Õnn ja ökonoomika (Vikerraadio (25): 16.11.2015)

Jõulud ja aastavahetus on õnnesoovide aeg.  Aga mida me õnne all üldse mõtleme?  

Loomulikult on termini „õnn“ puhul tegemist abstraktse  mõistega, mis tähendab iga inimese jaoks väga eriomast asja.

 Vaatamata ebamäärasusele on sotsiaalteadlased on püüdnud üldistada õnne olemust. Õnne saab defineerida kui teatud inimlikku emotsiooni  ja teiselt poolt, kui kui hinnangut oma elule – kui õnnelik  elu tundub olevat? 

Enamgi veel, majandusteadlased on välja arendanud uurimisvaldkonna, mida nimetatakse õnne ökonoomikaks.  Õnnemajandusega tegeletakse  seepärast, et õnnega seonduvad aspektid on olulised tegurid ühiskonna arengu seisukohalt.  Õnnelikumad ühiskonnad on produktiivsemad ja kõrgema elatustasemega; innovatilisemad, loovamad ja tervemad; koostöövõimelisemad ja parema ühiskondliku korraldusega.  

Aga vaatame asja ajaloo seisukohalt.  Tänase maailma võimsaima  majandusriigi – USA – Iseseisvusdeklaratsioonis kuulutati, et kõikidel inimestel on uues riigis teatud võõrandamatud õigused, millle seas on ka õigus elule, vabadusele ja pangem tähele - “õigus püüelda õnnele“. Ehk siis õigus olla õnnelik on samasugune õigus, kui muud inimõigused ja vabadused.

Aga samamoodi kasutatakse sõna „õnn“ ka Eesti Iseseisvusmanifestis, kus lubatakse sellise riigi tekkimist, kus "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma". 

ÜRO võttis 2011 aastal vastu resolutsiooni, kus kutsutakse hindama ühiskondade õnelikkuse taset ning viima ellu sotsiaal- ja majanduspoliitikaid, mis võiks inimesi õnnelikumaks muuta.

Aga kuidas  õnne taset  mõõdetakse? Tehakse seda inimeste küsitluste kaudu ning teiselt poolt, seostatakse vastuseid inimeste ja ühiskonna sotsiaalmajandusliku olukorraga. Küsimuste  vastuseid - „kas olete täna õnnelik“ või „kas elate õnnelikku elu“ seostatakse erinevate ja üsna täpselt mõõdetavate ühiskonnaelu näitajatega.  

Õnnelikkuse tasemega seonduvaid sellised aspektid nagu koguprodukti suurus; oodatav eluiga;  elukvaliteet ja sotsiaalse kindlustatuse tase; sotsiaalseid suhted ühiskonnas, aga ka valikuvõimaluste paljusus, mida ühiskond võimaldab.  Väidetakse, et õnne taset on võimalik  majanduslikult mõjutada, seda juurde toota ja paremini inimeste vahel jaotada.

Emotsinaalne aspekt seoses õnnega on alati  raha. Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad? Teatud määral kindlasti –  vaesemad inimesed tunnevad ennast vähemõnnelikena kui rikkamad.  Aga on leitud seaduspära, et teatud sissetulekutest alates õnnetunne enam raha hulgaga ei korreleeru ehk siis inimese jõukuse kasv ei suurenda samavõrra õnnetunnet.   Seda selgitatakse teatud kohanemisefektiga – kui inimese elus toimub üleminek madalamalt tulutasemelt kõrgemale, siis tuntakse ennast õnnelikumana. Aga kui saavutatakse teatud stabiilne olukord, siis ei võrrelda oma elu enam mitte eelneva perioodiga, vaid vaadeldakse enda olukorda olemasolevas keskkonnas.  Mõtleme näiteks sisserändajate peale vaestest riikidest rikastesse.  Kui esimesed põlvkonnad olid väga õnnelikud vaesusest pääsemise üle, siis mida põlvkond edasi, seda vähemõnnelikumad on  sisserännnanute põlvkonnad. Kuigi nende materiaalne olukord võrreldes eelnevate põlvkondadega on oluliselt parem, siis nende käesolev positsioon võrreldes kohalikega  on aga  sageli halvem.  Seega on õnne üks peamine komponent võrdlusaspekt nendega, kellega tahaksime ennast võrrelda!

Ka Eesti inimesed ei  võrdle tänast olukorda mitte poole sajandi taguse eluga, vaid võrdlevad ennast meie rikkamate naabrite elu-oluga. Mis meid aga ülemäära õnnelikuks ei tee!

Kuigi õnn on igamehe enda asi, siis on püütud järjestada ka ühiskondi õnnelikkuse järgi.  Olgu siinkohal nimetatud  eelmisel aastal ÜRO poolt tehtud ülevaadet „Maailma õnnelikkuse raport 2013“,  mis vaatleb 156 maailma riiki.  Selle ülevaate  kohaselt on maailma õnnelikumad ühiskonnad Põhjamaades, aga ka Holland, Kanada, Austria ja Austraalia.  Kõige õnnetumad on inimesed vaestes Aafrika riikides – Togos, Beninis, Kesk Aafrika Vabariigis, Ruandas. Ilmselgelt rikkus loeb!  Kõige õnnetum  Euroopa Liidu riik on Bulgaaria, asudes peagu nimekirja lõpus 144 kohal.

Eesti on 72-ne, ehk oleme kahjuks üsna õnnevaene riik. Inimesed võrdlevad  oma olukorda Soome ja Rootsiga eluga ega tunne ennast hästi.  Samas,  majanduslikult palju vaesemad ühiskonnad nagu Moldaavia ja Angola on meist õnnelikumad.

Kuidas olla ikkagi õnnelik olla? Mõned majadusteadlased väidavad, et pole olemas sellist asja nagu õnnelik elu. Tegelikut on olemas vaid õnnerikkad erinevad momendid meie elus.  Seega peitub majanduslikus mõttes  õnne saladus õnnelike hetkede suurendamises. See nõuab omakorda teadlikku  panustamist nendesse hetkedesse - on see siis töö, pere või tegelemine meeldivate asjadega. Ja meil kõigil on need õnnehetkede tekitamiseks ja suurendamiseks vajalikud ressursid olemas.  

Läheme shoppama! (Vikerraadio (24): 2.12.2014)

Kui eelmisel nädalavahetusel sai Eestis alguse advendiaeg, siis USA toimus  järjekordne üritus, mida mida tuntakse ka  „musta reede“ nime all. Tegemist ei ole Hollywoody uue õudusfilmi esilinastusega, vaid jõulumüügi hooaja avamisega. Aga mõne episoodi  puhul ei olegi need asjad väga erinevad!

Asi käib niimoodi -  novembri neljandal neljapäeval peetakse USA-s Tänupüha, mis on ka vaba päev.  Sellel on religioosne taust; midagi sarnast meie lõikuspüha ehk mihklipäevaga. Ameerika tänupüha kommetest teame kalkuniprae ja kõrvitsakoogi söömist. Ja siis kui kalkunipraad neljapäeva õhtul söödud, algab õhtul vastu reedet kohe jõulushopping ehk „Black Friday“!  Tegemist on USA jaekaubanduse kõige suurema läbimüügi päevaga – seega on tegemist majanduse jaoks üliolulise hetkega.  Ameerikast on selline agressivne ja kontsentreeritud müügimudel kandunud üle ka teistesse ingliskeelsetesse maadesse, näiteks Suurbritanniasse, kus  see ei ole aga nii märgilise tähtsusega kui USA-s. Ka Eestis  on kaubanduse kibedaimad  tööpäevad vahtult enne jõule, mitte veel novembris.

Millest selline kummaline nimi – „must reede“? Selgitusi on mitmeid. Üks neist püüab leida seost sel päeval aset leidva liikluskaose ja politseikroonika vahel. Rohkem liiklust, rohkem ka õnnetusi.

Teine selgitus päeva nimele on seotud kaubanduse kui tegegevusvaldkonna eripäraga. Nimelt, tuuakse esile, et jaekaubanduse tulu on aasta lõikes väga ebaühtlane. Suurem osa käibest tehakse just aasta lõpus pühadeperioodil. Piltlikult öeldes - kuni jõulumüügihooaja alguseni on kaubandus oma tuludega „punases“  ning alates Tänupühast saab numbreid kasumireale kirjutada tavapärase musta tindiga.

Kuigi „must reede“ ei ole kuidagi USA riigivõimu poolt määratletud  kui mingisugune kaubanduse  korraldamise mudel, võib selle taga näha ameerikalikku pragmatismi. Ehk siis – kogu  jõuludega seotud  sebimine koondatakse ühte lühiajalisse perioodi ja  võrdsustatakse tingimused kõikide turuosaliste jaoks.  Jõulud ei pea algama liiga vara ja jõuludega seotud müük ei pea kestma pool aastat, nagu see paljudes teistes riikides  on välja kujunenud. Seega must reede  on nagu kokkuleppeline ühtne stardipauk  kõikidele müüjatele, aga müügiperiood  lõpeb ka koos jõuludega.

„Must reede“ ei ole USA-s riigipüha, kuigi paljud asutused annavad  oma töötajale selle päeva vabaks.  Ja poed teevad oma uksed lahti Tänupüha  õhtul  või reede varahommikul, et kõik saaks täiega terve nädalavahetuse  shopata.

Mida siis ostlejad  nende päevade jooksul korda saadavad? Arvestuslikult sooritab ostu neil päevil ligikaudu 250 miljonit inimest, kulutades keskmiselt  400  dollarit ehk 320 eurot.  Ostlejate käitumine on USA majanduse jaoks ülioluline, katavad ju eratarbimiskulutused üle kahe kolmandiku  riigi sisemaise kogutoote mahust. Kuidas käitub tarbija, nii käitub ka SKP. Kui tarbijad julgevad kulutada, siis annab see signaali kogu majanduse kindlustundest. Ja vastupidi, tarbimiskindluse puudumine on ohuks ka majanduskasvule.

Oluline aspekt jõulumüükidega seoses on ka kiire tagasiside tarbimiskäitumise kohta. Mida ostetakse, kust ostetakse ja kui kallilt ostetakse – see on väärtuslik informatsioon tarbija käitumise ja majanduskasvu kohta.

Selle aasta jõulumüügi esimesed kokkuvõtte näitavad, et teatud muutused tarbijate käitumises ongi  toimunud. Nagu näiteks – vaatamata asjaoludele, et tarbija kindlustunne ja ostuvõime on tõusuteel – on selle aastane „musta reede“ kogukulutused väikesemad . Väiksem on ka keskmise ostukorvi väärtus. Seda selgitatakse  tarbija ostueelistuste muutusega. Kaubanduskeskustes ostlemise asemel tellitakse kaupu Interneti-poest. Ehk siis „must reede“  asendub niinimetatud „küber- esmaspäevaga“ . See on uus  ja naljakas  mõiste – „Cyber-Monday“.  Mõiste tuleneb asjaolust, et inimesed ei soorita oste mitte kaubanduskeskuses, vaid käivad seal ainult tutvumas-selga proovimas ning hindu uurimas.  Ning lähevad siis esmaspäeval netipoodi ja ostavad asjad veelgi odavamalt  kui pärispoes. See on kindlasti asjaolu, mida peaksid ka Eesti kaubanduskeskuste arendajad silmas pidama!

Sel aastal eeldatakse USA tarbijate jõuluaegsete kulutuste kasvu,  mis peegeldab tarbijate kindlustunnet ja majanduse tugevust. Samas jaotub ostude sooritamine novembri ja detsembri  lõikes varasemast ühtlasemalt. Ning ostetakse  üha enam väljaspool kaubanduskeskusi.  Samuti võib netikaubanduse levik, odavus ja mugavus  tähendada  ka „musta reede“ kui müügimudeli lõppemist.   38% netipoe ostudest sooritatakse mobiilsetest seadmetest ehk piltlikult öeldes, telefoni kaudu. Mis on küll need asjad mida nutitelefoniga mugav osta on?

Kokkuvõttes, äri on äri ja jõulud on jõulud!  Püüame need kaks asja meil siin Eestis mõistlikus tasakaalus hoida!