Maailma Majandusfoorum avaldas
eelmisel nädalal oma iga-aastase raporti maailma riikide konkurentsivõimest. Kõige konkurentsemate majanduste esikolmik ei ole muutunud - Šveits, Singapur ja USA. Esikümnes on veel Saksamaa, Holland, Jaapan, Hong Kong, Soome, Rootsi,
Suurbritannia.
Kõige madalam on konkurentsivõime on
jällegi vaestes Aafrika riikides nagu Tšaadis, Guineas ja Mauretaanias. 144 riigi hulgas on Eesti on
selles järjestuses tublil 30 kohal ning enam-vähem sellel positsioonil oleme
viimase viie aasta jooksul ka püsinud.
Konkurentsivõimet
kujundavad tegurid on üldistatult jaotatud
12 sambasse – nagu näiteks majanduse juhtimine,
infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase; erinevate turgude, nagu töö või kapitaliturgude sujuv toimimine. Kõige konkurentsivõimelisemaks
teeb riigi innovaatiliste ja tehnoloogiliselt
keerukate toodete valmistamise võimekus.
Konkurentsivõimet käsitletakse kui
riigi suutlikkust saavutada kõrge tootlikkus, mis soodustab majanduskasvu. Majanduskasvu
kiirusest sõltub omakorda ühiskonna heaolu ja rahva jõukus. Viimast
mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta.
Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi võimekust genereerida heaolu. Tõuseb
tootlikkus, kasvab majandus, suureneb heaolu!
Vaatleme alljärgnevalt kahte aspekti - kuidas hinnatakse maailma majanduste kasvuvõimalusi
ja kuidas sellel taustal Eesti välja paistab. Eesti puhul huvitavad meid n.ö.
ekstreemsused - milles oleme väga head
ja milles on meie seis nadivõitu.
Kõigepealt maailmast. Raport toob välja, et maailm on jõudnud niinimetatud
„uude normaalsusesse“ ehk majandus ei kasva enam nii kiiresti kui enne globaalset majanduskriisi. Majandusteadlane
Larry Summers nimetab käesolevat perioodi „sekulaarseks stagnatsiooniks“ - arenenud riikide elanikkond vananeb,
investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub, tööpuudus püsib maailmas kõrge. Eelnevalt kiiresti kasvanud arengumaad nagu
Hiina, India ja Brasiilia on jõudnud aeglasema kasvu ajajärku. Kasvanud on
geopoliitilised pinged ja humanitaarkriisid.
Samas on madalamad energiahinnad ja
nõrgenenud euro soodustanud Euroopa riikide kasvuallikaid. Infotehnoloogia
areng pakub võimalusi uute globaalsete ärimudelite
arenguks, mis võimaldab moderniseerida
vananenud tööstusharusid. Aga - infotehnoloogia tegevusvaldkond on paljuski keskendunud
sotsiaalvõrgustikel põhinevate programmide arendusse – mis teeb küll elu
huvitavaks – aga selle mõju tootlikkuse kasvule on tagasihoidlik.
Tavapärased kasvu pidurdavad tegurid
on ebapiisav infrastruktuur, kohmakad hüviste-, tööjõu- ja finantsturud; piiratud
ligipääs haridusele ning madal
innovatsioonivõimekus. Raport rõhutab, et äärmiselt oluline konkurentsivõime seisukohast
on tööjõuturu efektiivsus. Tootlikust
mõjutavad tööjõu ettevalmistus,
töötajaid motiveeriv tasustamine, talentide kaasamine ning nende riiki meelitamine.
Üha suuremaks probleemiks on muutumas
ka heaolu ebavõrdne jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduskasv ei kandu
üle mitte kõikide inimeste elutaseme edenemisse, vaid kontsentreerub võimekama või paremal ühiskondlikul positsioonil oleva seltskonna
kätte. Raport märgib, et ühiskonna jõukuse ühtlasem jaotus ehk kaasatus
majanduskasvu, ei ole eelkõige mitte
maksude kaudu tulude ümberjaotamine, vaid sellise majanduskeskkonna loomine,
mis võimaldaks vähendada vähetootlikku tööd tegevate inimeste hulka.
Vaatame Eesti konkurentsivõime
näitajad. Maailmas kümne parima riigi hulgas oleme selliste näitajate poolest
nagu inflatsioon, riigivõla tase,
välisomandi osakaal, koolide internetiseeritus. Lausa maailma parimad
oleme palkade kujunemise paindlikkuse poolest.
Mida
negatiivset silma hakkab? Mõned asjad
on loomupäraselt meie konkurentsivõimet alandavad - nagu majanduse väiksusest tulenev turu
piiratus ja võimet luua lisaväärtust
globaalsel tasandil. Siia lisanduvad lennuühenduste piiratus ja maksude
liigsuur koormus.
Eraldi
tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud
probleemid. Eesti ettevõtjaid häirib
kõige rohkem tööjõu halb ettevalmistus, maksumäärad ja finantseerimisvõimaluste nappus.
Aga ühe
teema tahaks eraldi ära märkida – see on Eesti kui elu- ja töökeskkonna
atraktiivsus töötajatele. Vastupidiselt kujunenud tava-arusaamisele on meie
võimekus talente kodus hoida ja juurdegi meelitada väga vilets. On see siis palgatase, elukeskkonna
atraktiivsus või karjääriperspektiivid - Eesti ei ole kahjuks koht, mis ajusid
kokku meelitaks ja kus elada tahetakse.
Paneme
pildi kokku – meie ettevõtted on maailma kõige vabamad palkade
kujundamisel, aga samal ajal tööjõudu kaasata ei suuda. Sest nad ei suuda konkurentsivõimelist palka
maksta! Palk on madal, sest toodetakse odavaid ja vähese lisaväärtusega
tooteid. Lisaks on tööandjate palgakulud „tänu“ sotsiaalmaksule on väga
kõrged. Kuigi maksusüsteem soosib
investeerimist, on meie maksukoormus
kasumiteenimise võimalustega võrreldes maailma üks kõrgemaid. Oleme nagu
organism, mis sööb omaenda saba.
Ja
nagu ütleb raport – riik, mis ei suuda talentidele meeldida ega töötajaid
motiveerida ei saa olla
konkurentsivõimeline!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar