Majanduskasvust (Vikerraadio (43):22.09.2015)

Eelmisel  nädalala saime Rahandusministeeriumi vahendusel teada, mis Eesti majanduses võiks lähiaastatel juhtuda. Ega suurt midagi ei juhtugi – majandus kasvab aastas ehk paar-kolm protsenti – mis on hea;  hinnad ei tõuse ja reaalpalgad stagneeruvad. Aga meiesuguse majanduse jaoks on seda majanduskasvu vähevõitu!

Hetke majandususaldus on madal ja ekspordi kasvuvõimalusi hinnatakse allapoole. Väheneva välisnõudluse  ning vabade tootmisvõimsuste tõttu püsib ettevõtete investeerimisaktiivsus madal.

Samas on ostjatel sel aastal raha rohkem olnud -  palgad on kasvanud, tulumaks alanenud ning majandusmootoriks on saanud jällegi sisetarbimine.  Seadusemuudatused on vähendanud ka mitteametlikku töötamist  ja seega ametlik  tööhõive on suurenenud.  

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab sellel aastal  1,7% ja järgmisel aastal  2,6%.  Need  numbrid on võrreldes eelmiste prognoosidega väiksemad, sest Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite – Soome ja Venemaa – seis on oodatust kehvem. Kaubaekspordi väljavaateid halvendab uute välistellimuste vähenemine; teenuste eksport jääb eelmise aasta tasemele;  veo- ja reisiteenuste eksport väheneb.

Mis mõtteid selline ennustus tekitab? Ühest küljest oleme majandusarenguga  nagu plusspoolel, aga teiselt poolt - kõnnime üsna hapral jääl. Ebakindluse ja ootamatute sündmuste ajel võime vabalt ka miinusesse purjetada. 

Olukord meenutab otseselt eelmise kriisi eelset aega, kus räägiti pehmest maandumisest ja madalmast majanduskasvust. Et  kui on  kriis, siis sellises kriisis soovis tollane peaminister ka elada.  Paraku kümned tuhanded eestimaalased sellises kriisis elada ei tahtnud ja liikusid välismaale.

Aga siiski - mis saab siis kui majanduskasv jääb nii madalaks?  Aga kui majandus ei kasva, siis heaolulõhe meie jõukamate lähinaabritega hakkab jälle suurenema – ning see on juba otsene oht meie julgeolekule ja kestmisele. Äramigratsioon, rahulolematus ja äärmuslus võivad viia ettenägematu protsessideni, mille juhtimiseks ei pruugi me valmis olla.

Majandust elavdavad investeeringud ja töötajate motiveeritus tööd teha. Nagu  öeldud, erainvesteeringud vähenevad ja pankadel pole oma laenuraha kellelegi anda.  Ja kui Eesti  ei investeeri,  siis läheb välisraha koju tagasi. Sel aastal vähendavad välispangad Eestis oma rahavaru 600-700 miljonit euro võrra, mis küünib kuni 4% SKP mahust.

Pangaesindajad küsivad – aga miks siis riik ei võiks investeeringuid eraettevõtetelt üle võtta ja tekitada vajaliku taganttuult majandustegevusele? Eestis on endiselt on väga suured vajadused investeerida infrastruktuuri, kaitsevõimesse, haridusse, meditsiini ja reformide tegemisse. Neid asju tehakse ikka laenurahaga!  Intressimäärad on täna nullilähedased ja Eesti riigi võlakoormus olematu. Aga ei  - majandusprognoosist loeme, et laenukoormust tahetakse veelgi alandada, selmet majandustegevust elavdada.  Meie viimase kümnendi riigivõlaga seotud retoorika meenutab paljuski Rumeenia kommunisti Ceausescu aega, kus riigi madala võlakoorma nimel oma rahvast sõna otseses mõttes näljas  ja külmas hoiti.  

Aeg oleks juba ka Eestis surnud dogmadest loobuda ja lõpetada panganduse ning krediidisüsteemi olemuse eitamine. See tähendab riigi võlainstrumentide jõulist kasutuselevõttu  arenguhüppe saavutamiseks.

Toome sellise jõelähedase näite. Pool aastat tagasi valmis Tartus moodne autosild. Tänud ehitajatele ja eurorahastajatele!  Paraku on sillal üks viga – nimelt, silla üks ots lõpeb sõna otseses  mõttes võsas, kust transiitliiklus edasi ei pääse. Silla teine ots viib aga Tartu rahvusvahelisse lennujaama, kust ei saa aga jälle kuskile lennata.  Sillaehituse  peaeesmärk oli  juhtida raske transiitliiklus ümber Tartu, aga puudu on ühenduslüli -  1,5 kilomeetrine teelõik. Ja niikaua kui seda teelõiku ei ole -  sest, euroraha sai otsa – ei ole ka sild eesmärgipäraselt kasutatav. Teelõigu ehitamine laenuga oleks otse öeldes kommiraha kulutamine; aga ei – laenu ei võta ja teed ei ehita. Hoiame ühe euro kokku ja laseme 10 eurot tuulde!

Eelmisel nädalal soovitas majandusnobelist Joseph Stiglitz   Soomele keskenduda majanduskasvule, mitte riigivõlale. Tema sõnade kohaselt on laenu abil investeerimine  inimestesse, infrastruktuuri ja tehnoloogiasse  hea kulutus.  See kõik on täpipealt õige ka Eesti kohta.

Vastupidiselt sellele aga  soovitab Eesti Panga president Eestile veelgi rohkem säästa ja eelarvet kokku tõmmata. See on täiesti arusaamatu ettepanek tänase madala majanduskasvu tingimustes. No säästsime ja kärpisime 2009 aastal niikaua,  kui majandus 15%-ti kuristikku kukkus. Selle üle pole meil mingit põhjust uhke olla.   Eelmise kriisi probleemid lahendati seejärel intensiivse euroraha sissevoolu ja  kulutamise teel;  riigivara müügi ja ühiskonna elatustaseme järsu languse kaudu. Majanduse tasakaalustamine laenuraha teel oleks olnud kordades odavam ja efektiivsem.

 On ilmselge, et teist korda samamoodi me majandusstagnatsiooni  üle ei ela. Meil ei ole selleks ei eelneva korra euroraha ega rahva kannatlikku meelt. 

Reformime ülikoole (Vikerraadio (42): 8.09.2015)

Mis siis nende ülikoolidega jälle lahti on, et neid peaks  reformima hakkama? Alles lõppes põhimõtteline ümberkorraldus, kus mindi üle tasuta õppele. Miks siis nüüd   jälle on vaja kõik põhimõtteliselt ümber korraldada?

Vaatleksin niinimetatud Oki raportit laiemas majanduse ja tööturu  raamistikus. Toon esile kolm aspekti – esiteks meie kõrghariduse rahastamise teema; teiseks kõrghariduse suunitlus ja kolmandaks, ülikooli ja ametiõppe vahekord. Ülikoolide üldistest tegevussuundadest  lähtudes on raporti ettepanekud üleeilne päev – nende teemadega juba veerand sajandit ülikoolides tegeletud ja midagi uut välja ei pakuta.  

Kõigepealt ülikoolide  rahast. Nii-öelda tasuta kõrgharidus on minu arvates mõjunud ülikoolidele väga destruktiivselt.  Päevapopulistlik tasuta kõrgharidus oli määratud läbi kukkuma ammu enne selle toimima hakkamist. Põhjus lihtne – meil ei ole selleks lihtsalt raha! Tasuta kõrgharidussüsteem, kus tahame kulutada nagu kõige rikkamad Põhjamaad, aga makse kogume samal tasemel nagu kõige vaesemad Ida-slaavi riigid  - selline süsteem ei saa põhimõtteliselt toimida. Ja ei toimigi!

Tasuta kõrgharidusele üleminek sisuliselt kaotas ära eluterve konkurentsi Eesti ülikoolide vahel. Kogu raha tuleb ju kindla summana riigieelarvest, milleks siis veel tudengite pärast konkureerida? Aga paraku ei ole riigi raha niipalju, et hoida  õppejõudude palgad konkurentsivõimelised. Näljas  küll ei olda, aga silm ei sära ja karv ei läigi! Aga need kaks viimast ongi kõige olulisemad õpetamise juures – õppejõud peavad olema motiveeritud ja usutavad!

Näen seega Oki raportis pigem poliitikutele võimaluse pakkumist, kuidas  olukorrast puhta põllega välja tulla. Et panna tudengid tegelikult maksma, aga ikka sealjuures väita, et  on kõik tasuta. Tudengid - võtke laenu, makske ja õppige ning pika sunnismaisuse tagajärjel ehk laenukoormus  kustub.  Aga põhimõtteliselt saab õppemaksu taastamisega nõus olla – see annab ülikoolidele paremini etteprognoositava rahavoo ja suurema eelarvelise autonoomia. 

Ülikooli õppekeelest.  Ülikoolid on paarikümne aasta jooksul arendanud intensiivselt oma ingliskeelseid programme ja väliskoostööd; eriti võimas on olnud edasiminek viimasel viiel aastal. Väita, et ülikooliinimesed ei käi välismaal või siia ei tule välisprofessorid  ei päde kuidagi!

Kas aga ingliskeelne õpe ei tõrju välja eesti  keeles õppimise võimalusi ning „miks peaks Eesti ingliskeelset haridusteenust pakkuma kogu maailmale“?  Minu seisukoht on ühene – see on parim,  mis Eestiga juhtuda võiks,  kui saadaksime meie ülikoolide ingliskeelseid kursusi pakkuda (loe –müüa) kogu maailmale.  Kui saaksime toorpiima ja ümarpalgi asemel pakkuda haridusteenuseid – see oleks parim asi,  kuhu poole  Eesti   ühiskond  ja majandus võiks püüelda!  Aga see kõik ei ole nii lihtne. Olen olnud Tartu Ülikooli nii esimese täismahus ingliskeelse magistrikava kui ka bakalaureusekava arendaja ja programmijuht. Korraliku ja rahvusvaheliselt atraktiivse programmi väljaarendamine võtab aega 10 aastat. Aga see on tee, mida tuleb käia, kui tahame globaalses akadeemilises konkurentsis osaleda. Ja ei tee see meie emakeelt kuidagimoodi vaesemaks, pigem ikka vastupidi. Kõik minu  suure pere liikmed on õppinud ja töötanud  maailma erinevates riikides vähemalt viies võõrkeeles. Ja ei ole see kuidagimoodi halvendanud meie suhet emakeele  ja isamaaga.

Kas Eestis on liiga palju ülikoole ja liiga palju üliõpilasi?  Kui vaadata numbriliselt, siis on riigiülikoolide arv täpselt samasuur, kui ta oli nõukaperioodil. Tudengite arv on neis küll mõnevõrra kasvanud, aga teiselt poolt on vähenenud nominaalne õppeaeg. Ehk siis – õpetame rohkem tudengeid, aga seda väiksema õppeperioodi vältel.  Aga maailma areng kulgebki selles suunas, et kõrgharidusega töötajaid ongi rohkem tarvis.

Aga kas siis tudengid õpivad seda õiget asja, mida tööandjad eeldaksid?  Imelik vaen on tõusnud sotsiaal- ja humanitaarala  üliõpilaste suhtes ja veel eriti, kui nad peaksid doktorandid olema. Aga me ei näe tänases Eestis kuskil sadu töötuid doktorikraadiga semiootikuid või üleharitud ärijuhte. Küll aga näeme  kümneid tuhandeid ametikoolis nii-öelda „õiget eriala“ õppinud töötajaid, kes on Eestist ära läinud, sest siin pole leida  väärika palgaga sobivat töökohta. Seega, meie tööjõuprobleemi lahendus ei ole ülikoolide kinnipanek ja  tudengite kupatamine ametikoolidesse. Kui nõudlust kutsehariduse järgi ei ole, siis riiklikud piirangud hariduse kättesaadavusel  neid ametimehi juurde ei genereeri. Palgatase ja töö sisu on ikka see, mis inimesed ametisse meelitab!

Aga jutt meie tööjõupuudusest võib olla ka juba minevik, kui peame silmas massilist migratsioonilist inimeste sissevoolu Euroopasse.  Paraku mõne üksiku erandi meil ingliskeelset ametiõpet ei pakuta. Ülikoolide reformimise pseudoteemade asemel peaks olema  meie suund hoopis ametikoolidesse ingliskeelsete õppekavade sisseviimine ja seostamine Eesti tööturuga.

  

Kokkuvõtteks. Tegeleks vahepeal ka millegi muuga, kui niigi stressiviidud ülikoolide pideva reformimisega. Lubage ülikoolid ja üliõpilased turukonkurentsi tagasi ja hoidugem mingite üksikute  riiklike haridusmonstrumite konstrueerimisest.