Õnn ja ökonoomika (Vikerraadio (25): 16.11.2015)

Jõulud ja aastavahetus on õnnesoovide aeg.  Aga mida me õnne all üldse mõtleme?  

Loomulikult on termini „õnn“ puhul tegemist abstraktse  mõistega, mis tähendab iga inimese jaoks väga eriomast asja.

 Vaatamata ebamäärasusele on sotsiaalteadlased on püüdnud üldistada õnne olemust. Õnne saab defineerida kui teatud inimlikku emotsiooni  ja teiselt poolt, kui kui hinnangut oma elule – kui õnnelik  elu tundub olevat? 

Enamgi veel, majandusteadlased on välja arendanud uurimisvaldkonna, mida nimetatakse õnne ökonoomikaks.  Õnnemajandusega tegeletakse  seepärast, et õnnega seonduvad aspektid on olulised tegurid ühiskonna arengu seisukohalt.  Õnnelikumad ühiskonnad on produktiivsemad ja kõrgema elatustasemega; innovatilisemad, loovamad ja tervemad; koostöövõimelisemad ja parema ühiskondliku korraldusega.  

Aga vaatame asja ajaloo seisukohalt.  Tänase maailma võimsaima  majandusriigi – USA – Iseseisvusdeklaratsioonis kuulutati, et kõikidel inimestel on uues riigis teatud võõrandamatud õigused, millle seas on ka õigus elule, vabadusele ja pangem tähele - “õigus püüelda õnnele“. Ehk siis õigus olla õnnelik on samasugune õigus, kui muud inimõigused ja vabadused.

Aga samamoodi kasutatakse sõna „õnn“ ka Eesti Iseseisvusmanifestis, kus lubatakse sellise riigi tekkimist, kus "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma". 

ÜRO võttis 2011 aastal vastu resolutsiooni, kus kutsutakse hindama ühiskondade õnelikkuse taset ning viima ellu sotsiaal- ja majanduspoliitikaid, mis võiks inimesi õnnelikumaks muuta.

Aga kuidas  õnne taset  mõõdetakse? Tehakse seda inimeste küsitluste kaudu ning teiselt poolt, seostatakse vastuseid inimeste ja ühiskonna sotsiaalmajandusliku olukorraga. Küsimuste  vastuseid - „kas olete täna õnnelik“ või „kas elate õnnelikku elu“ seostatakse erinevate ja üsna täpselt mõõdetavate ühiskonnaelu näitajatega.  

Õnnelikkuse tasemega seonduvaid sellised aspektid nagu koguprodukti suurus; oodatav eluiga;  elukvaliteet ja sotsiaalse kindlustatuse tase; sotsiaalseid suhted ühiskonnas, aga ka valikuvõimaluste paljusus, mida ühiskond võimaldab.  Väidetakse, et õnne taset on võimalik  majanduslikult mõjutada, seda juurde toota ja paremini inimeste vahel jaotada.

Emotsinaalne aspekt seoses õnnega on alati  raha. Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad? Teatud määral kindlasti –  vaesemad inimesed tunnevad ennast vähemõnnelikena kui rikkamad.  Aga on leitud seaduspära, et teatud sissetulekutest alates õnnetunne enam raha hulgaga ei korreleeru ehk siis inimese jõukuse kasv ei suurenda samavõrra õnnetunnet.   Seda selgitatakse teatud kohanemisefektiga – kui inimese elus toimub üleminek madalamalt tulutasemelt kõrgemale, siis tuntakse ennast õnnelikumana. Aga kui saavutatakse teatud stabiilne olukord, siis ei võrrelda oma elu enam mitte eelneva perioodiga, vaid vaadeldakse enda olukorda olemasolevas keskkonnas.  Mõtleme näiteks sisserändajate peale vaestest riikidest rikastesse.  Kui esimesed põlvkonnad olid väga õnnelikud vaesusest pääsemise üle, siis mida põlvkond edasi, seda vähemõnnelikumad on  sisserännnanute põlvkonnad. Kuigi nende materiaalne olukord võrreldes eelnevate põlvkondadega on oluliselt parem, siis nende käesolev positsioon võrreldes kohalikega  on aga  sageli halvem.  Seega on õnne üks peamine komponent võrdlusaspekt nendega, kellega tahaksime ennast võrrelda!

Ka Eesti inimesed ei  võrdle tänast olukorda mitte poole sajandi taguse eluga, vaid võrdlevad ennast meie rikkamate naabrite elu-oluga. Mis meid aga ülemäära õnnelikuks ei tee!

Kuigi õnn on igamehe enda asi, siis on püütud järjestada ka ühiskondi õnnelikkuse järgi.  Olgu siinkohal nimetatud  eelmisel aastal ÜRO poolt tehtud ülevaadet „Maailma õnnelikkuse raport 2013“,  mis vaatleb 156 maailma riiki.  Selle ülevaate  kohaselt on maailma õnnelikumad ühiskonnad Põhjamaades, aga ka Holland, Kanada, Austria ja Austraalia.  Kõige õnnetumad on inimesed vaestes Aafrika riikides – Togos, Beninis, Kesk Aafrika Vabariigis, Ruandas. Ilmselgelt rikkus loeb!  Kõige õnnetum  Euroopa Liidu riik on Bulgaaria, asudes peagu nimekirja lõpus 144 kohal.

Eesti on 72-ne, ehk oleme kahjuks üsna õnnevaene riik. Inimesed võrdlevad  oma olukorda Soome ja Rootsiga eluga ega tunne ennast hästi.  Samas,  majanduslikult palju vaesemad ühiskonnad nagu Moldaavia ja Angola on meist õnnelikumad.

Kuidas olla ikkagi õnnelik olla? Mõned majadusteadlased väidavad, et pole olemas sellist asja nagu õnnelik elu. Tegelikut on olemas vaid õnnerikkad erinevad momendid meie elus.  Seega peitub majanduslikus mõttes  õnne saladus õnnelike hetkede suurendamises. See nõuab omakorda teadlikku  panustamist nendesse hetkedesse - on see siis töö, pere või tegelemine meeldivate asjadega. Ja meil kõigil on need õnnehetkede tekitamiseks ja suurendamiseks vajalikud ressursid olemas.