Majanduskasvust (Vikerraadio (43):22.09.2015)

Eelmisel  nädalala saime Rahandusministeeriumi vahendusel teada, mis Eesti majanduses võiks lähiaastatel juhtuda. Ega suurt midagi ei juhtugi – majandus kasvab aastas ehk paar-kolm protsenti – mis on hea;  hinnad ei tõuse ja reaalpalgad stagneeruvad. Aga meiesuguse majanduse jaoks on seda majanduskasvu vähevõitu!

Hetke majandususaldus on madal ja ekspordi kasvuvõimalusi hinnatakse allapoole. Väheneva välisnõudluse  ning vabade tootmisvõimsuste tõttu püsib ettevõtete investeerimisaktiivsus madal.

Samas on ostjatel sel aastal raha rohkem olnud -  palgad on kasvanud, tulumaks alanenud ning majandusmootoriks on saanud jällegi sisetarbimine.  Seadusemuudatused on vähendanud ka mitteametlikku töötamist  ja seega ametlik  tööhõive on suurenenud.  

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab sellel aastal  1,7% ja järgmisel aastal  2,6%.  Need  numbrid on võrreldes eelmiste prognoosidega väiksemad, sest Eesti jaoks oluliste kaubanduspartnerite – Soome ja Venemaa – seis on oodatust kehvem. Kaubaekspordi väljavaateid halvendab uute välistellimuste vähenemine; teenuste eksport jääb eelmise aasta tasemele;  veo- ja reisiteenuste eksport väheneb.

Mis mõtteid selline ennustus tekitab? Ühest küljest oleme majandusarenguga  nagu plusspoolel, aga teiselt poolt - kõnnime üsna hapral jääl. Ebakindluse ja ootamatute sündmuste ajel võime vabalt ka miinusesse purjetada. 

Olukord meenutab otseselt eelmise kriisi eelset aega, kus räägiti pehmest maandumisest ja madalmast majanduskasvust. Et  kui on  kriis, siis sellises kriisis soovis tollane peaminister ka elada.  Paraku kümned tuhanded eestimaalased sellises kriisis elada ei tahtnud ja liikusid välismaale.

Aga siiski - mis saab siis kui majanduskasv jääb nii madalaks?  Aga kui majandus ei kasva, siis heaolulõhe meie jõukamate lähinaabritega hakkab jälle suurenema – ning see on juba otsene oht meie julgeolekule ja kestmisele. Äramigratsioon, rahulolematus ja äärmuslus võivad viia ettenägematu protsessideni, mille juhtimiseks ei pruugi me valmis olla.

Majandust elavdavad investeeringud ja töötajate motiveeritus tööd teha. Nagu  öeldud, erainvesteeringud vähenevad ja pankadel pole oma laenuraha kellelegi anda.  Ja kui Eesti  ei investeeri,  siis läheb välisraha koju tagasi. Sel aastal vähendavad välispangad Eestis oma rahavaru 600-700 miljonit euro võrra, mis küünib kuni 4% SKP mahust.

Pangaesindajad küsivad – aga miks siis riik ei võiks investeeringuid eraettevõtetelt üle võtta ja tekitada vajaliku taganttuult majandustegevusele? Eestis on endiselt on väga suured vajadused investeerida infrastruktuuri, kaitsevõimesse, haridusse, meditsiini ja reformide tegemisse. Neid asju tehakse ikka laenurahaga!  Intressimäärad on täna nullilähedased ja Eesti riigi võlakoormus olematu. Aga ei  - majandusprognoosist loeme, et laenukoormust tahetakse veelgi alandada, selmet majandustegevust elavdada.  Meie viimase kümnendi riigivõlaga seotud retoorika meenutab paljuski Rumeenia kommunisti Ceausescu aega, kus riigi madala võlakoorma nimel oma rahvast sõna otseses mõttes näljas  ja külmas hoiti.  

Aeg oleks juba ka Eestis surnud dogmadest loobuda ja lõpetada panganduse ning krediidisüsteemi olemuse eitamine. See tähendab riigi võlainstrumentide jõulist kasutuselevõttu  arenguhüppe saavutamiseks.

Toome sellise jõelähedase näite. Pool aastat tagasi valmis Tartus moodne autosild. Tänud ehitajatele ja eurorahastajatele!  Paraku on sillal üks viga – nimelt, silla üks ots lõpeb sõna otseses  mõttes võsas, kust transiitliiklus edasi ei pääse. Silla teine ots viib aga Tartu rahvusvahelisse lennujaama, kust ei saa aga jälle kuskile lennata.  Sillaehituse  peaeesmärk oli  juhtida raske transiitliiklus ümber Tartu, aga puudu on ühenduslüli -  1,5 kilomeetrine teelõik. Ja niikaua kui seda teelõiku ei ole -  sest, euroraha sai otsa – ei ole ka sild eesmärgipäraselt kasutatav. Teelõigu ehitamine laenuga oleks otse öeldes kommiraha kulutamine; aga ei – laenu ei võta ja teed ei ehita. Hoiame ühe euro kokku ja laseme 10 eurot tuulde!

Eelmisel nädalal soovitas majandusnobelist Joseph Stiglitz   Soomele keskenduda majanduskasvule, mitte riigivõlale. Tema sõnade kohaselt on laenu abil investeerimine  inimestesse, infrastruktuuri ja tehnoloogiasse  hea kulutus.  See kõik on täpipealt õige ka Eesti kohta.

Vastupidiselt sellele aga  soovitab Eesti Panga president Eestile veelgi rohkem säästa ja eelarvet kokku tõmmata. See on täiesti arusaamatu ettepanek tänase madala majanduskasvu tingimustes. No säästsime ja kärpisime 2009 aastal niikaua,  kui majandus 15%-ti kuristikku kukkus. Selle üle pole meil mingit põhjust uhke olla.   Eelmise kriisi probleemid lahendati seejärel intensiivse euroraha sissevoolu ja  kulutamise teel;  riigivara müügi ja ühiskonna elatustaseme järsu languse kaudu. Majanduse tasakaalustamine laenuraha teel oleks olnud kordades odavam ja efektiivsem.

 On ilmselge, et teist korda samamoodi me majandusstagnatsiooni  üle ei ela. Meil ei ole selleks ei eelneva korra euroraha ega rahva kannatlikku meelt.