Kui kätte on jõudnud valimiste aeg,
siis räägitakse maksudest. Seekordsete
valimiste peateemaks näikse kujunevat tööjõumaksud. Aga iseloomulikult meie
üldisele maksudebatile, aetakse palju poliit-udu ja ei juleta teemaga lõpuni minna!
Maksudebati keskendumine
tööjõumaksudele on igati õige. Euroopa
Liidu arusaama kohaselt käsitletakse tööjõumakse kui inimeste töiste tulude makse ning
sotsiaalkindlustusmakseid. Viimaseid maksvad nii tööandjad kui
töövõtjad.
Tööjõu maksukoormuse järgi asub Eesti
Euroopa Liidu riikide järjestuses enam vähem keskel. Probleem meie tööjõumaksudega on aga meie
sotsiaalmaksus. Kui indiviidi tulumaks tervikuna on madal, siis teiselt
poolt, tööandjatele on asetatud väga
kõrge sotsiaalmaksukoormus. Eesti ettevõtja on selle maksukoormuse suhtelise
taseme poolest lausa esikohal Euroopa Liidus.
Suur sotsmaksukoormus on üks põhiline
takistus töökohtade loomisel ja töötajatele kõrgema palga maksmisel. Eesti
ettevõtted kaotavad konkurentsivõimes, sest tööjõukulu on suur. Kallis on palgata häid töötajaid nii kodu- kui välismaalt. Madal ja vähemotiveeriv palk vähendab ka
ettevõtete tootlikkust.
Miks me tööandjate
sotsiaalmaksukoormust siis lihtviisil ei alanda? Sellepärast, et
sotsiaalmaksust sõltub meie meditsiini- ja pensionisüsteemi rahastamine. Need süsteemid toimivad ka täna juba
üsna piiri peal ning nende rahastamist pole
võimalik kärpida. Ettevõtte sotsiaalmaksu
alandamine saab toimuda ainult
maksukoormuse ülekandmise kaude teistesse maksudesse. Aga kuhu siis?
Vaatame fakte. Täna põhinevad riigi maksutulud suurel määral tarbimismaksudel, mis panevad eelarve
sõltuvusse tarbimistsüklist ja õhutavad hinnakasvu. Ühiskonna
sissetulekutase ei võimalda tarbimismakse enam kuidagi suurendada!
Kõrged on samuti ressursimaksud, mis pidurdavad
tööstuse ja energeetika arengut. Erilist võitu ei anna ka varamaksude
suurendamine või sisseseadmine, sest nende võimekus raha kokku korjata on
suhteliselt piiratud.
Teiselt poolt, meil on suhteliselt madalad tulumaksud ja lausa kõige väiksemad kapitalimaksud kogu Euroopa
Liidus. Minu nägemuses on isiku
tulumaks ja ettevõtte kasumimaks just need maksud, mis võimaldaksid kompenseerida
sotsiaalmaksu alandamist ettevõtte jaoks.
Tööandjad panevad ette oma manifestis
ette jagada sotsiaalmaksukoormus
tööandja ja töötaja vahel selliselt, et
„töötajate netosissetulek ei vähene“.
Paraku pole selline olukord matemaatiliselt võimalik – kui töötajad võtavad üle sotsiaalmaksu koormuse, siis muudel püsivatel tingimustel ei saa netosissetulek
samaks jääda.
Aga
on suund õige – tööandjate sotsiaalmaksukoormuse peavadki osaliselt üle võtma töötajad, kes seeläbi tajuvad ka otsest seost nende pensioni
ja ravikulude vahel. Kui tööandjate
sotsiaalmaksu koormus alaneb, siis teiselt poolt, avaneb võimalus tööjõukulude
alanemiseks ja palkade tõusuks.
Teiselt poolt, sel moel sotsiaalmakskoormuse
nihutamine eeldab vältimatult ka efektiivsemat
tulumaksukoormuse jaotumist tulusaajate vahel. Ei ole võimalik lihtsalt sotsiaalmaksu võrra suurendada madala ja suuretululiste
maksukoormust. See pole võimalik ei
majanduslikult, ega poliitiliselt. Seega, kes räägib sotsiaalmaksukoormuse
nihutamist tööandjalt töövõtjale, peab rääkima ka maksumäärade oluliselt suuremast progresseeruvusest. Aga seda julgust täna Eesti poliitikas näha ei
ole!
Aga miks ma pean tänast tööjõumaksude
debatti paljuski udutamiseks? Kui me
räägime tööjõumaksude alandamisest, siis tuleb väga selgelt vahet teha, mis
maksudest käib jutt – kas tulumaksust või sotsiaalmaksust? Meil ei ole mingit vajadust alandada
tulumakse, sest see koormus on meil niigi suhteliselt madal. Aga just selles
võtmes tööjõumaksude alandamisest enamasti räägitakse. Olgu rõhutatud, et inimeste tulumaksu
alandamine ei mõjuta kuidagimoodi ettevõtte tööjõukulusid. Samuti ei alanda
ettevõtte tööjõukulusid maksuvaba
miinimumi või muude mahaarvamiste suurendamine.
Visalt püsib vildakas arusaam, et ka
tulumaks on tööandja kulu. See
väärarusaam tuleb laia luuaga inimeste ja tööandjate peast minema pühkida.
Tegelikkuses lepivad töötaja ja tööandja
kokku konkreetses töötasus. Nimetame seda ka brutopalgaks, kuigi seadusandlus
sellist sõna ei tunne. Sellelt
brutopalgalt maksab tulumaksu töötaja, mitte tööandja. Olgu indiviidi tulumaksumäär
mis tahes, ettevõtte tööjõukulusid see
ei mõjuta. Samuti, maksuvabastused antakse tulusaajale, mitte tööandjale. Maksuvabastuste suurenemist ei tohi
kuidagimoodi siduda ettevõttepoolse töötasu maksmisega.
Seega, maksuvabastuste suurendamine või
tulumaksumäära alandamine ei ole
tööandaja maksukoormuse seisukohalt oluline.
Ja niikaua, kui me ei räägi tööandjate sotsiaalmaksukoormuse ülekandmisest mingitesse
muudesse maksudesse, niikaua me tööjõumaksude tegelikust probleemist ei räägi.
Kokkuvõttes, maksusüsteem peab tagama
riigi ülesannete täitmiseks vajaliku raha; olema heatahtlik ettevõtete ja
tarbijate suhtes ning mitte pidurdama majanduslikku edenemist. Maksusüsteemi tasakaalu
ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajame ulatuslikku maksureformi, mis muudaks
üheaegselt erinevaid makse. Selleks
tuleb kaasajastada isiku tulumaks; seada sisse madala määraga ettevõtte
kasumimaks ja mis kõige peamine - alandada
oluliselt tööandjate sotsiaalmaksu
taset.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar