Maailma Majandusfoorum on üllitanud iga-aastase ülevaate planeedi riikide majanduslikust
konkurentsivõimest. Mida konkurentsivõime selles kontekstis tähendab? Konkurentsivõimet tõlgendatakse kui majanduse tootlikkuse taset, mida
mõjutavad mitmesugused tegurid.
Tootlikus omakorda mõjutab majanduskasvu, mis suurendab heaolu ja rahva
jõukust. Viimast mõõdetakse riigi
sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt –
konkurentsivõime näitab riigi pikaajalise majanduskasvu perspektiive. Kasvab majandus, kasvab ka heaolu!
Missugused riigid on maailma kõige
konkurentsivõimelisemad ja kuidas Eesti selles raamistikus välja paistab?
144 riigi hulgas on Eesti koht
29-s ja
selles positsioonil oleme enam-vähem ka viimasel kümnendil paiknenud.
Kõige konkurentsivõimelisemad riigid on Šveits, USA, Soome ja Saksamaa.
Esikümnes on veel Jaapan, Hong Kong, Holland, Suurbritannia ja Rootsi. Kõige madalam on konkurentsivõime vaestes
Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. Selline tulemus vastab suuresti ka oodatule – kui käsitleme konkurentsivõime näitajana SKP
suurust elaniku kohta, siis järelikult tänased rikkamad riigid ongi olnud
konkurentsivõimelisemad oma majanduse kasvatamisel.
Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt
me selliseid „edetabeleid“ võtame. Pigem tuleks vaadata hoopis neid olulisi
tegureid, mis majanduskasvu mõjutavad.
Konkurentsivõimet mõjutavad tegurid
on jaotatud 12 alajaotusesse ehk sambasse – nagu näiteks majanduse
juhtimine, infrastruktuuri, hariduse ja
tervishoiu tase; erinevate turgude, nagu
töö või kapitalituru toimimise
efektiivsus. Konkurentsivõimeliseks teebki riigi eelkõige innovaatiliste ja tehnoloogiliselt
keerukate toodete valmistamise võimekus. Paljude eelmisel kümnendil kiiresti
kasvanud riigid nagu Hiina ja India on kaotanud oma kasvukiirust, sest pole
suutnud viia oma tegevust uuele tehnoloogilisele tasandile. Paljude Euroopa riikide konkurentsivõimet on
piiranud ebaefektiivne valitsussektor, makromajanduslik ebastabiilsus või
aeglased struktuurireformid.
Eesti positsiooni hinnatakse
heaks. Seda toetavad toimivad
institutsioonid; tugev makromajanduslik keskkond (seda küll peamiselt madalale
riigivõlale) ja kõrgetasemeline haridus ja ümberõppesüsteem. Oleme maailmas
teisel kohal koolide internetiseerituse
poolest. Ka meie erinevad turud funktsioneerivad korralikult - hüviste,
tööjõu ja finantsturg toimivad sujuvalt.
Oleme lausa kõige
konkurentsivõimelised töötajate palkade paindlikkuse suhtes.
Samuti on konkurentsivõimeline meie tehnoloogiline
võimekus. Innovatsiooninäitajad on üldiselt head; valitsussektori toetus
kõrgtehnoloogilistele toodetele isegi väga hea.
Samas näitab Raport ka Eesti konkurentsivõime nõrkusi. Mõned asjad on
loomupäraselt konkurentsivõimet piiravad
- nagu meie majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja ettevõtjate
ebapiisav globaalne haare. Aga kiita pole ka toodangu struktuur – ikka liiga
vähe kõrgtehnoloogiat; vähe väljaarendatud toodanguklastreid ja globaalseid
väärtusloomeahelaid. Peame keskenduma
veelgi rohkem innovaatilisele ja tehnoloogiliselt keerukamale tootmisele. Aga
seda takistab inseneride ja teadlaste nappus.
Kahjuks pole Eesti aga atraktiivne välismaistele talentidele ning vähene
on ka võimekus oma inimesi kodus hoida. Olema selles pingereas 100-nda
koha piirimail.
Tuuakse veel esile konkurentsivõime
nõrku aspekte nagu mitteküllaldased investeeringud infrastruktuuri ning
transpordisüsteemi nõrkust. Eriti kehvakeseks tunnistatakse meie lennunduse
infrastruktuuri kvaliteet.
Kõige suurem üllatus tuleb aga
hinnangust meie ettevõtlusega seotud maksusüsteemile. Kuigi maksusüsteem soosib
investeerimist, oleme ettevõtte tegevusega seotud maksumäärade tase poolest
lausa 110-s! Halvemaks pole enam kuidagi võimalik minna! Kõrge kasumimaks,
kõrge sotsiaalmaks, kõrged aktsiisid ja tasud – siit see number kokku tuleb!
Eraldi tuuakse konkurentsivõime
raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid. Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem
kvalifitseeritud tööjõu puudus. Selline olukord tekitab väga mitmeid tundeid –
ühelt poolt on peegeldab see tulemus inimeste väljarännet ja seda, et meil ongi
inimesi järjest vähem. Teiselt pool
nägime, et meie palkade paindlikuks on maailmas kõige suurem. Miks küll siis
paindlik palgakujundus ei loo tööjõu piisavat pakkumist?
Töötajate hulga kasv sõltub mitmetest
teguritest. Nimetagem siinkohal maksusüsteemi, kutseõppe efektiivsust ja Eesti atraktiivsust välistööjõule.
Tänane maksusüsteem teeb töötajate
palkamine väga kalliks, eriti tuleks siin rõhutada tööandjate
sotsiaalmaksukoormuse kõrget taset.
Nimetasime, et Eesti pole kahjuks
atraktiivne välistööjõule. Pole imestada, Eestis näiteks pole võimalik leida
ühtegi ingliskeelset kutseharidust andvat õppekava, kus oleks välismaalastele
nõutavaid kutseoskusi õpetada.
Kokkuvõttes, kui tahame elada paremini, tuleb kasvatada
konkurentsivõimet! Konkurentsivõime raport ongi selleks hea juhendmaterjal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar