madal tulutase sunnib inimest lahkuma välismaale; viib alla koolihariduse ja sotsiaalteenuste kvaliteedi maapiirkondades. Tekib vaesuse nõiaring, millest läbimurdmine võib osutuda ülejõukäivaks.