Mis siis nende ülikoolidega jälle lahti on, et neid peaks reformima hakkama? Alles lõppes põhimõtteline ümberkorraldus, kus mindi üle tasuta õppele. Miks siis nüüd jälle on vaja kõik põhimõtteliselt ümber korraldada?
Vaatleksin niinimetatud Oki raportit laiemas majanduse ja tööturu raamistikus. Toon esile kolm aspekti – esiteks meie kõrghariduse rahastamise teema; teiseks kõrghariduse suunitlus ja kolmandaks, ülikooli ja ametiõppe vahekord. Ülikoolide üldistest tegevussuundadest lähtudes on raporti ettepanekud üleeilne päev – nende teemadega juba veerand sajandit ülikoolides tegeletud ja midagi uut välja ei pakuta.
Kõigepealt ülikoolide rahast. Nii-öelda tasuta kõrgharidus on minu arvates mõjunud ülikoolidele väga destruktiivselt. Päevapopulistlik tasuta kõrgharidus oli määratud läbi kukkuma ammu enne selle toimima hakkamist. Põhjus lihtne – meil ei ole selleks lihtsalt raha! Tasuta kõrgharidussüsteem, kus tahame kulutada nagu kõige rikkamad Põhjamaad, aga makse kogume samal tasemel nagu kõige vaesemad Ida-slaavi riigid - selline süsteem ei saa põhimõtteliselt toimida. Ja ei toimigi!
Tasuta kõrgharidusele üleminek sisuliselt kaotas ära eluterve konkurentsi Eesti ülikoolide vahel. Kogu raha tuleb ju kindla summana riigieelarvest, milleks siis veel tudengite pärast konkureerida? Aga paraku ei ole riigi raha niipalju, et hoida õppejõudude palgad konkurentsivõimelised. Näljas küll ei olda, aga silm ei sära ja karv ei läigi! Aga need kaks viimast ongi kõige olulisemad õpetamise juures – õppejõud peavad olema motiveeritud ja usutavad!
Näen seega Oki raportis pigem poliitikutele võimaluse pakkumist, kuidas olukorrast puhta põllega välja tulla. Et panna tudengid tegelikult maksma, aga ikka sealjuures väita, et on kõik tasuta. Tudengid - võtke laenu, makske ja õppige ning pika sunnismaisuse tagajärjel ehk laenukoormus kustub. Aga põhimõtteliselt saab õppemaksu taastamisega nõus olla – see annab ülikoolidele paremini etteprognoositava rahavoo ja suurema eelarvelise autonoomia.
Ülikooli õppekeelest. Ülikoolid on paarikümne aasta jooksul arendanud intensiivselt oma ingliskeelseid programme ja väliskoostööd; eriti võimas on olnud edasiminek viimasel viiel aastal. Väita, et ülikooliinimesed ei käi välismaal või siia ei tule välisprofessorid ei päde kuidagi!
Kas aga ingliskeelne õpe ei tõrju välja eesti keeles õppimise võimalusi ning „miks peaks Eesti ingliskeelset haridusteenust pakkuma kogu maailmale“? Minu seisukoht on ühene – see on parim, mis Eestiga juhtuda võiks, kui saadaksime meie ülikoolide ingliskeelseid kursusi pakkuda (loe –müüa) kogu maailmale. Kui saaksime toorpiima ja ümarpalgi asemel pakkuda haridusteenuseid – see oleks parim asi, kuhu poole Eesti ühiskond ja majandus võiks püüelda! Aga see kõik ei ole nii lihtne. Olen olnud Tartu Ülikooli nii esimese täismahus ingliskeelse magistrikava kui ka bakalaureusekava arendaja ja programmijuht. Korraliku ja rahvusvaheliselt atraktiivse programmi väljaarendamine võtab aega 10 aastat. Aga see on tee, mida tuleb käia, kui tahame globaalses akadeemilises konkurentsis osaleda. Ja ei tee see meie emakeelt kuidagimoodi vaesemaks, pigem ikka vastupidi. Kõik minu suure pere liikmed on õppinud ja töötanud maailma erinevates riikides vähemalt viies võõrkeeles. Ja ei ole see kuidagimoodi halvendanud meie suhet emakeele ja isamaaga.
Kas Eestis on liiga palju ülikoole ja liiga palju üliõpilasi? Kui vaadata numbriliselt, siis on riigiülikoolide arv täpselt samasuur, kui ta oli nõukaperioodil. Tudengite arv on neis küll mõnevõrra kasvanud, aga teiselt poolt on vähenenud nominaalne õppeaeg. Ehk siis – õpetame rohkem tudengeid, aga seda väiksema õppeperioodi vältel. Aga maailma areng kulgebki selles suunas, et kõrgharidusega töötajaid ongi rohkem
tarvis.
Aga kas siis tudengid õpivad seda
õiget asja, mida tööandjad eeldaksid?
Imelik vaen on tõusnud sotsiaal- ja humanitaarala üliõpilaste suhtes ja veel eriti, kui nad
peaksid doktorandid olema. Aga me ei näe tänases Eestis kuskil sadu töötuid
doktorikraadiga semiootikuid või üleharitud ärijuhte. Küll aga näeme kümneid tuhandeid ametikoolis nii-öelda
„õiget eriala“ õppinud töötajaid, kes on Eestist ära läinud, sest siin pole
leida väärika palgaga sobivat töökohta.
Seega, meie tööjõuprobleemi lahendus ei ole ülikoolide kinnipanek ja tudengite kupatamine ametikoolidesse. Kui
nõudlust kutsehariduse järgi ei ole, siis riiklikud piirangud hariduse
kättesaadavusel neid ametimehi juurde ei
genereeri. Palgatase ja töö sisu on ikka see, mis inimesed ametisse meelitab!
Aga jutt meie tööjõupuudusest
võib olla ka juba minevik, kui peame silmas massilist migratsioonilist inimeste
sissevoolu Euroopasse. Paraku mõne
üksiku erandi meil ingliskeelset ametiõpet ei pakuta. Ülikoolide reformimise
pseudoteemade asemel peaks olema meie
suund hoopis ametikoolidesse ingliskeelsete õppekavade sisseviimine ja
seostamine Eesti tööturuga.
Kokkuvõtteks. Tegeleks vahepeal
ka millegi muuga, kui niigi stressiviidud ülikoolide pideva reformimisega. Lubage
ülikoolid ja üliõpilased turukonkurentsi tagasi ja hoidugem mingite
üksikute riiklike haridusmonstrumite
konstrueerimisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar