Konkurentsivõime ja haridus (Vikerraadio (11): 27.05.2014)

Ei möödu päevagi, kui meie  poliitikud ja majandusinimesed ei räägiks Eesti majanduse konkurentsivõimest.  Konkurentsivõime tähendab kõrget tootlikkust, tootlikkus omakorda tagab majanduskasvu ja heaolu.

Hiljuti uuendati Vabariigi valitsuses tegevuskava, mis  on suunatud Eesti konkurentsivõime suurendamiseks.  Keskendun siinkohal selles kavas esitatud konkurentsivõime kasvu ühele peamisele komponendile – hariduse ja kutseoskuste valdkonnale.  Hea kooliharidus ja tööjõu ettevalmistuse kõrge tase on Eesti sugusele väikeriigile kõige olulisem kasvutegur üldse.  Rahvaarvu piiratuse tõttu ei ole meil  võimalik palju tööjõudu vajavate tehaste olemasolu.  Eesti tee on ikka mõistuse ja käelise tegevuse  koostöö.

Kuidas siis suhtestub  meie haridussüsteem  Eesti konkurentsivõimega? Tuuakse välja kolm peamist probleemi.

Esiteks, liiga suur  ametialaste oskusteta inimeste hulk. Oleme olukorras, kus tööeas inimesed on küll haritud, aga  üks kolmandik neist ei oma erialaseid kutseoskusi.

Teiseks, töötajaid nagu oleks, aga  nende oskused erinevad sellest, mida ettevõtted vajaksid. Inimesed õpiksid justkui valesid asju ja vales kohas.  Liiga palju inimesi läheb kõrgkoolidesse selmet  valida ametiõpe.

Kolmandaks tuuakse välja vajadus suurendada  Eesti kõrgkoolide konkurentsivõimet ning muuta nad välistudengitele atraktiivsemaks.  Veelgi enam, ülikoolid  peaksid olema  sellised  asutused, mis võimaldaksid Eestisse  juurde meelitada meie majanduse jaoks olulisi rahvusvahelisi talente.

Lihtsustatult - Eesti  inimesed peaksid minema ülikoolide asemel rohkem ametikoolidesse; õppima neid oskusi mida ettevõtjatel kohe täna  vaja läheb  ja Eesti kõrgkoolidesse tuleks Eesti inimeste asemel tuua rohkem välistudengid.

Olen arvamisel, et sellised  haridussüsteemi muutused saaks küll administratiivselt ja jõuga ära teha, aga seda ei toeta ei majanduse toimimise loogika. Ehk siis – need signaalid, mida annab tööturg palkade ja  karjäärivõimaluste kaudu on hoopis midagi muud kui  tõdemus,  et meil on vaja  rohkem töölisi või teenindajaid.

Noored ei lähe kõrgkoolidesse mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsameelsed  või võimetud hindama oma elukutsevõimalusi. Vastupidi, noored näevad ja tajuvad selgelt, et ülikooliharidus  annabki parema palga ja kõrgema karjäärilennu. Kui meie palgad ja tööprestiiž  on tööliselukutsete puhul nii madalad nagu nad on, siis noorele inimese loomulik valik ongi minna ülikooli.  Õppima  võib-olla ükskõik mida, sest see on ikka parem valik kui ametikool. Kahjuks!

Tuleb  nõustuda tuleb sellega, et ametialase ettevalmistusega inimeste  nappus pidurdab meie  majandusarengut ja tööstuse kasvu. Aga   me ei  tohiks tolereerida  süüdistavat tooni riigi aadressil , et miks  ei valmista ettevõtetele ette piisavalt kvalifitseeritud töötajaid.  Muidu ei saavat vabrikut töös hoida kui odavat tööjõudu pole.  Tuletagem siinkohal meelde ettevõtjaks olemise kunsti  – kasutada ressursse sellisel moel, mis võimaldaksid genereerida kasumit. Kui töötajaid napib,  siis tuleb neid juurde meelitada kõrgema palgaga või tegevus ära lõpetada.

Tööjõupuuduse lahenduseks ei saa olla suuremate piirangute tegemine noortele  Eesti kõrgkoolidesse astuminel  või inimeste jõuga ametikooli saatmine.  Tööjõu probleemi ei lahenda ka  võõrtööjõu suurem sissemeelitamine.  Sellist välismaist tööjõudu, mis meie ettevõtetele kohe sobiks, pole lihtsalt olemas. 

Lahendusi võiks olla kaks. Neist üks üldisem eeldaks kõrgharidust mittenõudvate erialade palgataseme ja prestiiži olulist tõusu, mis annaks noortele selge sihi ja väärikuse selliseid elukutseid omanda.  Kui tööturg seda signaali ei anna, siis ei anna tulemust ka  jõuga inimeste kutseõppesse  suunamine.

Teiseks võimaluseks oleks välisõppurite toomine meie kutseõppeasutustesse.  Täna pole Eestis mitte ühtegi ametiõppeasutust, mis pakuks  ingliskeelset kutseõpet.  Mitte ühtegi, kuigi samal ajal on meil puudu just selliste erialade töötajatest. Võtke aga näiteks Põhjamaad – seal on kümneid õppeasutusi, mis pakuvad ametialast väljaõpet ka  inglise keeles ja välisõppuritele.  Miks küll Eestis selliseid õppeasutusi pole? 3-4 aastane õppeperiood võimaldaks väliõppureid siduda meie ettevõtetega ja omandada oskusi Eesti eluks. Õppurid   saaksid käia ettevõttepraktikal ja ka ettevõtted ise  saaksid panna välja stipendiume oma tulevastele töötajatele. 

Lõpetuseks mõni sõna ka kõrgkoolide konkurentsivõimest ja välistalentidest.  Mul on käe all paber, kus on kirjas Tartu Ülikooli doktorikraadiga õppejõu miinimumpalga tase. See on 870 eurot kuus!  Tuletagem meelde, et doktorikraadiga inimene ei saa olla alla 30 aasta vana. Selle taustal rääkida  noorte inimeste huvist ülikoolitöö vastu või  ülikooli atraktiivsusest välisõppejõududele  tundub mõnevõrra kohatu.  800 euroste  doktoripalkadega ülikoolid ei saa olla  kuidagi innovatsiooni ja majanduse konkurentsivõime kasvuveduriteks!