Valimised ja tööjõumaksud (Vikerraadio (27): 27.01.2015)

Eelmise korral vaatasime  erakondade  valimisprogramme indiviidi tulude maksustamisel.  Käsitleme täna tööjõumakse tervikuna.

Maksubaasi alusel jagunevad maksud tööjõu-; tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Sellest tööjõumaksud  moodustavad üle poole kõikidest maksutuludest.  Seega on tegemist väga olulise avaliku sektori sissetulekuallikaga; teiselt poolt,  koormavad need maksud nii töötegijat kui ka tööandjat.  Siit tuleneb tavapärane maksuprobleem  ühiskonna jaoks - kuidas neid tööjõumakse töötaja ja tööandaja vahel jagada? 

Laias laastus saab öelda nii – töötaja maksab isiku tulumaksu, aga mitmesuguste  sotsiaalkindlustusmaksete koormus jaotub nii töötaja kui tööandja vahel. Need niinimetatud sotsiaalkindlustusmaksed on näiteks pensioni, ravikindlustuse, töötuse või muude sotsiaalvaldkonna aspektide rahastamisega seotud. Eestis on kõige suurememaks  selliseks maksuks sotsiaalmaks.

Kokku tööjõumaksude taseme poolest SKP-ga võrreldes asume Euroopa Liidus täpselt keskel.  Samas, kui füüsilise isiku tulude maksustamise poolest asume rea tagaotsas,  siis ettevõtete sotsiaalmaksu poolest kuulume aga esikümnesse.

Tööandja poolt tasutava sotsiaalmaksu osakaalu poolest kogumaksudes oleme Euroopas lausa esikohal.   Iga väljamakstud palgaeuro võimendab tööandaja maksukulusid ühe kolmandiku võrra. 

Siit tulenebki Eesti tööjõumaksude peamine probleem. Meie probleem ei ole mitte kõrge indiviidi tulumaks ega ka mitte tulumaksuvaba miinimumi temaatika. Peamine probleem seisneb liigsuures  ettevõtte sotsiaalmaksu koormuse  tasemes! Pea kogu sotsiaalkindlustusmaksete koorumus on pandud tööandjale.

Meie tööjõumaksude koormuse jaotamise üldine skeem on püsinud juba  aastakümneid.  Aga miks see probleem meid siis 20 aastat tagasi ei pelutanud? Seepärast, et palgad on olnud paarikümne aasta jooksul suhteliselt madalad võrreldes muude ettevõtluskuludega. Nüüd, kus palgad on samm sammult suurenenud, ei püsi Eesti ettevõtted oma tööjõukuludega enam konkurentsis. Kõrge sotsiaalmaksukoormus ei võimalda tõsta palku ega võtta tööle uusi inimesi. Ja kui palgad ei tõuse, siis lähevad inimesed Eestist minema ja ühiskond vaesub.

Mis on samal ajal juhtunud töötaja maksudega? Isiku tulumaksumäär on meil viimase 10 aastaga alanenud 26% kuni 20%-ni  ehk siis töötajate panus tööjõumaksudesse on pidevalt langenud. Lisandunud on küll mõneprotsendiline töötuskindlustusmakse, aga teiselt poolt on suurenenud ka maksuvabastuste üldmaht.

Seega tuleb tööjõumaksude puhul olla väga täpne – kelle maksudest siis tegelikult jutt käib? Ei saa ühte patta panna  ettevõtteid ja töötajaid.

Meil pole olnud mingit pakitsust vähendada indiviidide tulumaksumäära olukorras, kus selle tagajärjel tuleb hoida tööandja  maksukoormus sellevõrra kõrgemana.   Individuaalse tulumaksumäära alandamine ei mõjuta kuidagi ettevõtte tööjõukulusid. Samuti ei mõjuta ettevõtte tööjõukulusid maksuvaba miinimumi tõus. See kes väidab, et pole vahet - tööandaja maksab ju ka töötaja eest tulumaksu - see kutsub avalikult üles seadust rikkuma.  Seadus ütleb rangelt - tööandja ja töötaja lepivad kokku töötasus ning töötaja maksab sellelt tulumaksu ja tööandja sotsiaalmaksu.   Veelkord,  tulumaksumäära alanemine või töötaja maksuvabastuste suurendamine ei alanda mitte kuidagi ettevõtte tööjõukulusid.

Mis võimalused siis Eestil on tööandja sotsiaalmaksu koormust vähendada? On ilmselge, et lihtsalt alandada pole võimalik – tuleb otsida muu tuluallikas nende asendamiseks. Vaatame veelkord maksustruktuuri – oleme tarbimismaksude taseme poolest kogutuludes 4 kohal Euroopas; energia- ja saastemaksude maksude poolest 3 kohal; aktsiisimaksude  poolest 2 kohal! Kuhu siit veel kõrgemaks minna on? Samal ajal on kapitali ja varade maksustamine  viimasel kohal.

Seega, lähtudes maksubaasi kandvusest on pea ainus võimalus kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus üle indiviidi tasandile!

Minu ettepanek on lähiaastatel vähendada tööandja sotsiaalmaksu 10 protsendipunkti  võrra  ja viie aastaga alandada see maksumäära 15% -ni. See oleks natuke allapoole Euroopa riikide tööandjate sotsiaalmaksete määra taset. Taani saab hakkama sisuliselt üldse ilma ettevõtte sotsiaalmaksuta.   Teise poole vajaminevast  sotsiaalkindlustusmaksetest  panustaksid töötajad ning üldine maksulaekum jääks  eelnevaga võrreldavatesse piiridesse.  Samuti oleks selline maksukoormuse osaline ülekanne igati loomulik – töötajad peavad nägema seost oma panustamise ja saadava sotsiaalhüvede vahel. Täna on sellelaadne  visuaalne seos olematu! 

Kokkuvõttes, töötaja jaoks tähendaks see tulumaksu ja sotsiaalmaksu kokkusulamist, mida ka globaalsed maksureformaatorid soovitavad. Loomulikult tähendab see ka tulumaksumäärade efektiivset progresseeruvust.

Tööandja jaoks tähendaks see võimalust oluliselt suurendada töötasu, võtta tööle kallipalgalisi spetsialiste  ning  samal  ajal  säilitada konkurentsivõime.

Ja Eesti ühiskonna jaoks tähendaks see võimalust arenguhüppeks  - liikumist väärika sissetuleku ja  jõuka ühiskonna poole. 

Ülevaade maksusüsteemi debatist: kas Eesti maksusüsteem on ebaefektiivne? (ERR Novaator 23.01.2015)

http://novaator.err.ee/v/de408cc6-e4f6-45bd-8d96-9239ea284ad9Tartu ülikoolis arutasid majandusvaldkonna aktiivsed kaasamõtlejad Eesti maksusüsteemi üle.
Mõtteid, kas vähendama peaks ettevõttetulumaksu või toetaks majanduskasvu hoopis sotsiaalmaksu vähendamine, käidi debatil välja mitmeid.

Debatis osalesid ettevõtja Indrek Neivelt ja endine rahandusminister Aivar Sõerd. Akadeemilist poolt esindasid majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ning doktorant Allan Teder. Diskussiooni juhtis makroökonoomika professor Raul Eamets.

Majandusvaldkonna ekspertide fookus on langenud maksupoliitikale just tänu tulevastele riigikogu valimistele. "Üle pika aja on riigikogu valimistel teemaks põhimõttelisemad maksupoliitilised valikud," tõdes professor Raul Eamets.

Sellest tulenevalt osapooled arutlesidki, mis oleksid kõige pakilisemad asjad, mida peaks Eesti maksusüsteemis esmajärjekorras muutuma ning esitasid oma seisukoha rikkuse vs tööjõu maksustamise osas. Lahati, kas ettevõtte tulumaksustamises oleks vaja muudatusi ning milliseid võimalusi nähakse maksubaasi laiendamisel.

Väljavõtteid debatist

Küsimusele, kuidas debatis osalejad hindavad praegust maksusüsteemi ja mis oleksid kõige pakilisemad asjad, mida selles muuta, vastas doktorant Allan Teder, et vähendada tuleks alustavate ettevõtete kulusid, tõsta keskkonnasaastamise maksukoormust ja maksustuse nihutamist sissetulekult tarbimisele.

Aivar Sõerd leidis, et meil on kõrged tööjõumaksud ja ettevõtjatel on raske tõusvate tööjõukuludega toime tulla. "Pakun tööjõumaksude alandamist järgmistel aastatel, see aitaks tõsta konkurentsivõimet." Euroopa Liidu riikide praktikas on näha, kuidas on jõudsalt vähendatud ettevõttetulumaksu ning see on ennast õigustanud. Seega on Aivar Sõerdi hinnangul võti ettevõttetulumaksu vähendamises. 

"Maksusüsteem on pankrotis. See on ebaefektiivne, sest see on tasakaalust väljas. 20 protsenti riigieelarvest tuleb ikka veel eurorahadest," ütles Viktor Trasberg. Ilma üldise maksukoormuse tõusuta pole tema hinnangul võimalik Eestit arendada. Iga maksu osakaal peaks olema väiksem, aga neid peaks olema, selgitas Trasberg.

Sellega, et Eesti on maksusüsteemiga pankrotis, ei nõustu Aivar Sõerd. Ta nõustub, et tööjõumaksude üle on tarvis arutada, kuid Sõerd ei usu, et tööjõumaksude 10-protsendilist langetamist eelarve välja kannatab. "Aga kaks protsenti oleks võib-olla reaalne."

Raul Eamets küsis debatis osalejatelt, kas tööjõumakse tuleks langetada ning kust leida sellele kate?

Indrek Neivelt tõstis esimesena esile ettevõttetulumaksu vähendamise vajaduse. Teisena tõi ta välja asjaolu, et varsti teevad kõik endale osaühingud ja sotsiaalmaksu varsti enam ei laekugi.

Aivar Sõerd vastas Eametsa küsimusele, et tõsta tuleb alkoholiaktsiisi ning makse tuleks koguda efektiivsemalt. Lisaks tuleks kokku hoida riigieelarve kuludelt. Vähendada tuleks palgamakse ning tõsta maksuvaba miinimumi, leiab Sõerd. Allan Teder märkis lisaks eelmainitule ka keskkonnatasude tõstmise vajadust.

Küsimusele auditooriumist, miks on halb kui kõik inimesed endale osaühingud teevad, vastas Viktor Trasberg, et selles olukorras kaob ära sotsiaalmaksubaas. Indrek Neivelt lisas, et meil on liiga palju väikseid väikefirmasid, kus töötab 1-2 inimest. "Me ei saa rikkamaks, kui Eestis oleks igal inimesel oma OÜ," ütles Neivelt.

Allan Teder aga märkis, et kui ettevõtteid ja juriidilisi isikuid maksustatakse võrdselt, siis ei ole ühelgi inimesel motivatsiooni ka ettevõtteid lihtsalt n-ö riiulisse teha.

Mis saab siis inimestest, kui masinad võtavad veel rohkem töökohti üle? Kas kodanikupalk võiks olla lahendus?

"Kui võrrelda ajalooga, siis juba praegu ei ole väga paljud töökohad päris töökohad. Kodanikupalga asemel annaks kõigile tüki aiamaad," ütles Indrek Neivelt. Seega tema hinnangul võiks kodanikupalga asemel inimestele anda pigem võimaluse lisandväärtusega töö tegemiseks.

Viktor Trasberg aga oli skeptiline selle suhtes, et automatiseeritud masinad võtaks üle inimeste töö. "Ma ei näe trendi, et tulevikus töökohad ära kaoksid," ütles Trasberg, viidates sealjuures selle hirmu olemasolule juba viimase saja aasta jooksul, ehkki tegelikkuses pole seni masinad inimeste tööd ära kaotanud.

Aivar Sõerd aga ütles ääremärkusena, et riigi poolt maksumaksjatelt kogutud raha peaks ikka minema sinna, kus seda kõige enam vaja on, mitte ühtlaselt kõigile tagasi. Töökohtade teema osas on tema hinnangul vajadus, et koolid mõtleksid erialast väljaõpet pakkudes rohkem majanduse ja ettevõtete vajadusele. Rohkem oleks vaja praktikabaase, sest praegu peavad ettevõtted sageli kulutama aega ja raha tööandaja väljaõpetamisele koha peal.

Lõpetuseks küsis Eamets, millised võiksid olla uued maksud, mida võiks lähitulevikus kehtestada, et Eestis maksubaasi suurendada?

Sõerd uute maksude kehtestamise ei poolda, sest kõigepealt tuleks kokku korjata olemasolevad maksud, nagu näiteks aktsiisid. Neivelt, lisas, et aktsiisid tuleks ka ühtlustada. "Miks on lahja alkohol madalamalt maksustatud kui kange?" küsis ta retooriliselt.

Et maksustada tasub neid, kes rikuvad oma tervist ja saastavad, nõustus ka Teder. "Selle eesmärk on käitumist juhtida, mitte riigieelarvet suurenda," sõnas ta. Maksubaasi suurenemist pidas ta võimalikuks suurema majandusaktiivsuse kaudu. Trasberg ütles, et erinevate maksude vahel peab olema tasakaal ning eesmärgiks peab olema efektiivne hea maksusüsteem.

Väitlus maksupoliitikast

Osalejad: Viktor Trasberg, Indrek Neivelt, Aivar Sõerd, Allan Teder

Vaata maksudebati videot SIIN!

Eesti erakondade maksulubadused valimisteks (Vikerraadio (26): 13.01.2015)

Möödunud nädalavahetusel pani suurem osa Eesti erakondi  lauale oma valimisprogrammid.  Vaatleme siinkohal parteide soove maksustada meie tulusid.  Tulumaksud moodustavad umbes ühe kolmandiku riigi kogu maksutuludest; seega on avaliku sektori rahastamise seisukohalt lähtudes tegemist ülimalt olulise tuluallikaga.

Vaadeldes valimislubadusi näeme, et tahetakse lennata madalalt. Kuigi siin-seal on nimetatud õigeid suundi kuhu poole liikuda, siis  programmides puudub sisuline julgus vajalikke maksureforme tegelikult ellu viia. Parempoolsed erakonnad on ennast lukustanud ida-slaaviliku proportsionaalse tulumaksu dogmasse; vasakpoolsemad parteid ei julge aga vajalikke muudatusi selgelt ja jõuliselt  manifesteerida. Üks on aga kõikidele erakondadele ühine – püütakse sõna otseses mõttes „ära osta“ kõige madalama  tulu saajaid. Kuhu kuuluvad ka pensionärid. 

Aga mida pilk erakondade tulumaksukavadesse maksukavadesse näitab? Reformierakond tänase juhtparteina hoiab madalat profiili -  kõik jääb suuresti nii kuis on!  Seega polegi nagu millestki rääkida.   2%-line  sotsiaalkindlustusmaksete alandamine  ja 300 eurone tulumaksuvaba miinimum ei ole eesmärgid, mis Eestit edasi aitaks ja probleeme lahendaks. Aga pakutud maksumuudatused on vähemalt usutavad! Püsimine proportsionaalse tulumaksumäära ja kasumite mittemaksustamise  rajal on üsna oodatav.   Probleem on muidugi selles, et senise maksusüsteemi säilimine eeldab  ka edaspidist intensiivset euroraha sissevoolu, mis kindlasti sellises mahus toimuma ei saa.

IRL maksuprogramm on kõige huvitavam ja mahukam. Paraku tunduvad  selles toodud erinevad tulumaksuga seotud lubadused ilmselgelt omavahel vastuolus  olevat. Lubatakse kuni 500 eurost tulu teenivad palgasaajad üldse tulumaksust vabastada ning lisaks veel  kuni 846 euro tasemeni maksuvabastuste libisevat  skaalat. Seostatakse seda kõike USA-s toimiva töistele tuludele  kehtiva maksukrediidi süsteemi  ja Ronald Reagani  maksureformidega. Kõlab uhkelt!  Aga - ärge hämage härrased poliitikud – pole siinsel väljapakutud süsteemil suuremat pistmist ei USA ega ka Reaganiga.  Tuleks hoopis esitada kolm küsimust – kus sellisteks maksumuudatusteks raha võetakse?  Keda need tulumaksumuudatused mõjutavad? Ning kuidas see seostub teiste IRL maksulubadustega?

IRL on viimase tosina aasta jooksul olnud valitsuse olnud kümmekond aastat – selle perioodi vältel on isegi 10 eurone  tulumaksuvaba miinimumi kuutõus riigieelarvel hinge kinni võtnud. Nüüd tahetakse korraga tõsta maksuvabastust 300-400 eurot! Kust tuleb riigieelarvesse raha, missugustest maksudest?   

Teiseks – IRL räägib 300 tuhandest võimalikust  maksuleevenduse saajast.  Kas siia hulka kuuluvad ka 150 tuhat täna tulumaksu maksvat pensionäri?  Kui ei, siis tuleb seda otse öelda - pensionärid maksuvabastust ei saa! Kui aga siiski saavad, siis pole väljapakutud süsteemil midagi tegemist eeskujuks toodud USA madalapalgaliste töötajate toetamise skeemiga.

Veel mõned tähelepanekud. IRL programm räägib eesmärgist suunata tänane sotsiaalmaks osaliselt töötaja kanda. Väga õige!  Aga huvitav, kuidas seda teha kavatsetakse? On ju ilmselge, et pole võimalik  ülekantava sotsiaalmaksukoormuse ühtlane laotamine kõigi tulusaajate lõikes. Tuleb paratamatult sisse viia erinevad maksumäärad erinevatele tulutasemetele. Paraku deklareerib IRL et maksumäärade progresseeruvust kavas ei ole!

Samuti või nii kõrge tulumaksuvabastuste tingimustes tekkida olukord, kus riigieelarvelised tulumaksulaekumised on miinusega. Ehk keskvalitsus peab  kohalikele omavalitsustele kandma üle rohkem tulumaksu, kui ta on kokku kogunud!

 Tuleb muidugi IRL kiita püüdluste eest maksusüsteemi reformida; aga väljapakutud lahendused on paraku vastuolulised ega pole ka  ülemäära usutavad.

Keskerakond. Nagu ikka on välja pakutud tulumaksumäärade progresseeruvuse suurendamine ja teiste erakondadega sarnaselt tulumaksuvaba miinimumi tõus. Aga kus on numbrid?  Aga millised siis on maksumäärad, millest alates tuleb maksta suuremat tulumaksu ja kui kõrged on tulumaksuvabastused? Üldiselt – ilma konkreetsete arvudeta on raske väljapakutud lahendusi hinnata.

Sotsiaaldemokraadid. Lubatakse, et „madala ja keskmise palgaga töötajate maksukoormuse langetamiseks kehtestatakse astmeline tulumaks“.  Aga tahetakse seda teha nii, et kehtestatakse hoopis kõrgem maksumäär (29%)  tuludele, mis ületavad 1600 eurot ehk madalatululiste maksumäär  jääb samaks.  Madalama sissetulekuga töötajate maksukoormuse vähendamist lubatakse läbi tulumaksuvaba määra tõusu. Nagu  seda kõik teised erakonnad teevad.   Huvitav on sotsiaalmaksu diferentseerimine   erinevate töötajate ja piirkondade lõikes. Üldistatult, need lubadused on tehniliselt teostatavad, aga kahelda tuleb sotsmaksu piirkondliku eristumise võimalikkuses.

EKRE ja Vabaerakond. Esimene neist toetab proportsionaalset tulumaksu; teine lubab tõsta maksuvabastuste suurendamise nimel tulumaksumäära.  Aga uute tegijate puhul oleks oodanud mingit hoogsamat, et mitte öelda provokatiivsemat mõttelendu!

Kokkuvõtteks. Eesti maksusüsteemi peamine probleem ei ole mitte madal tulumaksuvabastuste  tase. Maksuvabastuste tõus on riigi rahandusele väga kulukas  ja samas maksuteooria seisukohalt üsna ebaefektiivne. Meie peamine maksuprobleem on liiga suur ettevõtete sotsiaalmaksu koormus, mis ajab üles ettevõtete tööjõukulud;  ei võimalda suurendada palku ega kaasata rohkem töötajaid. Indiviidi tulumaksuvaba määra tõus ettevõte probleeme ei lahenda – see ei vähenda kuidagimoodi ettevõtete tööjõukulu. Tänaseks kujunenud maksude struktuuri tingimustes saab peamine lahendustee olla  tööandja sotsiaalmaksukoormuse osaline ülekandmine palgasaaja  tasandile. See tähendab vältimatult ka tulumaksumäärade eristumist erinevate tulutasemete lõikes.