Tööjõud ja poed (Vikerraadio (4): 18. veebruar 2014

Viimasel nädalal on juttu olnud kaubandussektori tööjõupuudusest. Töötajaid poodidesse napib. Pole olemas Eestis kaubaketti, mis kohe täna hulgakaupa töötajaid ei vajaks.  Tehakse ettepanekuid, et kui Eesti inimesi pole, siis tuleks neid juurde tuua välimaalt. Täpsustagem, jutt käib väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatest töötajatest.  Euroopa Liidu oma inimesed saaksid ka täna vabalt tulla ja meie poodidesse tööle asuda. Aga ei tule.

Eesti kaubanduses on hõivatud 80 tuhat inimest, mis on kokku 13% kõikidest meie töötajatest.  Sellest poodides töötab umbes 50 tuhat inimest.

Eestis on poepinda väga palju ja poed on Euroopaga võrreldes väga pikalt lahti. Sageli avatud 8 kuni 23  ehk 15 tundi ööpäevas. Seda iga päev, ka laupäeval pühapäeval. 

Euroopa riikides on poed oluliselt lühemalt lahti – seda siis kas riiklike regulatsioonide või ametiühingute nõudmisel.  Pühapäeviti on poed suletud  Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas  ja Austrias.  

Siit küsimus – miks siis Eestis poed on nii pikalt avatud ja seda olukorras, kus  samal ajal tööjõudu nende lahtihoidmiseks napib?  Näiteks Prisma poeketi lahtiolekuaeg Eestis on 30% nädalas pikem kui Soomes. Kui poed nii kaua lahti, siis vajavad nad ka rohkem tööjõudu. Isegi varahommikul ja hilisõhtul, kui poekülastajaid on hõredalt. 

Pole täpselt teada, miks poeketid niimoodi  käituvad;  millisest sisemisest konkurentsimudelist lähtuvad  ja mis sunnib neid tegema suuri kulutusi  poodide pikalt lahtihoidmise nimel? 

Väljastpoolt paistab see aga ilmselge tööjõu raiskamise, et mitte öelda meie kõige kallima ressursi põletamisega.

Kas pikk lahtiolekuaeg  paneb inimesi rohkem sööma ja  kulutusi tegema?  Raske uskuda! 

Ilmselt on see poekettidel  kartus kaotada konkurentidele turuosa. Võib-olla loodetakse konkurentide väljakurnamisele ja nende lahkumisele . Võib-olla ei huvitagi välismaiste poekettide omanikke lühiajaline kasumi teenimine, vaid hoopis kõigi vahenditega turuosa hõivamine ja laienemine.  

Sellise ebamõistliku tööjõukasutuse vastu olen teinud ettepaneku piirata riiklikult poodide lahtiolekuaegu.  Meil ei ole mingit probleemi vähendada suurpoodide tööaega kuni 20% võrra, ilma et enamus ostjaid seda isegi märkaksid.  Näiteks kehtestada  Eestis samad avamisajad kui Soomes. Poed sulguksid näiteks õhtul kell 9 ja laupäeval-pühapäeval veelgi varem.

Väiksem lahtiolekuaeg vähendaks tööjõuvajadust ka hoiaks kulusid kokku. Teoreetiliselt kuni 10  tuhande inimese võrra, kui siia lisada ka turvateenistus.  Aga oleme vähem ambitsioonikad ja seame eesmärgiks näiteks tööjõu vähendamise  5-7% jaekaubanduses.  Aga seegi  tähendaks 3500 töötaja vähenemist kaubandussektoris. See number  on täpselt sama suur, kui Eestis antakse  aastas välja välismaalastele elamis-  ja töölubasid!

  

Paljud tööandjate ja poodide esindajad on võtnud vaenuliku seisukoha  poodide avamisaegade piiramise suhtes. Mis on loomupärane kartus igasuguste riigipoolsete regulatsioonide vastu.  Aga lause teises pooles nõuavad needsamad tööandjate ja poodide esindajad  odava ja massilise välistööjõu Eestisse lubamist sellesamase kaubandusse ja teistesse madalapalgalist masstööjõudu vajavatesse sektoritesse. Muidu ei saavat poode südaööni lahti hoida, sest pole töötajaid või peab müüjatele rohkem palka maksma. 

Tuleks aru saada, et välistööjõu riiki lubamine on  oluliselt suurema turgu moonutava mõjuga kui ühtne poe avamispiirang.   Odav välismaine tööjõud tähendab riigipoolset turuvälist sekkumist palgatasemesse.

Lahtiolekuaegade regulatsiooni kehtestamise kulu riigile oleks null. Samuti kohtleb selline regulatsioon kõiki  turuosalisi võrdselt. Tarbija ei kaotaks oma heaolus midagi ning suunaksime töötajad näiteks eksportivatesse sektoritesse. Kus samuti töötajaid napib.

Seega on minu kindel veendumus – niikaua kui me ei lõpeta tänast mõttetut tööjõu põletamist jaekaubanduses, ei saa juttugi olla välistööjõu kaasamisest sellesse sektorisse.  Selle asemel tuleb paremini kasutada oma inimesi ja neile paremat palka maksta.

Kulutused ja riskid, mida odav välistööjõud kaasa toob,  on  kümnetes kordades suuremad kui tänase tööjõu kokkuhoid.  Kui inimesed tahavad oma  kodumaa maha jätta ja tulla Eesti kaubandussektori madala palga peale, siis peavad nad  ikka ülisuures hädas ja lootusetuses olema. Kas need on nüüd need inimesed, kes Eesti  5 rikkaima riigi hulka aitavad?

Siinkohal olgu öeldud, et minu jutt ei ole  välistööjõu vastu vaenulik.  Aga  olen endiselt arvamisel, et  täna sellist välismaist tööjõudu  ei ole olemas,  mis Eestile otsekohe sobiks.

Neid keda vajame, tuleb ikka ise tööks ette valmistada ja välja koolitada. Aga täna pole meil näiteks ühtegi ametikooli, kus oleks võimalik kutset omandada  inglise keeles.  See on tegelikult teema, millest peaksime välistööjõu   kaasamisel alustama.