Ilus elu Eestis ja välismaal (Vikerraadio (45) 20.10.2015)

Ühiskonna jõukuse hindamise üheks peamiseks mõõdupuuks on kujunenud sisemaise koguprodukti suurus ühe elaniku kohta. SKP teeb riikide võrdlemise lihtsalt  võrreldavaks ja annab üldistava  vaate riikide arengutasemest. Samas on SKT-l ka ilmselged puudused – ta ei näita missugune on koguprodukti loomise tegelik mõju looduskeskkonnale;  kuidas heaolu jaguneb inimeste vahel ja kuidas inimesed oma keskkonnas elavad ja töötavad.

Majandusarengu ja Koostöö organisatsioon  OECD on välja tulnud ülevaatega, kus  hinnatakse  ühiskonna arengutaset ja heaolutunnet selliste näitajate alusel, mida SKP otseselt ei peegelda. Raportil on tore pealkiri ehk „Kuidas elu veereb?“  Selles hinnatakse ühiskonna  heaolu erinevatest –ka mittemajanduslikest,  aspektidest lähtudes. Üldiselt on suurem heaolu neis maades, kus on suurem SKP inimese kohta. Mida rikkam on ühiskond, seda suurem on ka eluga rahulolu.  Aga ainuüksi rahaga  kõike ei osta -  mitte üheski riigis ei ole kõik heaolunäitajad ühtlaselt kõrged, vaid  ikka on valdkondi, millega ka rikka riigi inimesed rahul ei ole.

Alljärgnevalt vaatamegi, milles seisneb hea elu ja kuidas Eestis elu tundub teiste OECD riikidega võrreldes.  Ühiskonna heaolu vaadeldakse 11 näitaja alusel.  Siia kuuluvad näiteks tulu ja selle jaotumine, eluase, töökeskkond, kogukonnatunne,  haridus ja arstiabi. Mitte kõiki neid näitajaid ei saa otse mõõta, vaid neid hinnatakse inimeste arvamuse ehk nende tunde alusel.

Eestist. OECD maade hulgas oleme ühe madalama kasutatava tulutasemega riik; väike on meie ka omanduses olevate akumuleerunud varade hulk. Samuti on tulu jaotunud üpris ebaühtlaselt inimeste vahel.  Need on ka põhjused, miks rahulolu eluga on meil üks väiksemaid.

Teine näitaja on eluasemega seonduv. Eluasemetingimused jäävad meil OECD riikide keskmisele alla – korterid on ülerahvastatud ja  kommunaalmugavustega varustatus jätab soovida. Ja ka suhteliselt kallivõitu on meie eluaseme pidamine. Selles vaates  - rääkida Eestis elamispindade ülepakkumisest ei ole kohane. Vastupidi – moodsaid maju ja kortereid tuleks oluliselt juurde ehitada. 

Haridus. Selle  kättesaadavuse ja taseme poolest on meie riigi olukord  üpris hea, oleme selle näitaja poolest üle keskmise. Käime palju koolis ja õpime tublisti.  90% elanikest omab kesk- ja sellest kõrgemat haridustaset; OECD keskmine  tase on 75%.    Hariduse kvaliteedi poolest oleme samuti esimeste hulgas. Hea sõnaga meenutatakse meie PISA skoori ja õpilaste teisi õppetulemuste näitajaid.  Erandlik on meie  tööhõive tase haridustaseme lõikes. Kõrgharidusega inimeste hulgas on tööga hõivatuse suhe  82%; kontrastiks sellel on ainult põhiharidust omavate inimeste hõive 35%   Erinevus nende kahe rühma vahel on OECD riikide taustal väga suur. See annab jällegi tunnistust ülikoolihariduse eelistest ja  boonustest  –  kõrgharidus garanteerib  sisuliselt ka töökoha. Ja samas käib Eesti ühiskonnas ikka soigumine selle üle, miks nii palju inimesi ülikooli läheb!

Oluline heaolu aspekt on ka teiste inimeste toetuse tunnetamine. See näitaja on meil keskmisel tasemel, eestlased usuvad  vajaduse korral abi saavat kaasmaalastelt ja kogukonnalt. Meile küll meeldib rääkida eestlaste individualismist või kaasa tundmise puudusest, aga antud uuring seda ei kinnita. Oleme vaatamata kõigele hoolivad ja abivalmid.

Ühiskonna heaolu üks näitajatest on ka kaasatus poliitilisse tegevusse ja läbisaamine valitsusega. Ega me OECD maade seas eriti usinad valimistel osalejad ei ole!

Eriti nigelal kohal oleme aga selle tunde poolest, et meie arvamus midagi ka loeks poliitiliste otsuste tegemisel. Ainult Israelis, Venemaal  ja Tšiilis on ühiskonna kaasatuse tunne  seaduste ja regulatsioonide tegemisse veelgi madalam kui meil. 

Tervishoiust. Ainult 54% inimesi tunnistab, et nende tervis on heas korras, mis on palju madalam näitaja kui OECD keskmine. Ning mida jõukam Eesti inimene on, seda paremaks ta oma tervist peab!  Keskmine oodatav eluiga on samas kasvanud, ulatudes 77 aastani. Aga ikka oleme rea lõpuotsas selle näitaja poolest.

Aga õnnetundest ka, millest oleme mitmel eelnevalt korral on siin saates juttu tehtud. Küsimusele „Kas olete eluga rahul?“ vastab suurem osa eestlasi eitavalt. Meist vähem eluga rahul on ainult kreeklased, ungarlased ja portugali inimesed. Jällegi, mida kõrgem on inimeste haridustase või jõukus, seda suurem on ka nende eluga rahulolu.  Raha vist siis ikkagi  ostab õnne! 

OECD raport toob välja ka sellise heaolu näitaja, nagu töö-  ja „päriselu“ tasakaalu.  Elukvaliteet ei saa olla kõrge, kui on raske ühildada töölkäimist ja laste kasvatamist; kui tööperiood on ebaloomulikult pikk ja liiga intensiivne või ei jää aega puhkusele ja hobidele. Hinnanguliselt on eestlaste ajakasutus  enam-vähem tasakaalus – võtame aega nii tööks kui eluks. Meie ajakasutus on sealjuures sarnane Põhjamaadega, mitte aga Kesk- ja Ida Euroopa riikidega.

Kokkuvõttes, Eesti elu on küll kümnendiga paremaks läinud, aga õnn pole veel mitte kõikide eestlaste õuele jõudnud.