Konkurentsivõime ja haridus (Vikerraadio (11): 27.05.2014)

Ei möödu päevagi, kui meie  poliitikud ja majandusinimesed ei räägiks Eesti majanduse konkurentsivõimest.  Konkurentsivõime tähendab kõrget tootlikkust, tootlikkus omakorda tagab majanduskasvu ja heaolu.

Hiljuti uuendati Vabariigi valitsuses tegevuskava, mis  on suunatud Eesti konkurentsivõime suurendamiseks.  Keskendun siinkohal selles kavas esitatud konkurentsivõime kasvu ühele peamisele komponendile – hariduse ja kutseoskuste valdkonnale.  Hea kooliharidus ja tööjõu ettevalmistuse kõrge tase on Eesti sugusele väikeriigile kõige olulisem kasvutegur üldse.  Rahvaarvu piiratuse tõttu ei ole meil  võimalik palju tööjõudu vajavate tehaste olemasolu.  Eesti tee on ikka mõistuse ja käelise tegevuse  koostöö.

Kuidas siis suhtestub  meie haridussüsteem  Eesti konkurentsivõimega? Tuuakse välja kolm peamist probleemi.

Esiteks, liiga suur  ametialaste oskusteta inimeste hulk. Oleme olukorras, kus tööeas inimesed on küll haritud, aga  üks kolmandik neist ei oma erialaseid kutseoskusi.

Teiseks, töötajaid nagu oleks, aga  nende oskused erinevad sellest, mida ettevõtted vajaksid. Inimesed õpiksid justkui valesid asju ja vales kohas.  Liiga palju inimesi läheb kõrgkoolidesse selmet  valida ametiõpe.

Kolmandaks tuuakse välja vajadus suurendada  Eesti kõrgkoolide konkurentsivõimet ning muuta nad välistudengitele atraktiivsemaks.  Veelgi enam, ülikoolid  peaksid olema  sellised  asutused, mis võimaldaksid Eestisse  juurde meelitada meie majanduse jaoks olulisi rahvusvahelisi talente.

Lihtsustatult - Eesti  inimesed peaksid minema ülikoolide asemel rohkem ametikoolidesse; õppima neid oskusi mida ettevõtjatel kohe täna  vaja läheb  ja Eesti kõrgkoolidesse tuleks Eesti inimeste asemel tuua rohkem välistudengid.

Olen arvamisel, et sellised  haridussüsteemi muutused saaks küll administratiivselt ja jõuga ära teha, aga seda ei toeta ei majanduse toimimise loogika. Ehk siis – need signaalid, mida annab tööturg palkade ja  karjäärivõimaluste kaudu on hoopis midagi muud kui  tõdemus,  et meil on vaja  rohkem töölisi või teenindajaid.

Noored ei lähe kõrgkoolidesse mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsameelsed  või võimetud hindama oma elukutsevõimalusi. Vastupidi, noored näevad ja tajuvad selgelt, et ülikooliharidus  annabki parema palga ja kõrgema karjäärilennu. Kui meie palgad ja tööprestiiž  on tööliselukutsete puhul nii madalad nagu nad on, siis noorele inimese loomulik valik ongi minna ülikooli.  Õppima  võib-olla ükskõik mida, sest see on ikka parem valik kui ametikool. Kahjuks!

Tuleb  nõustuda tuleb sellega, et ametialase ettevalmistusega inimeste  nappus pidurdab meie  majandusarengut ja tööstuse kasvu. Aga   me ei  tohiks tolereerida  süüdistavat tooni riigi aadressil , et miks  ei valmista ettevõtetele ette piisavalt kvalifitseeritud töötajaid.  Muidu ei saavat vabrikut töös hoida kui odavat tööjõudu pole.  Tuletagem siinkohal meelde ettevõtjaks olemise kunsti  – kasutada ressursse sellisel moel, mis võimaldaksid genereerida kasumit. Kui töötajaid napib,  siis tuleb neid juurde meelitada kõrgema palgaga või tegevus ära lõpetada.

Tööjõupuuduse lahenduseks ei saa olla suuremate piirangute tegemine noortele  Eesti kõrgkoolidesse astuminel  või inimeste jõuga ametikooli saatmine.  Tööjõu probleemi ei lahenda ka  võõrtööjõu suurem sissemeelitamine.  Sellist välismaist tööjõudu, mis meie ettevõtetele kohe sobiks, pole lihtsalt olemas. 

Lahendusi võiks olla kaks. Neist üks üldisem eeldaks kõrgharidust mittenõudvate erialade palgataseme ja prestiiži olulist tõusu, mis annaks noortele selge sihi ja väärikuse selliseid elukutseid omanda.  Kui tööturg seda signaali ei anna, siis ei anna tulemust ka  jõuga inimeste kutseõppesse  suunamine.

Teiseks võimaluseks oleks välisõppurite toomine meie kutseõppeasutustesse.  Täna pole Eestis mitte ühtegi ametiõppeasutust, mis pakuks  ingliskeelset kutseõpet.  Mitte ühtegi, kuigi samal ajal on meil puudu just selliste erialade töötajatest. Võtke aga näiteks Põhjamaad – seal on kümneid õppeasutusi, mis pakuvad ametialast väljaõpet ka  inglise keeles ja välisõppuritele.  Miks küll Eestis selliseid õppeasutusi pole? 3-4 aastane õppeperiood võimaldaks väliõppureid siduda meie ettevõtetega ja omandada oskusi Eesti eluks. Õppurid   saaksid käia ettevõttepraktikal ja ka ettevõtted ise  saaksid panna välja stipendiume oma tulevastele töötajatele. 

Lõpetuseks mõni sõna ka kõrgkoolide konkurentsivõimest ja välistalentidest.  Mul on käe all paber, kus on kirjas Tartu Ülikooli doktorikraadiga õppejõu miinimumpalga tase. See on 870 eurot kuus!  Tuletagem meelde, et doktorikraadiga inimene ei saa olla alla 30 aasta vana. Selle taustal rääkida  noorte inimeste huvist ülikoolitöö vastu või  ülikooli atraktiivsusest välisõppejõududele  tundub mõnevõrra kohatu.  800 euroste  doktoripalkadega ülikoolid ei saa olla  kuidagi innovatsiooni ja majanduse konkurentsivõime kasvuveduriteks!

Konkurentsivõime I (Vikerraadio (10): 13.05.2014)

Eelmisel nädalal  kinnitas Valitsus Eesti konkurentsivõime tõstmise  kava järgmiseks viieks aastaks. Selle plaani  kaks keskset eesmärki on Eesti tootlikkuse ja tööhõive tõstmine. Kava on ka osa  niinimetatud Euroopa 2020 strateegiast, mis keskendub sellistele majandusarengu aspektidele nagu teadmus ja innovatsioon; jätkusuutlik majandus, kõrge tööhõive  ja sotsiaalne kaasatus. 

Eesti dokument ei täpsusta, mida konkurentsi kui sellise  all  täpselt silmas peetakse ja miks just tootlikkuse suurendamine hea peaks olema.  Ülemaailmne Majandusfoorum, mis koostab riikide konkurentsivõime  ülevaateid,   defineerib konkurentsivõimet järgmiselt – see on institutsioonide, poliitikate  ja mitmesuguste muude tegurite kogum, millest sõltub riigi tootlikkuse tase.  Tootlikkus omakorda määratleb ära ühiskonna heaolu ja rikkuse taseme. Mida konkurentsivõimelisem on majandus, seda suurem on ka tema kasvu kiirus ja ühiskonna heaolutase. Mõõdame seda heaolu sisemajanduse koguprodukti suuruse alusel.

Millest majanduse tootlikkus ja konkurentsivõime sõltub? See küsimus on huvitanud ühiskonna- ja majandusteadlasi juba pikkade sajandite vältel.  Kaasaegses versioonis, Majandusfoorumi metoodika alusel üldistatav konkurentsivõime  tegurid on koondatud 12 rühma. Nende seas sõltub riigi konkurentsivõime  näiteks riigi haridussüsteemi ja infrastruktuuri tasemest;  institutsioonide, turgude toimimise efektiivsusest ning riigi innovatsioonivõimekusest. Kogudes võrreldavaid andmeid maailma riikide kohta on saadud ka riikide edetabel, mis järjestab 148 maad alates suurima konkurentsivõimega riikidest kuni kõige nõrgemani.  

Hetkel hoiab maailma kõige konkurentsivõimelisema riigi positsiooni Šveits; järgnevad Singapur, Soome   ja  USA.  Esikümnes või selle piirimail asuvad kõik Põhjamaad ja Saksamaa; seega asub Eesti maailma kõige konkurentsivõimelisemate riikide vahetus läheduses.  

Kõrge konkurentsivõimega riike iseloomustab innovatiivne majandus; kõrgtehnoloogiline tootmine  ja hästi toimivad riigiasutused.

Eesti tabelikoht selles järjestuses on neljandas kümnes – hetkel 32-ne. Huvitav on märkida, et meie konkurentsivõime on liikunud majanduskasvuga vastupidises suunas – ülikiire majanduskasv buumiaastatel viis meid  konkurentsivõime  20 kohalt  aina tahapoole. Kriis ja sellele järgnenud taastumine  on tabelikohta aga parandanud.

Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt selliseid edetabeleid üldse võtma peaks  Teisalt aga, tegemist hea võrdlusbaasi ja süsteemse ülevaatega riigi heaolu kasvuvõimaluste hindamiseks.

Tagasi Eesti konkurentsivõime kava juurde. Valitsus nendib,  et  SKP inimese kohta Euroopa Liidu võrdluses jätkuvalt madal, mille peamiseks põhjuseks on just nimelt suhteliselt madal tootlikkus.  Madal   tase on seotud nii väikese kogutootlikkuse  kui  kapitalimahukusega. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtted on vähe investeerinud, kasutatakse  liiga palju lihttööd, valmistatakse suhteliselt odavat toodangut ning osutatakse madala   lisandväärtusega teenuseid.

Kuidas asja parandada?   Valitsuse hinnangul mõjutavad kasvuväljavaateid lähikümnenditel kolm peamist tegurite gruppi. Need on demograafilised tegurid;  tööhõive tase ja  kolmandaks, tööjõu tootlikkuse suurendamise võimalused.  Ehk siis - kui palju tööealisi inimesi meil on vanuses 15-64;  kui palju neist on töötegemisse kaasatud ja kui tootlik see töö on. 

Tööeas inimeste  arvu vähenemine sunnib seda efektiivsemalt neid töös  rakendama. Hõive tagavad loodud töökohad, kõrge lisaväärtuse loovad omakorda  innovaatilisemd tegevusharud,  kus neid  töötajaid rakendatakse.  Konkurentsivõime kava ei selgita, missugustes harudes siis neid töökohti looma peaks. Ehk siis – mis on see meie nišš, millele peaksime panustama?  Kahjuks oleme ikka veel teadus- ja arendustegevuse  investeeringute osas tagapool Euroopa Liidu keskmist.    Tööturul on ikka veel liiga palju erialaste hariduseta inimesi;   25-34-aastaste seas on neid lausa 35%.

Seega, konkurentsivõime kasv eeldaks  suurema hulga inimeste tagasitoomist tööturule; hariduse ümberkorraldamist ning keerulisema ettevõtlusega tegelemiseks soodsa keskkonna kujundamist. 

Ega siin midagi uut ei ole - neid märksõnu on  viimasel kümnenditel kasutatud pidevalt. Aga nende teemadega tulebki pidevalt toimetada! 

Uued rõhuasetused on seotud ehk sellega, et tervishoiutaset  ja inimeste tervisekäitumist nähakse otseselt Eesti konkurentsivõimet mõjutavate teguritena.

Samasuguse konkurentsivõime tegurina nähakse ka Eesti  kõrghariduse rahvusvahelistumist ning  meie ülikoolide ligitõmbavust välistudengitele.