Tööjõumaksudest (Vikerraadio (21): 21.10.2014)

Kui kätte on jõudnud valimiste aeg, siis  räägitakse maksudest. Seekordsete valimiste peateemaks näikse kujunevat tööjõumaksud. Aga iseloomulikult meie üldisele maksudebatile, aetakse palju poliit-udu  ja ei juleta teemaga lõpuni minna!

Maksudebati keskendumine tööjõumaksudele on igati õige.  Euroopa Liidu arusaama kohaselt käsitletakse tööjõumakse  kui inimeste töiste tulude makse  ning  sotsiaalkindlustusmakseid. Viimaseid maksvad nii tööandjad kui töövõtjad. 

Tööjõu maksukoormuse järgi asub Eesti Euroopa Liidu riikide järjestuses enam vähem keskel.  Probleem meie tööjõumaksudega on aga meie sotsiaalmaksus. Kui indiviidi tulumaks tervikuna on madal, siis teiselt poolt,  tööandjatele on asetatud väga kõrge  sotsiaalmaksukoormus.  Eesti ettevõtja on selle maksukoormuse suhtelise taseme poolest lausa esikohal Euroopa Liidus.

Suur sotsmaksukoormus on üks põhiline takistus töökohtade loomisel ja töötajatele kõrgema palga maksmisel. Eesti ettevõtted kaotavad konkurentsivõimes, sest tööjõukulu  on suur. Kallis on palgata  häid töötajaid nii kodu- kui välismaalt.  Madal ja vähemotiveeriv palk vähendab ka ettevõtete tootlikkust. 

Miks me tööandjate sotsiaalmaksukoormust siis lihtviisil ei alanda? Sellepärast, et sotsiaalmaksust sõltub meie meditsiini- ja pensionisüsteemi rahastamine.  Need süsteemid toimivad ka täna juba üsna  piiri peal ning nende rahastamist pole võimalik kärpida.  Ettevõtte sotsiaalmaksu alandamine saab toimuda ainult  maksukoormuse ülekandmise kaude teistesse maksudesse.  Aga kuhu siis?

Vaatame fakte. Täna põhinevad  riigi maksutulud  suurel määral tarbimismaksudel, mis panevad eelarve sõltuvusse tarbimistsüklist ja õhutavad hinnakasvu.  Ühiskonna  sissetulekutase ei võimalda tarbimismakse enam kuidagi suurendada!

Kõrged on samuti ressursimaksud, mis pidurdavad tööstuse ja energeetika arengut. Erilist võitu ei anna ka varamaksude suurendamine või sisseseadmine, sest nende võimekus raha kokku korjata on suhteliselt piiratud. 

Teiselt poolt, meil on  suhteliselt madalad tulumaksud  ja lausa kõige väiksemad kapitalimaksud kogu Euroopa Liidus.  Minu nägemuses on isiku tulumaks  ja ettevõtte kasumimaks  just need maksud, mis võimaldaksid kompenseerida sotsiaalmaksu alandamist ettevõtte jaoks.

Tööandjad panevad ette oma manifestis ette jagada sotsiaalmaksukoormus  tööandja ja töötaja vahel selliselt, et  „töötajate netosissetulek  ei vähene“. Paraku pole selline olukord matemaatiliselt võimalik – kui töötajad  võtavad üle sotsiaalmaksu koormuse,  siis muudel püsivatel tingimustel ei saa netosissetulek samaks jääda.

Aga  on suund õige – tööandjate sotsiaalmaksukoormuse peavadki  osaliselt üle võtma töötajad, kes  seeläbi tajuvad ka otsest seost nende pensioni ja ravikulude vahel.   Kui tööandjate sotsiaalmaksu koormus alaneb, siis teiselt poolt, avaneb võimalus tööjõukulude alanemiseks ja palkade tõusuks.

Teiselt poolt, sel moel sotsiaalmakskoormuse nihutamine eeldab vältimatult  ka efektiivsemat tulumaksukoormuse jaotumist tulusaajate vahel. Ei ole võimalik lihtsalt sotsiaalmaksu  võrra suurendada madala ja suuretululiste maksukoormust.  See pole võimalik ei majanduslikult, ega poliitiliselt.   Seega, kes räägib sotsiaalmaksukoormuse nihutamist tööandjalt töövõtjale, peab rääkima ka  maksumäärade oluliselt suuremast progresseeruvusest.  Aga seda julgust täna Eesti poliitikas näha ei ole!

Aga miks ma pean tänast tööjõumaksude debatti paljuski udutamiseks?  Kui me räägime tööjõumaksude alandamisest, siis tuleb väga selgelt vahet teha, mis maksudest käib jutt – kas tulumaksust või sotsiaalmaksust?  Meil ei ole mingit vajadust alandada tulumakse, sest see koormus on meil niigi suhteliselt madal. Aga just selles võtmes  tööjõumaksude  alandamisest enamasti räägitakse.  Olgu rõhutatud, et inimeste tulumaksu alandamine ei mõjuta kuidagimoodi ettevõtte tööjõukulusid. Samuti ei alanda ettevõtte tööjõukulusid  maksuvaba miinimumi või muude mahaarvamiste suurendamine.

Visalt püsib vildakas arusaam, et ka tulumaks on tööandja kulu.  See väärarusaam tuleb laia luuaga inimeste ja tööandjate peast minema pühkida. Tegelikkuses  lepivad töötaja ja tööandja kokku konkreetses töötasus. Nimetame seda ka brutopalgaks, kuigi seadusandlus sellist sõna ei tunne.   Sellelt brutopalgalt maksab tulumaksu töötaja, mitte tööandja. Olgu indiviidi tulumaksumäär mis tahes,  ettevõtte tööjõukulusid see ei mõjuta. Samuti, maksuvabastused antakse tulusaajale, mitte tööandjale.  Maksuvabastuste suurenemist ei tohi kuidagimoodi siduda ettevõttepoolse töötasu maksmisega.  

Seega, maksuvabastuste suurendamine või tulumaksumäära alandamine  ei ole tööandaja maksukoormuse seisukohalt  oluline. Ja niikaua, kui me ei räägi tööandjate sotsiaalmaksukoormuse ülekandmisest mingitesse muudesse maksudesse, niikaua me tööjõumaksude tegelikust probleemist ei räägi.    

Kokkuvõttes, maksusüsteem peab tagama riigi ülesannete täitmiseks vajaliku raha; olema heatahtlik ettevõtete ja tarbijate suhtes ning mitte pidurdama majanduslikku edenemist. Maksusüsteemi tasakaalu ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajame ulatuslikku maksureformi, mis muudaks üheaegselt erinevaid makse.   Selleks tuleb kaasajastada isiku tulumaks; seada sisse madala määraga ettevõtte kasumimaks ja mis kõige peamine -  alandada oluliselt  tööandjate sotsiaalmaksu taset.  

Lennunduspealinn Tartu (Vikerraadio (20): 7.10.2014)

Maailma riikide konkurentsivõime ülevaatest leiame Eesti lennunduse infrastruktuuri taseme poolest sajandal kohal 144 riigi hulgas.  Soome on selle näitaja poolest maailmas 5-es.

Arvestuslike lennureisijatekohtade poolest oleme lausa 120-ndal kohal. Polegi enam võimalust allapoole langeda!   Seega on lennunduse intensiivsuse ja valikuvõimaluste suurendamine Eesti konkurentsivõime seisukohalt väga oluline.

Aga tahaks teemat laiendada väljaspoole Tallinna lennujaama ning räägiks Tartu lennundusest. Viimase panus Eesti lennuliiklusse on seni olnud sisuliselt olematu!

Samas, viimase viie aastaga on Tartu lennujaama investeeritud vanas rahas üle 220 miljoni krooni ehk siis arvestuslikult 15 miljonit eurot. Loodud on suurepärane ja ilus infrastruktuur, mis võiks teenindada kümneid, kui mitte sadu tuhandeid reisijaid. Täna on see  infrastruktuur aga ilmselges alakasutuses ja alles ootamas  oma õnnetundi. 

Kokku väljub Tartu lennujaamast nädalas 10 lendu; arvestuslik reisijate hulk  kuus  jääb tuhande kanti.  Tallinna lennujaama läbib kuus samal ajal üle  200 tuhande reisija. 

Äkki on aga koht liiga väike rahvusvahelise lennuliikluse jaoks? Tartut ümbritsevas ringis raadiusega kuni 150 kilomeetrit elab vähemalt pool miljonit inimest. Suuremal osal neist inimestest on lähem ja kiirem juurdepääs Tartule kui Tallinnale.  Seega, potentsiaalne lennureisijate hulk Tartus on kindlasti olemas korraliku regionaallennujaama toimimiseks. Ei räägi me ju suurest sõlmjaamast, vaid  ühendustest  mõne suurema, mõistlikke jätkulende pakkuvate keskustega.  

Miks lendamine pole Tartus käima läinud? Põhjusi mitmeid –  nii majanduslikke, strateegilisi kui tehnilisi.  Üldine probleem  täna tundub olevat protsesside juhtimises. Kõik lennuliikluseks vajalikud osad oleks nagu olemas – lennujaam ja lennuväli, maksevõimelised reisijad ja lennufirmad, aga kokku need  kõik  millegipärast ei saa.  Puudub ühendav hoob, mis lennuliikluse Tartus  käima tõmbaks.  Ilmselt ei saa see olla ainuisikuliselt Tartu linnavalitsus või Eesti riik.  Antud olukorras ei saa eeldada ka lennufirmade  laiadast huvi.

Lahenduseks võiks olla mingisuguse uuelaadse rakkerühma loomine, mis igapäevaselt ja sihikindlalt tegeleks Tartu lennundusega. Sellisel  rakkerühmal oleks kaks peamist ülesannet. Esiteks,  lennuliikluse toetamiseks vajalike vahendite kaasamine läbi erarahastuse, aga ka Euroopa Liidu fondide kaudu.  Teiseks,  Tartu lennuvõimaluste tutvustamine ja promomine.  Sellise rakkerühma tegevusse oleks kaasatud nii Tartu linnavalitsus, aga ka ettevõtete ja institutsioonide esindajad, kelle juhtimisel ja jälgimisel rahastamisotsuseid tehakse.   Seega, kui Tartu  tahab toimivaid lennuühendused käima saada, siis tuleb lennuühenduste toetamiseks vahendid ka ise rahastada.

Aga küsimus ei ole ju tartlaste pisitähtsast erahuvist, vaid Eesti konkurentsivõimest ning majanduslikust  ja sotsiaalselt tasakaalust laiemalt.  

Viimastel kümnenditel  on toimunud vääramatu majandustegevuse ja elanikkonna  kuhjumine Tallinna piirkonda. Vastukaaluks sellele - toimiva rahvusvahelise lennuliikluse olemasolu annaks  arengutõuke Kesk- ja Lõuna- Eestile ning võimaldaks murda üha süvenevat arusaama, et ainult Tallinnas on võimalik rahvusvahelist äri ajada.

Küsimus on ka Eesti infrastruktuuri ja tööaja mõistlikust kasutamisest.  Lendamine Tartu kaudu  annaks suure rahalise kokkuhoiu  ettevõtetele ja asutustele; võtaks  maanteedelt ära olulise koormuse  ja vähendaks infrastruktuuri kulu. Hästi toimiv Tartu rahvusvaheline lennujaam suurendaks kogu Eesti konkurentsivõimet ja majanduslikku efektiivsust. 

Sellest sai juba sada aastat tagasi aru ka meie kirjandusklassik, kes pakkus  Pisuhännas Ludvig Sanderi suu läbi  välja sellise mõtte: „Õhku papa, õhku! Õhk ei maksa midagi!“