OECD ja maksud (Vikerraadio (28): 10.02.2015)

Eelmistel kordadel oleme käsitlenud erakondade mõtteid  tulu-  ja tööjõumaksude teemal.  Täna tahaks jutu teha meie tööjõumaksudest hiljutise  OECD raporti  raamistikus.

Eesti maksusüsteemi iseloomustab  Euroopa Liidu  keskmisega võrreldes suur tarbimismaksude osakaal ning suhteliselt madal tulumaksukoormus. Euroopa kontekstis on meil madal  ka kapitali- ja varamaksude osakaal.  Viimasel kümnendil on selline muster muutunud veelgi ilmekamaks ning äärmuslikkus kasvanud. Aga kus on äärmused, seal on ka suurem oht riskide ja ebastabiilsuse tekkimiseks!

Aga kuidas siis OECD sel korral  meie maksusüsteemi näeb? Maksusüsteemi käsitletakse seekord  inimkapitali kasutamise seisukohalt lähtudes ning tuuakse esile, et maksud peavad olema „tööhõive sõbralikud“. Sellega seoses tuleks tööjõu maksukoormust vähendada ning nihutada maksupaine muudele maksudele.  OECD nendib õieti, et Eesti tööjõumaksud on kõrged peamiselt tööandja tasandil.  Ettevõtete suur sotsiaalmaks pidurdab töökohtade loomist ja vähendab nende konkurentsivõimet. Suur on ka niinimetatud maksukiil ehk  erinevus tööjõukulude  ja töötaja poolt kättesaadava palga vahel. 2013 sai keskmine  Eesti töötaja kätte vähem kui kolmandiku sellest, mida sai võrreldav Soome palgasaaja.

OECD toob välja tööjõumaksude koormuse alandamist vajalikkuse, seda eeskätt madalatululistele, pensionäridele  ja osalise tööajaga töötajatele.  Aga kuidas seda tegema peaks, jääb üsna hämaraks.  Samuti tekitab keskendumine madalatululiste segmenti mitmeid küsimusi.

Esiteks – kas pensionärid ja madalapalgalised on siis need tulusaajate rühmad, kelle maksukoormuse vähenemine võimaldaks meie majandusel liikuda kõrgema tootlikkuse ja  kõrgema kvalifikatsiooniga tööhõive suunas?

Kas pensionäride või osalise tööajaga töötajate tulumaksukoormuse alandamine pidurdaks tõepoolest  Eesti töötajate liikumist Soome?  On põhjust sellise tegevuse tulemuslikkuses kahelda.  Eesti puhul on sotsiaalmaks kõrge kõikide töötajate kategooriates ning tegelik eesmärk peaks olema kõigi töötajate maksukulu alandamine oluline vähendamine.   

Teiseks, kuidas peaks tehniliselt välja peaks nägema sotsiaalmaksukoormuse  alandamine  madalatululistele? Kui ettevõtted peaksid madalapalgaliste ja osalise tööajaga töötajate eest vähem maksu maksma kui täistööajaga töötaja puhul, siis sellisele lahendusele tuleb kindlasti vastu seista. See tähendaks ju olukorda, kus ettevõtetel oleks kasulik palgataset madalal hoida.  Palkade allasurumine tähendaks aga kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametite suhteliselt suuremat maksukoormust ja seega majanduse madalat konkurentsivõimet.    

Kolmandaks, OECD toob välja, et Eesti avalik sektor vajab rohkem raha nii infrastruktuuri kui innovatsiooni arendamiseks. Seega ei  saa me makse - antud juhul siis sotsiaalmaksu- lihtsalt vähendada, vaid selle peab millegagi asendama. OECD raport pakub võimalusele kanda sotsiaalmaksukoormus osaliselt varamaksudesse, mis on Eesti tõesti madalad.

Ütleme aga otse välja – see ei ole tõsiseltvõetav jutt!  Kinnisvaramaksud on täiesti teise iseloomu  ja eesmärgiga kohalikud maksud, mille kasutamine sotsiaalkindlustusmaksetena ei ole mõeldav. Samuti, maamaks moodustab meil  vaevalt 0.3% SKPst;  sotsiaalmaks 11%

Seega, isegi maamaksu  kahe- või kolmekordistamine ei paku vähimatki asendust sotsiaalmaksukoormuse vähenemisele.  

Ainuke sisuline võimalus ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse alandamisele saab olla selle osaline ülekandumine töötaja  kohustuseks.  See on tee, mida ka paljud maksueksperdid täna soovitavad.  Ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähenemine võimaldaks tõsta palka ning kõrgem palk võimaldab seda osaliselt kasutada ka pensioni ja ravikulu katmiseks.  Nii nagu see mujal maailmas kombeks on. Pensionisüsteemi ja ravikindlustuse sõltuvuse vähendamist sotsiaalmaksust  ja maksubaasi laiendamist muude maksude arvel  toetab ka OECD. Oma osa peaks siin andma ka kasumimaksu kehtestamine.

Indiviidi tasandil  tulumaksu ja sotsiaalmaksu ühildamine toob paratamatult kaasa maksumäärade progresseeruvuse vajaduse. OECD on eelnevate aastate raportites pakkunud Eestile korduvalt progresseeruvat indiviidi tulumaksusüsteemi.  Ka selles OECD raportis leiame omapärase mõttekäigu – suurematululised peaksid suhteliselt rohkem sotsiaalmaksu koormust kandma võrreldes madalatululistega. Mina näen selles soovituses looritatud väljapääsu näitamist tänaseks tupikusse jõudnud Eesti proportsionaalse määraga  tulumaksusüsteemile.   Ehk siis – tulumaksumäär võib jääda küll ühetaoliseks, aga indiviidi tasemel oleksid diferentseeritud sotsiaalmaksu määrad. Hundid söönud, lambad alles ning oma osa on saanud nii parem- kui vasakpoolsed!

10 aastat  tagasi väitis OECD üks uurimus, et tulumaksud mõjuvad majanduskasvule kahjulikumalt kui tarbimis- või varamaksud.  Paraku tehti need järeldused valedest eeldustest lähtudes ega ole seega tänases päevas enam tõsiseltvõetavad.  Küll aga tuleb igati nõustuda samas uurimuses toodud  tõdemusega- „maksureform peab olema suunatud eelkõige tasakaalu saavutamisele efektiivse, õigluse, lihtsuse ja maksutulude kokkukogumise vahel“.