Vähem viina (Vikerraadio (32): 21.04.2015)

Eesti on üks paheliste maa. Liiga palju sõidetakse autoga,  liiga palju juuakse viina ja tehakse suitsu. Selleks, et  pahelistele koht kätte näidata, on uus valitsus asunud jällegi otsustavalt suurendama pahede maksustamist.  Kavandatakse nii kütuste-, kui ka tubaka ja alkoholiaktsiisi tõusu.

Kütuseaktsiisi tõusu üle on viimasel nädalal juba palju kella löödud. Aga vaatleme siinkohal alkoholi maksustamise olukorda Eestis ja Euroopas. Tõepoolest, Eestis ostetakse ja tarbitakse alkoholi liiga palju. Liigjoomine on ilmselge probleem; ülemäärast tarbimist tuleb vähendada. Kas aga saab seda teha alkoholi suurema maksustamise kaudu?

Alkoholi maksustamine kannab mitmeid eesmärke – reguleerida ja kujundada tarbimist ning koguda riigikassasse raha. Alkoholi maksustamisel on ka tugev moraalne alus - maksutulud peaksid korvama alkoholi tarbimise tagajärjel tekkivad kahju nii joojate tervisele kui ka ühiskonnale tervikuna. Kes  ostab alkoholi, see peab panustama tervishoiu rahastamisse ka suhteliselt rohkem. Selles mõttes on alkoholimaksud  alkoholiostjate suhtes teadlikult diskrimineerivad.  Samas on nad väga regressiivsed tulude suhtes – madalapalgalised kasutavad oluliselt suurema osa oma tuludest alkoholi ostmiseks kui suurema palga saajad.

Euroopa Liidu riikide andmetel põhinevad uuringud näitavad, et  puudub seos alkoholimaksude taseme ja tarbitud alkoholi koguse vahel inimese kohta. Alkoholimaksudest  saadava tulu osakaal riigieelarvetes võrreldes SKP-ga ei korreleeru kuidagi alkoholitarbimise tasemega. Samuti puudub seos alkoholi tarbimise mahu  ja alkoholi osakaaluga kogumaksudes. Ehk siis – riikides, kus kogutakse rohkem riigitulu alkoholiaktsiisidest, ei  tarbita samas vähem alkoholi.

Eestis moodustavad alkoholiaktsiisid  võrreldes SKP-ga 1.2%.  See on Euroopas  konkurentsitult  kõige kõrgem osakaal.  Meile järgnevad Läti ja Leedu, jäädes siiski maha pea kaks korda.  Suures osas Euroopa riikidest on alkoholimaksud riigituludena sisuliselt olematud.

Kui palju riigi tuludest kokku moodustavad alkoholiaktsiisid? Kas siin on Eesti Euroopas vaieldamatu liider. Ligikaudu 4% meie avaliku sektori rahast tuleb alkoholist. Itaalias  on see number näiteks 0,15%, Belgias ja Saksamaal 0,3% Samal ajal juuakse arvestuslikult alkoholi Eesti neis riikides ilmselgelt rohkem.  Kõrge maksukoormus ei  ole toonud kaasa tarbimise vähenemist.

Alkoholi hind sõltub suuresti alkoholiaktsiisi määrast. Tinglikult võib samastada seega alkoholi jaehinna sellel kehtestatud aktsiiside tasemega. Kahtlema on olemas seos hinna tarbimistaseme vahel – kõrgem hind vähendab ka alkoholitarbimist. Aga siin on piir ees – ainuüksi hinna tõstmisega ei saa liigjoomist ära lõpetada; sageli isegi mitte oluliselt vähendada.  Vastupidi, ebaproportsionaalne alkoholi hinna tõstmine toob kaasa teised probleemid nagu narkootiliste ainete suurem tarbimine, salakaubandus või alkoholi asendavate keemiatoodete tarbimine. Kõrged alkoholihinnad annavad pihta ka teistele sektoritele – välisturismile; toitlustusele; meelelahutussektorile.

Alkoholi ülemäärast tarbimist vähendav edukas tegevus on oluliselt laiatahulisem kui lihtne hinnatõus. Euroopa alkoholipoliitikad on suunatud ennekõike inimeste harimisele, suhtumise muutumisele ning alkoholi kättesaadavuse vähendamisele. Seda eriti noorte seas.  Hinnatasemega tarbimise allasurumine ei ole  esmane alkoholi tarbimise vähendamisel esmane, sest see ei ole efektiivne.

Paneme eelpoolnimetatud asjaolud Eesti raamistikus kokku.  Meie alkoholi tarbimise tase on kahetsusväärselt suur.  Aga samuti on suur  riigieelarve sõltuvus alkoholimaksudest.  Seega, kui siiralt saame ikka võtta valitsuse eesmärki alkoholitarbimist vähendada, kui samas riigieelarvele on need tulud ülimalt olulised?  Alkoholitarbimist vähendab ikka ühiskonna suhtumise muutus ja reaalsete alternatiivide pakkumine alkoholitarbimisele.  Lihtne küsimus – kui mitmes koolivõimlas või koolistaadionil Eestis tehti eelmisel nädalavahetusel sporti? Kardan, et see suhtarv jääb ühekohaliseks!  Aga mitu viina müüvat poodi oli eelmisel nädalavahetusel avatud? Võib arvata, et kõik nad olid lahti!

Seega, kui alkoholihinna tõusuga ei kaasne ka muud alkoholitarbimist vähendavad tegevused, siis on alkoholimaksu tõstmine „pahede maksustamise“ sildi all silmakirjalik.  Kui me tahame alkoholi tarbimist vähendada, siis on vaja reaalset alternatiivi alkoholiga seotud tegevustele.    

Kui me aga tahame riigieelarvesse tulu koguda, siis efektiivne on seda teha muude, oluliselt kandvamate maksude kaudu. Pean silmas eeskätt eraisikute tulumakse ja ettevõtete kasumimakse.  Aga paraku, majanduspoliitiliste utoopiate raamistikus toimunud tulumaksude vähendamise loogiliseks tulemuseks ongi nii käibemaksude kui aktsiiside sundtõstmine. Kuskilt peab ju raha tulema! Ja ei maksa siin viidata mingitele OECD-dele.  Meie maksustruktuur on ammu mõistlikust tasakaalust väljas ning riskid  ühiskonna  arengu rahastamise suhtes suurenevad kiiresti.

Lõpetuseks, Eesti asub väga tundlikus piirkonnas, kus alkoholi hind mõjutab oluliselt majandussubjektide käitumist. Nii kodumaal kui ka meie lähiriikides.  Alkoholi hind mõjutab turistide vooge ja salaalkoholi turgu. Aga tundub, et tagajärjed valitsust ei huvita. Kuidagi on vaja raha leida ja alkoholi lisamaksustamine  tundub kõige lihtsam, et mitte öelda,  populistlikum tegevus olevat.

Euroopa Komisjon ja Eesti majandussituatsioon (Vikerraadio (31) 7.04.2015)

Euroopa Komisjon on teinud iga-aastase võrdleva ülevaate liikmesriikide majandusolukorrast  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus. See on osa suuremast arengukavast, mille eesmärk on suunata Euroopa riike kestliku  majanduskasvu teele ja ennetada võimalikke  tasakaaluhäireid.  Euroopa  Komisjon jagab  sealsamas ka riikidele mitmesuguseid soovitusi, kuidas nende silmade läbi peaksid riigid majandust edendama.

Globaalne kriis majanduses 5-6 aastat tagasi on suunanud Euroopa juhtorganeid looma kaitsemehhanisme, mis peaksid ennetama Kreeka, Portugali või Läti  taoliste  majanduste ootamatut  ümberkukkumist.  Selleks on välja töötatud keeruline indikaatorite süsteem, mis võimaldab hinnata majanduse kestlikkust ja ette näha majandusmulle või tasakaalust väljaminekut.  Siia kuuluvad sellised näitajad nagu riigivõla tase, tööpuudus või kinnisvarahinnad.  Ja kui majandusindikaatorite neoontuled vilkuma hakkavad, siis on riigid kohustatud oma majandustsükli juhtimist korrigeerima.  Sellise korrektsiooni ulatus ja kiirus sõltuvad aga olukorra tõsidusest ja probleemide omapärast.

Komisjoni arvamuse kohaselt, mida muide juhib lätlasest Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis, peavad lausa 16 riiki 28-st  midagi kiiresti oma majanduspoliitikas muutma.  Või vähemalt tähelepanelikult  asjade kulgu jälgima.  Sealhulgas ka Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Saksamaa. Rääkimata sellistest probleemsetest riikidest nagu Portugal, Itaalia või Bulgaaria.  Kui riigis asjad aga päris käest ära lähevad, siis rakendub niinimetatud „ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus“. Trahvide ja karistuste hirmus sunnitakse riike oma majandusnäitajaid jälle joone peale saama, et  olla kindlad riigi kestlikus toimimises. 

Eesti majanduse hetkeolukorra  puhul Komisjoni arvates ohutuled esialgu ei vilgu, aga soovitusi antakse  ja  kriitikat siiski tehakse.  Aga mida probleemset  siis meie majandusarengu kohta ära märgitakse?

Nagu kõikide riikide puhul, peab ka Eesti majanduspoliitika tuginema kolmele peamisele sambale: investeeringud, struktuurireformid ja eelarvepoliitilised kohustused.

Toome välja Eesti majanduspoliitikale antud hinnangud ja tähelepanekud, nii nagu on neid Komisjon esitanud.

Esiteks, tuuakse välja maksusüsteemi puudusi. Majanduskasvu kõige vähem pärssivad maksukategooriad on alakasutatud, mis toob kaasa osalt ebatõhusa tööjõu- ja energiaressursside kasutamise.  Eesti keeles öeldes – kinnisvara ja loodusvarade kasutamisega  seotud maksud on liiga madalad.  Esimesega neist saab kindlasti nõus olla, teine seisukoht on vaieldav.

Kaheldakse ka, kas Eesti  saavutab 2020. aastaks oma energiatõhususe eesmärgi, sest hoonete, küttesüsteemide ja transpordi energiamahukus on endiselt liiga suur.  Hädasti vajame paremat ja konkurentsivõimelist infrastruktuuri ja rahvusvahelisi transpordiühendusi. Piiriülesed gaasi ja elektrienergia ühendused on Eesti energiajulgeoleku jaoks jätkuvalt esmatähtsad.

Märgitakse ära, et tööjõud on kiiresti kahanemas nii väljarände kui tööturupoliitika ebaefektiivsuse tõttu.  Kohalikud omavalitsused ei suuda aktiivset tööturupoliitikat ellu viia ega sotsiaalsetele probleemidele leevendust pakkuda. Tuuakse ka välja, et madalapalgaliste töötajate maksukoormus ehk maksukiil  on liiga suur.  Peapõhjuseks on meie maksusüsteemi omapära.  Üksikisiku tulumaksu puhul rakendatav maksuvaba tulu künnis on liiga madal proportsionaalse maksusüsteemiga riigi kohta.

Investeeringutest. Seoses teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringutega on kapitaliinvesteeringud põhiosas suunatud ehitusse ja seadmetesse ning ebapiisavalt määral inimkapitali.  Erasektor ei tee piisavalt arendustööd ega koostööd teadlastega.  Samuti, hoolimata sellest, et  üliõpilasi on Eestis palju, siis tehnoloogia ja reaalteaduste erialadel on neid  ilmselgelt liiga vähe.

Riigirahandusest. Eelarve kulureeglid ei paista olevat piisavalt jõulised, et muuta Eesti eelarveraamistik täiesti vastupidavaks olukorras, kus kulutuste tegemise surved suurenevad.  Kohalike omavalitsuste tulude ja neile pandud ülesannete paremasse tasakaalu viimisel ei ole toimunud mingit edasiminekut.

Kui vaadata Balti regiooni laiemalt, siis Eesti situatsioon on suuresti kattuv meie lõunanaabrite Läti  ja Leeduga.  Aga näiteks Soome teemad on täiesti teised.  Põhjanaabrite probleemid on seotud  liiga suurte tööjõukuludega; valitsussektori ja majapidamiste võlatasemega ning liiga jäikade tururegulatsioonidega.

Tagasi Eestisse. Kokkuvõttes meie majandus on küll hetkel  rahuldavas seisus, kuid ohusignaalid on ka ilmsed. Targad investeeringud; töötajate parem kasutamine ja koolitamine; energiatõhusus ning  transport on need teemad, millega Eesti uus valitsus peab koheselt maadlema hakkama.