Tuluerisustest (Vikerraadio (3) 4.veebruar 2014)

Viimase kuu jooksul on mitmed maailma liidrid tundnud muret  seoses  kasvava tulude ebavõrdsusega ühiskondades.  IMF juht, proua Lagarde, USA president Obama ja paljude teiste suurriikide juhid näevad  kasvavat probleemi selles, et elanike tuluerisused  suurenevad ning  rikkus koondub üha väiksema seltskonna kätte. Äärmusliku näitena on välja toodud,  et   85 maailma rikkaimat  inimest omavad sama palju vara, kui pool kogu maailma vaesemast osast.    

Samas on viimaste kümnendite  vältel rikaste ja vaeste riikide vahelised tuluerisused vähenenud.  Kui võrdleme keskmist tulutaset inimese kohta, siis on kiiresti arenevad Aasia riigid vähendanud tuluvahet tänaste rikastele riikidega.  Arengumaade  keskklass on jõudnud lähemale rikaste riikide kesklassile.   Mis on igati hea ja  loomupärane areng.

Samal ajal on aga riikide sisesed tulutasemed kogu maailmas suurenemas. Tuletagem meelde, et turumajandus eeldabki tulude ja heaolu eristumist. Elada jõukamalt  kui teised – see ongi motiiv, mis paneb inimesed tegutsema ja annab arenguimpulsi kogu ühiskonnale.

Aga milles on siis probleem?  Miks näeme selliseid ekstremistlikke liikumisi nagu Occupay Wall Street USAs ja teistes riikides?

USA olukorda saab selgitada lihtsalt – tulud on  kiiresti kasvanud peamiselt ühiskonna jõukamal  osal.  Ühiskondade  rikkus on üha ekstreemsemalt koondumas  väiksemaarvulise seltskonna kätte.  Samal ajal ei ole suurema  osa ühiskonnaliikmete ostujõud viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt kasvanud.  Keskklass ja madalamatululised ei ole  saanud proportsionaalset osa mitmekümne aastasest majanduskasvust.

Rikkuse koondumises  väikse ringi inimeste kätte nähakse mitmeid probleeme.

Üldisem neist on oht demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.   Selle iseloomustamiseks kasutatakse sõna plutokraatia, mis tähendab seda, et riigiasjade üle otsustab ainuüksi väike ülirikas seltskond.

Tulude koondumise teine halb asi on see, et varanduslikud erisused toovad kaasa ka inimeste võimaluste erisused – näiteks hariduslikud, tervislikud ja regionaalsed erisused kasvavad.  Kes on vaene, see jääbki vaeseks, sest tal pole ega teki  rahalisi võimalusi paremaks hariduseks ning  seega ka kõrgemapalgaliseks töökohaks. Puudub niinimetatud sotsiaalne mobiilsus. 

Tuluerisusi mõõdetakse mitmesuguste indeksite abil – näiteks Gini indeksiga.  Mida suurem see on seda suurem tulude ebavõrdsus  inimeste vahel.

USAs teenib 1% tulusaajatest umbes 17%  kogu riigi tuludest. Veelgi äärmuslikum   0.1% tulusaajatest  saab umbes 10%  kogutuludest.  Kui vaatame selle seltskonna tulude struktuuri, siis  näeme, et palgatulu moodustab ainult neljandiku kogutulust. Suurem osa tulust tuleb varade omamisest – olgu see siis väärtpaberid või kinnisvara.  Tulustruktuur on selline, mida ei ole väga lihtne   tasakaalustada läbi isiku tulumaksustamise.  Kuigi tulumaksukoormus on tõusnud, siis on nimetatud seltskonna tulud suurenenud veelgi kiiremini!

Huvitav on märkida, et Euroopa riikides , kus on samuti nähtavad olulised tuluvahed, ei tulene tulerisused riikide jõukuse tasemest. Rikkamad riigid ei ole ebavõrdsemad või vastupidi.  

Tuluerisuste tasandajaks on tulumaksusüsteem ja   mitmesugused riigipoolsed tulusiirded madalatululistele. Suurema progresseeruvusega maksusüsteem  muudab ka  maksujärgse tulu  ühiskonnas ühtlasemaks. Suuremad on tuluerisused riikides, kus  maksutase on madalam ja  sotsiaaltoetused piiratumad.   

Mis toimub tuluerisustega Eestis?  Aus vastus oleks  see, et ega me päris täpselt ei teagi,  mis toimub.  Meie ametlikud tuluerisused on Euroopa mõõtmes suhteliselt suured, olles esikümne piirimail.

Eestis on tulujaotus ebavõrdsem kui meie Põhjala naabritel, kus  maksude ja tulusiirete kaudu toimub kasutatava tulu tasandamine.  Kümnendi alguses oli Eesti tulude jaotuse ebavõrdsus oluliselt suurem kui meie Balti naabritel,  aja jooksul on aga olukord muutunud ning meie tuluerisused on väiksemad kui Lätis-Leedus.

Kas Läti-Leedu tulumaksusüsteem on progresseeruvam  kui Eestis ja kas nende riikide sotsiaalprogrammid väiksemad kui meil?  Ei ole, üsnagi sarnased on! 

Küll aga mõjutab Eesti tuluerisuste arvestuslikku vähenemist meie kasumimaksusüsteemi omapära.   Gini indeks mõõdab füüsiliste isikute  maksujärgset tulu.  Kuna aga alates 2000 aastast  kehtib maksuvabastus äriühingute teenitud kasumitele,  siis on toimunud eraisikute tulude nihe ärisektori tasandile.  Suur osa tuludest  on liikunud füüsilise isiku  tuludest välja ning ei kajastu enam Gini arvestuses.  Selle tagajärjel ongi toimunud Eestis  valimisse „allesjäänud“ eraisikute tulude ühtlustumine. Eesti  Gini indeksisse kuuluvad täna ainult palgatulud, mis moodustavad umbkaudu 96% kogutuludest. 

Seega,  Gini koefitsient annab Eesti tegelikkusest  teatud mõttes moonutatud pildi. Seda kinnitab ka asjaolu, et tuluerisusi tajutakse suuremana kui ametlik number näitab. 

Kas peaks meie eesmärk olema tuluerisuste jõuline alandamine? Kindlasti ei ole see meie jaoks võtmeküsimus.  Ei ole veel meil veel välja kujunenud rikkurite dünastiad, mis vastanduksid ülejäänud ühiskonnale. Meie probleem on ikka kriisijärgse ühiskonna suhteline vaesumine ja suurenevad regionaalsed erisused. Madal tulutase sunnib inimest lahkuma välismaale; viib alla koolihariduse ja sotsiaalteenuste kvaliteedi maapiirkondades. Tekib vaesuse nõiaring, millest läbimurdmine võib osutuda ülejõukäivaks.