Sellist jama on piinlik lugeda (Postimees online 27.oktoober 2015)

http://majandus24.postimees.ee/3376483/trasberg-toojoumaksude-kaotamise-ideest-sellist-jama-on-piinlik-lugeda

Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ütles kommenteerides ettevõtja Jaan Pillesaare ettepanekut kaotada tööjõumaksud, et see on täiesti ebarealistlik.

«Sellist jama on piinlik lugeda! Tööjõumaksud  moodustavad 50 protsenti kogumaksudest ehk siis loobume poolest tänasest maksutulust? Asendame need siis millega? Tarbimismaksude ja varamaksuga? Olukorras, kus meie tarbimismaksude osakaal kogumaksudes on niigi üks suuremaid Euroopas. Ja hinnad ületavad juba ammu keskmist Euroopa tarbekaupade hinnataset. Kas kahekordistame siis hinnataseme?» küsis Trasberg.

Alkoholiaktsiisid on Trasbergi sõnul neli protsenti riigieelarvest, mis on ELi konkurentsitult kõrgeim näitaja ja kaheksa korda kõrgem kui EL riikide keskmine sõltuvus alkoholiaktsiisist. «Suurendame veelgi alkoholiaktsiise, ootame turiste ja loodame, et meil jätkub poes süütevedelikku peale joomise ka grillimise jaoks?» oli Trasberg hämmingus. «Või kümnekordistame maamaksu ja seame sisse kinnisvaramaksu, et tööjõumakse kompenseerida?»

Valitsus ei julge tema hinnangul täna isegi korralist maa hindamist läbi viia, sest see tõstaks oluliselt maamaksu taset. «Nii ongi maa maksustamisväärtus endiselt ELi eelsel tasemel (2001. aastal viidi korraline hindamine viimati läbi). Sest maamaksu tõus võib kergelt «revolutsioonini» viia!»

Selleks, et teha meditsiinisüsteem kindlustuspõhiseks nagu Ameerikas, on Trasbergi sõnul üks väike probleem. «Meil on 99 miljonit inimest selleks liiga vähe. Ja kuna ka EL-s pole üle 100 miljoni inimesega riike, siis USA süsteemi siin ka ei rakendata. Sest see pole lihtsalt tehniliselt võimalik. Aga kui me Eestis 100 miljonini jõuame, siis võiks teemat uuesti arutada,» leidis ta.

Pillesaare väitele, et Euroopas kogutakse enamik maksutulusid tootmissisenditelt ehk tööjõumaksudena, samal USAs ja Aasias kogutakse enamik maksutuludes tootmistulemustelt ehk kasumilt ja varadelt vaidleb Trasberg vastu. «Mis asja? USA föderaaleelarvest moodustavad  tööjõumaksud 80 protsenti eelarvetuludest; kasumimaks ainult 11 ning varamaksud 5 protsenti. Osariigi ja kohalikus eelarves on varamaksud 30 protsenti, ülejäänud on tulu ja müügimaksud,» selgitas ta.

«Olen maksureformist meedias palju kirjutanud ja rääkinud ning ei oskagi nagu midagi uut lisada. Aga raamistik on selge. Tööjõumakse  pole meil kuidagi võimalik vähendada, aga muuta saab nende struktuuri.  Sotsiaalmaksu peab oluliselt vähendama (näiteks 15% ettevõtjale) ja  puuduv tulu tuleb kompenseerida füüsilise isiku tulumaksukoormuse ja kasumimaksu laekumise tõusuga,» kirjeldas Trasberg.

See tähendab tema sõnul ka automaatselt erinevaid  maksumäärasid individuaalsetele tuludele. «Tulumaksukoormuse kasv võimaldab seega vähendada ettevõtte tööjõu(maksu)kulutusi ja tõsta palka. Sellega tuleb Pillesaarega loomulikult nõus olla,» ütles ta. Lahendus aga ei ole tema sõnul sotsiaalmaksule lae kehtestamine, vaid kõikide ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse ühesugune ja jõuline alandamine.

«Aga seda saab ainult kompenseerida tulumaksude tõusu kaudu, käibemaksu ja aktsiiside tõus ei ole majanduslikult kuidagi võimalik.  Sotsiaalmaksu lagi ei ole kuskil kasutusel töökohtade loomise meetmena, vaid ikka õigluse pärast. Kõrgepalgaline ei pea niipalju sotsiaalmaksu maksma, et sellest saaks igal aastal haigla osta,» rääkis Trasberg.

Kinnisvaramaks oleks Trasbergi hinnangul loomulikult vajalik, aga tema fiskaalne võimekus on suhteliselt väike ja ta on kasutusel kohalike eelarvete osana. «Maa ja kinnisvaramaksust meditsiinikulutusi küll välja ei vea,» ütles Trasberg.

Kuna töö sisu on muutumas, võiks loobuda tööjõumaksudest ja liikuda majandustulemite maksustamisele (tarbimine, aktsiisid, varamaksud), leidis Helmese omanik, ettevõtja Jaan Pillesaar reedesel debatil BNS Live.

Ilus elu Eestis ja välismaal (Vikerraadio (45) 20.10.2015)

Ühiskonna jõukuse hindamise üheks peamiseks mõõdupuuks on kujunenud sisemaise koguprodukti suurus ühe elaniku kohta. SKP teeb riikide võrdlemise lihtsalt  võrreldavaks ja annab üldistava  vaate riikide arengutasemest. Samas on SKT-l ka ilmselged puudused – ta ei näita missugune on koguprodukti loomise tegelik mõju looduskeskkonnale;  kuidas heaolu jaguneb inimeste vahel ja kuidas inimesed oma keskkonnas elavad ja töötavad.

Majandusarengu ja Koostöö organisatsioon  OECD on välja tulnud ülevaatega, kus  hinnatakse  ühiskonna arengutaset ja heaolutunnet selliste näitajate alusel, mida SKP otseselt ei peegelda. Raportil on tore pealkiri ehk „Kuidas elu veereb?“  Selles hinnatakse ühiskonna  heaolu erinevatest –ka mittemajanduslikest,  aspektidest lähtudes. Üldiselt on suurem heaolu neis maades, kus on suurem SKP inimese kohta. Mida rikkam on ühiskond, seda suurem on ka eluga rahulolu.  Aga ainuüksi rahaga  kõike ei osta -  mitte üheski riigis ei ole kõik heaolunäitajad ühtlaselt kõrged, vaid  ikka on valdkondi, millega ka rikka riigi inimesed rahul ei ole.

Alljärgnevalt vaatamegi, milles seisneb hea elu ja kuidas Eestis elu tundub teiste OECD riikidega võrreldes.  Ühiskonna heaolu vaadeldakse 11 näitaja alusel.  Siia kuuluvad näiteks tulu ja selle jaotumine, eluase, töökeskkond, kogukonnatunne,  haridus ja arstiabi. Mitte kõiki neid näitajaid ei saa otse mõõta, vaid neid hinnatakse inimeste arvamuse ehk nende tunde alusel.

Eestist. OECD maade hulgas oleme ühe madalama kasutatava tulutasemega riik; väike on meie ka omanduses olevate akumuleerunud varade hulk. Samuti on tulu jaotunud üpris ebaühtlaselt inimeste vahel.  Need on ka põhjused, miks rahulolu eluga on meil üks väiksemaid.

Teine näitaja on eluasemega seonduv. Eluasemetingimused jäävad meil OECD riikide keskmisele alla – korterid on ülerahvastatud ja  kommunaalmugavustega varustatus jätab soovida. Ja ka suhteliselt kallivõitu on meie eluaseme pidamine. Selles vaates  - rääkida Eestis elamispindade ülepakkumisest ei ole kohane. Vastupidi – moodsaid maju ja kortereid tuleks oluliselt juurde ehitada. 

Haridus. Selle  kättesaadavuse ja taseme poolest on meie riigi olukord  üpris hea, oleme selle näitaja poolest üle keskmise. Käime palju koolis ja õpime tublisti.  90% elanikest omab kesk- ja sellest kõrgemat haridustaset; OECD keskmine  tase on 75%.    Hariduse kvaliteedi poolest oleme samuti esimeste hulgas. Hea sõnaga meenutatakse meie PISA skoori ja õpilaste teisi õppetulemuste näitajaid.  Erandlik on meie  tööhõive tase haridustaseme lõikes. Kõrgharidusega inimeste hulgas on tööga hõivatuse suhe  82%; kontrastiks sellel on ainult põhiharidust omavate inimeste hõive 35%   Erinevus nende kahe rühma vahel on OECD riikide taustal väga suur. See annab jällegi tunnistust ülikoolihariduse eelistest ja  boonustest  –  kõrgharidus garanteerib  sisuliselt ka töökoha. Ja samas käib Eesti ühiskonnas ikka soigumine selle üle, miks nii palju inimesi ülikooli läheb!

Oluline heaolu aspekt on ka teiste inimeste toetuse tunnetamine. See näitaja on meil keskmisel tasemel, eestlased usuvad  vajaduse korral abi saavat kaasmaalastelt ja kogukonnalt. Meile küll meeldib rääkida eestlaste individualismist või kaasa tundmise puudusest, aga antud uuring seda ei kinnita. Oleme vaatamata kõigele hoolivad ja abivalmid.

Ühiskonna heaolu üks näitajatest on ka kaasatus poliitilisse tegevusse ja läbisaamine valitsusega. Ega me OECD maade seas eriti usinad valimistel osalejad ei ole!

Eriti nigelal kohal oleme aga selle tunde poolest, et meie arvamus midagi ka loeks poliitiliste otsuste tegemisel. Ainult Israelis, Venemaal  ja Tšiilis on ühiskonna kaasatuse tunne  seaduste ja regulatsioonide tegemisse veelgi madalam kui meil. 

Tervishoiust. Ainult 54% inimesi tunnistab, et nende tervis on heas korras, mis on palju madalam näitaja kui OECD keskmine. Ning mida jõukam Eesti inimene on, seda paremaks ta oma tervist peab!  Keskmine oodatav eluiga on samas kasvanud, ulatudes 77 aastani. Aga ikka oleme rea lõpuotsas selle näitaja poolest.

Aga õnnetundest ka, millest oleme mitmel eelnevalt korral on siin saates juttu tehtud. Küsimusele „Kas olete eluga rahul?“ vastab suurem osa eestlasi eitavalt. Meist vähem eluga rahul on ainult kreeklased, ungarlased ja portugali inimesed. Jällegi, mida kõrgem on inimeste haridustase või jõukus, seda suurem on ka nende eluga rahulolu.  Raha vist siis ikkagi  ostab õnne! 

OECD raport toob välja ka sellise heaolu näitaja, nagu töö-  ja „päriselu“ tasakaalu.  Elukvaliteet ei saa olla kõrge, kui on raske ühildada töölkäimist ja laste kasvatamist; kui tööperiood on ebaloomulikult pikk ja liiga intensiivne või ei jää aega puhkusele ja hobidele. Hinnanguliselt on eestlaste ajakasutus  enam-vähem tasakaalus – võtame aega nii tööks kui eluks. Meie ajakasutus on sealjuures sarnane Põhjamaadega, mitte aga Kesk- ja Ida Euroopa riikidega.

Kokkuvõttes, Eesti elu on küll kümnendiga paremaks läinud, aga õnn pole veel mitte kõikide eestlaste õuele jõudnud. 

Maailm konkureerib Eestiga (Vikerraadio (44): 6.10.2015)

Maailma Majandusfoorum avaldas eelmisel nädalal oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest.   Kõige konkurentsemate  majanduste  esikolmik ei ole muutunud -  Šveits, Singapur ja  USA. Esikümnes on veel Saksamaa, Holland,  Jaapan, Hong Kong, Soome, Rootsi, Suurbritannia.

Kõige madalam on konkurentsivõime on jällegi vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. 144 riigi hulgas on Eesti on selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme viimase viie aasta jooksul ka püsinud.

Konkurentsivõimet kujundavad tegurid on  üldistatult jaotatud 12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,  infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase;  erinevate turgude, nagu töö või  kapitaliturgude  sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks  teeb  riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus.

Konkurentsivõimet käsitletakse kui riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus,  mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus.  Viimast  mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!

Vaatleme alljärgnevalt kahte aspekti  - kuidas hinnatakse maailma majanduste kasvuvõimalusi ja kuidas sellel taustal Eesti välja paistab. Eesti puhul huvitavad meid n.ö. ekstreemsused - milles oleme väga  head ja milles on meie seis nadivõitu.

Kõigepealt maailmast. Raport  toob välja, et maailm on jõudnud niinimetatud „uude normaalsusesse“ ehk majandus ei kasva enam nii kiiresti kui  enne globaalset majanduskriisi. Majandusteadlane Larry Summers nimetab käesolevat perioodi „sekulaarseks stagnatsiooniks“  - arenenud riikide elanikkond vananeb, investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub,  tööpuudus püsib maailmas kõrge.  Eelnevalt kiiresti kasvanud arengumaad nagu Hiina, India ja Brasiilia on jõudnud aeglasema kasvu ajajärku. Kasvanud on geopoliitilised pinged ja humanitaarkriisid.

Samas on madalamad energiahinnad ja nõrgenenud euro soodustanud Euroopa riikide kasvuallikaid. Infotehnoloogia areng pakub võimalusi  uute globaalsete ärimudelite arenguks, mis võimaldab  moderniseerida vananenud tööstusharusid.  Aga - infotehnoloogia  tegevusvaldkond on paljuski keskendunud sotsiaalvõrgustikel põhinevate programmide arendusse – mis teeb küll elu huvitavaks – aga selle mõju tootlikkuse kasvule  on tagasihoidlik. 

Tavapärased kasvu pidurdavad tegurid on ebapiisav infrastruktuur, kohmakad hüviste-, tööjõu- ja finantsturud; piiratud ligipääs haridusele ning  madal innovatsioonivõimekus. Raport rõhutab, et äärmiselt oluline konkurentsivõime seisukohast  on tööjõuturu efektiivsus. Tootlikust mõjutavad  tööjõu ettevalmistus, töötajaid motiveeriv  tasustamine,   talentide kaasamine  ning nende riiki meelitamine.

Üha suuremaks probleemiks on muutumas ka heaolu ebavõrdne jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduskasv ei kandu üle mitte kõikide inimeste elutaseme edenemisse, vaid kontsentreerub võimekama  või paremal ühiskondlikul positsioonil oleva seltskonna kätte. Raport märgib, et ühiskonna jõukuse ühtlasem jaotus ehk kaasatus majanduskasvu,  ei ole eelkõige mitte maksude kaudu tulude ümberjaotamine, vaid sellise majanduskeskkonna loomine, mis võimaldaks vähendada vähetootlikku tööd tegevate inimeste hulka.

Vaatame Eesti konkurentsivõime näitajad. Maailmas kümne parima riigi hulgas oleme selliste näitajate poolest nagu inflatsioon, riigivõla tase,  välisomandi osakaal, koolide internetiseeritus. Lausa maailma parimad oleme palkade kujunemise paindlikkuse poolest. 

Mida negatiivset silma hakkab?   Mõned asjad on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad  - nagu majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja  võimet luua lisaväärtust globaalsel tasandil. Siia lisanduvad lennuühenduste piiratus ja maksude liigsuur koormus.

Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid.  Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem tööjõu halb ettevalmistus, maksumäärad ja  finantseerimisvõimaluste nappus.

Aga ühe teema tahaks eraldi ära märkida – see on Eesti kui elu- ja töökeskkonna atraktiivsus töötajatele. Vastupidiselt kujunenud tava-arusaamisele on meie võimekus talente kodus hoida ja juurdegi meelitada väga vilets.  On see siis palgatase, elukeskkonna atraktiivsus või karjääriperspektiivid - Eesti ei ole kahjuks koht, mis ajusid kokku meelitaks ja kus elada tahetakse.

Paneme pildi kokku  – meie ettevõtted  on maailma kõige vabamad palkade kujundamisel, aga samal ajal tööjõudu kaasata ei suuda.  Sest nad ei suuda konkurentsivõimelist palka maksta! Palk on madal, sest toodetakse odavaid ja vähese lisaväärtusega tooteid. Lisaks on tööandjate palgakulud „tänu“ sotsiaalmaksule on väga kõrged.  Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, on meie  maksukoormus kasumiteenimise võimalustega võrreldes maailma üks kõrgemaid. Oleme nagu organism, mis sööb omaenda saba.

Ja nagu ütleb raport – riik, mis ei suuda talentidele meeldida ega töötajaid motiveerida  ei saa olla konkurentsivõimeline!