Soomest tagasi (Vikerraadio (19): 23.9.2014)

 Eelmisel nädalal on riigikogulane Juhan Parts IRL-ist esinenud Päevalehe vahendusel  seisukohaga, et riik peaks „astuma reaalseid samme, et vähendada madalapalgaliste huvi Soome tööle minemise vastu“ . Ilmselgelt on tegemist teemaga, mis sobitub IRL-i  poolt väljakäidud tulumaksumuudatuste konteksti, mis on suunatud  tulumaksust vabastatud  tulusumma tõstmisele.

Samas tekitab selline huvitav avaldus  mitmesuguseid õelavõitu küsimusi. Esiteks, kuidas see sobitub arusaamaga Euroopa Liidu põhivabadustest, mis sätestavad tööjõu vaba liikumise? Isegi mõte inimeste riikidevahelist liikumist piiravast tegevusest tundub kohatu.  Aga ehk ei peetud siiski seda silmas.

Teiseks, miks tahetakse vähendada just madalapalgaliste Soome minekut? Mulle meeldiks just vastupidine olukord – Eestis tuleks hoida kõrgepalgalised, nagu näiteks arstid või arvutiinimesed ning võimaldada nimelt  madalpalgalistel  paremaid tingimusi välisriikides otsida.

Kolmandaks, kas on tõesti võimalik mingite konkreetsete valitsuspoolsete tegevustega pidurdada Eesti inimeste liikumist parema palga ja elutingimuste poole?   See ongi tegelikult Eesti töömigratsiooni peamine küsimus.  Ja vastus saab siin olla ainult üks – Eesti inimeste püsimise kodumaal  tagab tulude suurenemine.  See omakorda eeldab kiiret majanduskasvu ja tootlikkuse tõusu. Tulude kasv ei saa  toimuda mingi ühekordse programmi  või  „valitsuse reaalste sammude“  tagajärjel. Tegemist on pikaajalise ja mitmetahulise protsessiga, mis eeldab kogu majanduse  ja ühiskonna efektiivset toimimist.

Aga unustame hetkeks parteilised valimismeelitused ja vaatame asja laiemas raamistikus. Inimeste Eestist väljaränne on ilmselge probleem, mida ei tohi kuidagimoodi eitada või alahinnata.

Eristame siinkohal töörändega seotud kahte aspekti – lühiajaline mobiilsus ja püsiv väljaränne.  Seega tuleks küsida, missugust sihtrühma me silmas peame, kui räägime Eesti inimeste töötamisest Soomes?

Eestist Soomes tööl käia on suhteliselt lihtne ja odav. Eesti tööturu raporti hinnangu kohaselt pendeldab lühiajaliselt  Soome vahet aastas 15 tuhande inimese ringis. Need inimesed on Eesti  registrites ja nad on täisõiguslikud Eesti residendid. Seega, lühiajaliselt võiks olla isegi hea, et meie inimesed Soomes tööd saavad ja endale ja oma perele leiva lauale toovad.  Sellise töörändega kaasnevad sotsiaalsed probleemid on ka muidugi ilmsed – eelmadumine on peredest, võõrandumine ühiskonnast ja lühiajaline keskendumine mingile tööotsale, mis ei võimalda välja arendada oma ametioskusi. Üsna tavaliseks võiks  pidada ka tulemust, et ühel hetkel valitaksegi püsielukohaks Soome.

Teine seltskond töörändureid on päriselt Soome kolinud Eesti inimesed. Eelmise aasta statislika kohaselt elab Soomes alaliselt 45 tuhat Eesti kodakondset ning see number on pidevalt suurenenud.  Aastas astub Soome kodakondsusesse rohkem kui 500 Eesti inimeset. 

Eesti inimeste päriselt Soome kolimine tekitab kahetisi tundeid.  Ühelt pool kahetsus selle üle, et Eesti pole osutunud meie inimestele atraktiivseks elukohaks ning paljud on leidnud parema elu kuskil mujal. Teiselt pool on Soome meie inimestele parimaks  asukohamaaks.  Eesti inimesed on seal heades kätes, nad meie lähedal ja meiega seotud.  Seega saabki tegelikkuseks  lydiakoidulalik unenägu Eesti ja Soome kokkusulamine „üheks isamaaks“.  Millest muide väga palju rääkisid Eesti riigijuhid eelmise sajandi esimesel poolel.  Küsimus ei peaks olema mitte nende inimeste tagasitoomises, vaid kaasamises Eesti arengusse - nii nende kogemuste, raha kui ka suhtevõrgustiku kaudu. Ja vastupidi – meie ülelahe inimesed aitavad t Soome sees olevat Eestit suuremaks teha!

Aga emotsioonide juurest tagasi meie majanduse argipäeva. Eestimaalaste lahkumist ei saa pidurdada mingid ühekordsed üritused, vaid  tajutav heaolu tõus ja atraktiivne palgatase.  Valitsus ei saa hoida jõuga inimesi Eestis, aga saab juhtida tegevusi, mis tagavad töötajate suurema kindlustunde ja usalduse oma riigi vastu. Valitsus ei saa tõsta inimeste palka, aga saab ajada majandus ja maksupoliitikat,  mis võimaldab  ettevõtetel töötajate palka suurendada.  Paraku tulumaksuvaba miinimumi tõus üksi ei suurenda ei palka ega vähenda ettevõtete tööjõukulusid. 

Konkurents ja maailmamajandus (Vikerraadio (19): 9.9.2014)

Maailma Majandusfoorum on  üllitanud iga-aastase ülevaate  planeedi riikide majanduslikust konkurentsivõimest. Mida konkurentsivõime selles kontekstis tähendab?  Konkurentsivõimet tõlgendatakse  kui majanduse tootlikkuse taset, mida mõjutavad mitmesugused tegurid.  Tootlikus omakorda mõjutab majanduskasvu, mis suurendab heaolu ja rahva jõukust. Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi pikaajalise majanduskasvu perspektiive.  Kasvab majandus, kasvab ka heaolu!

Missugused riigid on maailma kõige konkurentsivõimelisemad ja kuidas Eesti selles raamistikus välja paistab?

144 riigi hulgas on Eesti koht 29-s  ja  selles positsioonil oleme enam-vähem ka viimasel kümnendil paiknenud. Kõige konkurentsivõimelisemad riigid on Šveits, USA, Soome ja Saksamaa. Esikümnes on veel Jaapan, Hong Kong, Holland, Suurbritannia ja Rootsi.  Kõige madalam on konkurentsivõime vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias.  Selline tulemus vastab  suuresti ka oodatule – kui  käsitleme konkurentsivõime näitajana SKP suurust elaniku kohta, siis järelikult tänased rikkamad riigid ongi olnud konkurentsivõimelisemad oma majanduse kasvatamisel.

Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt me selliseid „edetabeleid“ võtame. Pigem tuleks vaadata hoopis neid olulisi tegureid, mis majanduskasvu mõjutavad.

Konkurentsivõimet mõjutavad tegurid on jaotatud 12 alajaotusesse ehk sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitalituru toimimise efektiivsus. Konkurentsivõimeliseks teebki riigi eelkõige innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus. Paljude eelmisel kümnendil kiiresti kasvanud riigid nagu Hiina ja India on kaotanud oma kasvukiirust, sest pole suutnud viia oma tegevust uuele tehnoloogilisele tasandile.  Paljude Euroopa riikide konkurentsivõimet on piiranud ebaefektiivne valitsussektor, makromajanduslik ebastabiilsus või aeglased struktuurireformid.

Eesti positsiooni hinnatakse heaks.  Seda toetavad toimivad institutsioonid; tugev makromajanduslik keskkond (seda küll peamiselt madalale riigivõlale) ja kõrgetasemeline haridus ja ümberõppesüsteem. Oleme maailmas teisel kohal koolide internetiseerituse  poolest. Ka meie erinevad turud funktsioneerivad korralikult - hüviste, tööjõu ja finantsturg toimivad sujuvalt.  Oleme lausa kõige  konkurentsivõimelised töötajate palkade paindlikkuse suhtes.

Samuti  on konkurentsivõimeline meie tehnoloogiline võimekus. Innovatsiooninäitajad on üldiselt head; valitsussektori toetus kõrgtehnoloogilistele toodetele isegi väga hea.

Samas näitab Raport ka Eesti  konkurentsivõime nõrkusi. Mõned asjad on loomupäraselt konkurentsivõimet piiravad  - nagu meie majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja ettevõtjate ebapiisav globaalne haare. Aga kiita pole ka toodangu struktuur – ikka liiga vähe kõrgtehnoloogiat; vähe väljaarendatud toodanguklastreid ja globaalseid väärtusloomeahelaid.  Peame keskenduma veelgi rohkem innovaatilisele ja tehnoloogiliselt keerukamale tootmisele. Aga seda takistab inseneride ja teadlaste nappus.  Kahjuks pole Eesti aga atraktiivne välismaistele talentidele ning vähene on ka võimekus  oma inimesi  kodus hoida. Olema selles pingereas 100-nda koha piirimail.

Tuuakse veel esile konkurentsivõime nõrku aspekte nagu mitteküllaldased investeeringud infrastruktuuri ning transpordisüsteemi nõrkust. Eriti kehvakeseks tunnistatakse meie lennunduse infrastruktuuri kvaliteet.

Kõige suurem üllatus tuleb aga hinnangust meie ettevõtlusega seotud maksusüsteemile. Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, oleme ettevõtte tegevusega seotud maksumäärade tase poolest lausa 110-s! Halvemaks pole enam kuidagi võimalik minna! Kõrge kasumimaks, kõrge sotsiaalmaks, kõrged aktsiisid ja tasud – siit see number kokku tuleb!

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem kvalifitseeritud tööjõu puudus. Selline olukord tekitab väga mitmeid tundeid – ühelt poolt on peegeldab see tulemus inimeste väljarännet ja seda, et meil ongi inimesi  järjest vähem. Teiselt pool nägime, et meie palkade paindlikuks on maailmas kõige suurem. Miks küll siis paindlik palgakujundus ei loo tööjõu piisavat pakkumist?

Töötajate hulga kasv sõltub mitmetest teguritest. Nimetagem siinkohal maksusüsteemi, kutseõppe efektiivsust  ja Eesti atraktiivsust välistööjõule.

Tänane maksusüsteem teeb töötajate palkamine väga kalliks, eriti tuleks siin rõhutada tööandjate sotsiaalmaksukoormuse kõrget taset. 

Nimetasime, et Eesti pole kahjuks atraktiivne välistööjõule. Pole imestada, Eestis näiteks pole võimalik leida ühtegi ingliskeelset kutseharidust andvat õppekava, kus oleks välismaalastele nõutavaid kutseoskusi õpetada.

Kokkuvõttes,  kui tahame elada paremini, tuleb kasvatada konkurentsivõimet! Konkurentsivõime raport ongi selleks hea juhendmaterjal!