Tradegy of Commons (Vikerraadio (47): 17.11. 2015)

Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine.  Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni!

Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste „Tradegy of Commons“ ehk „Kurbmäng ühisvaraga“.

Milline on siis sellise situatsiooni  majanduslik üldistus?

Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik. Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teiselt poolt, kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline,  mida eeldaksime Adam Smith’i  poolt kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest, kus iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu. 

Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, siis  on oht selle ülekasutamisele ja hävinemisele. Mõtleme siinkohal  loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.  

Mida siis teha?  Lahendusi on mitmeid. Üheks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku,  paljudel juhtudel pole see võimalik! Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid  raadiolainepikkusi  erastad!

Teine tee oleks turuosaliste omavahelised kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.

Kolmas võimalus on ühiskonnapoolsed regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi sellisel juhul kui need ressursid  on vabalt kasutatavad nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.

Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel, Eestis on toidupoode avatud  minu arvates  liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.  Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb  pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase.  Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka  palgad madalad.

Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda,  et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada?  Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates  jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärgiks iga hinnaga turuosa võitmine või  koduriigis toimuva äritegevuse toetamine. Sellised juhul on pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa!  Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?

Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda  sees!

Aga kui hoopis sarnaselt Põhjamaadega kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut  vastasseisu erinevate osapoolte vahel!

Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida! Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud!

Kas  ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega?  Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 9 kinni läheksid!  Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!

Aga äkki kehtestaks siis ka tööaja  piirangud politseile ja arstidele?   See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument.  Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu.  Midagi aga ei juhtu, kui  keegi ei saa inimtühjas supermarketis  südaöösel limonaadi osta. Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise selle probleemi - läbi pankrottide ja turuosaliste kontsentreerumise. Nagu näiteks on juhtunud  Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks olema mitte konkurents välja suretada,  vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning  tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest  kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse. 

Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!