Konkurentsivõime I (Vikerraadio (10): 13.05.2014)

Eelmisel nädalal  kinnitas Valitsus Eesti konkurentsivõime tõstmise  kava järgmiseks viieks aastaks. Selle plaani  kaks keskset eesmärki on Eesti tootlikkuse ja tööhõive tõstmine. Kava on ka osa  niinimetatud Euroopa 2020 strateegiast, mis keskendub sellistele majandusarengu aspektidele nagu teadmus ja innovatsioon; jätkusuutlik majandus, kõrge tööhõive  ja sotsiaalne kaasatus. 

Eesti dokument ei täpsusta, mida konkurentsi kui sellise  all  täpselt silmas peetakse ja miks just tootlikkuse suurendamine hea peaks olema.  Ülemaailmne Majandusfoorum, mis koostab riikide konkurentsivõime  ülevaateid,   defineerib konkurentsivõimet järgmiselt – see on institutsioonide, poliitikate  ja mitmesuguste muude tegurite kogum, millest sõltub riigi tootlikkuse tase.  Tootlikkus omakorda määratleb ära ühiskonna heaolu ja rikkuse taseme. Mida konkurentsivõimelisem on majandus, seda suurem on ka tema kasvu kiirus ja ühiskonna heaolutase. Mõõdame seda heaolu sisemajanduse koguprodukti suuruse alusel.

Millest majanduse tootlikkus ja konkurentsivõime sõltub? See küsimus on huvitanud ühiskonna- ja majandusteadlasi juba pikkade sajandite vältel.  Kaasaegses versioonis, Majandusfoorumi metoodika alusel üldistatav konkurentsivõime  tegurid on koondatud 12 rühma. Nende seas sõltub riigi konkurentsivõime  näiteks riigi haridussüsteemi ja infrastruktuuri tasemest;  institutsioonide, turgude toimimise efektiivsusest ning riigi innovatsioonivõimekusest. Kogudes võrreldavaid andmeid maailma riikide kohta on saadud ka riikide edetabel, mis järjestab 148 maad alates suurima konkurentsivõimega riikidest kuni kõige nõrgemani.  

Hetkel hoiab maailma kõige konkurentsivõimelisema riigi positsiooni Šveits; järgnevad Singapur, Soome   ja  USA.  Esikümnes või selle piirimail asuvad kõik Põhjamaad ja Saksamaa; seega asub Eesti maailma kõige konkurentsivõimelisemate riikide vahetus läheduses.  

Kõrge konkurentsivõimega riike iseloomustab innovatiivne majandus; kõrgtehnoloogiline tootmine  ja hästi toimivad riigiasutused.

Eesti tabelikoht selles järjestuses on neljandas kümnes – hetkel 32-ne. Huvitav on märkida, et meie konkurentsivõime on liikunud majanduskasvuga vastupidises suunas – ülikiire majanduskasv buumiaastatel viis meid  konkurentsivõime  20 kohalt  aina tahapoole. Kriis ja sellele järgnenud taastumine  on tabelikohta aga parandanud.

Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt selliseid edetabeleid üldse võtma peaks  Teisalt aga, tegemist hea võrdlusbaasi ja süsteemse ülevaatega riigi heaolu kasvuvõimaluste hindamiseks.

Tagasi Eesti konkurentsivõime kava juurde. Valitsus nendib,  et  SKP inimese kohta Euroopa Liidu võrdluses jätkuvalt madal, mille peamiseks põhjuseks on just nimelt suhteliselt madal tootlikkus.  Madal   tase on seotud nii väikese kogutootlikkuse  kui  kapitalimahukusega. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtted on vähe investeerinud, kasutatakse  liiga palju lihttööd, valmistatakse suhteliselt odavat toodangut ning osutatakse madala   lisandväärtusega teenuseid.

Kuidas asja parandada?   Valitsuse hinnangul mõjutavad kasvuväljavaateid lähikümnenditel kolm peamist tegurite gruppi. Need on demograafilised tegurid;  tööhõive tase ja  kolmandaks, tööjõu tootlikkuse suurendamise võimalused.  Ehk siis - kui palju tööealisi inimesi meil on vanuses 15-64;  kui palju neist on töötegemisse kaasatud ja kui tootlik see töö on. 

Tööeas inimeste  arvu vähenemine sunnib seda efektiivsemalt neid töös  rakendama. Hõive tagavad loodud töökohad, kõrge lisaväärtuse loovad omakorda  innovaatilisemd tegevusharud,  kus neid  töötajaid rakendatakse.  Konkurentsivõime kava ei selgita, missugustes harudes siis neid töökohti looma peaks. Ehk siis – mis on see meie nišš, millele peaksime panustama?  Kahjuks oleme ikka veel teadus- ja arendustegevuse  investeeringute osas tagapool Euroopa Liidu keskmist.    Tööturul on ikka veel liiga palju erialaste hariduseta inimesi;   25-34-aastaste seas on neid lausa 35%.

Seega, konkurentsivõime kasv eeldaks  suurema hulga inimeste tagasitoomist tööturule; hariduse ümberkorraldamist ning keerulisema ettevõtlusega tegelemiseks soodsa keskkonna kujundamist. 

Ega siin midagi uut ei ole - neid märksõnu on  viimasel kümnenditel kasutatud pidevalt. Aga nende teemadega tulebki pidevalt toimetada! 

Uued rõhuasetused on seotud ehk sellega, et tervishoiutaset  ja inimeste tervisekäitumist nähakse otseselt Eesti konkurentsivõimet mõjutavate teguritena.

Samasuguse konkurentsivõime tegurina nähakse ka Eesti  kõrghariduse rahvusvahelistumist ning  meie ülikoolide ligitõmbavust välistudengitele.