Tradegy of Commons (Vikerraadio (47): 17.11. 2015)

Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine.  Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni!

Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste „Tradegy of Commons“ ehk „Kurbmäng ühisvaraga“.

Milline on siis sellise situatsiooni  majanduslik üldistus?

Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik. Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teiselt poolt, kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline,  mida eeldaksime Adam Smith’i  poolt kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest, kus iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu. 

Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, siis  on oht selle ülekasutamisele ja hävinemisele. Mõtleme siinkohal  loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.  

Mida siis teha?  Lahendusi on mitmeid. Üheks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku,  paljudel juhtudel pole see võimalik! Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid  raadiolainepikkusi  erastad!

Teine tee oleks turuosaliste omavahelised kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.

Kolmas võimalus on ühiskonnapoolsed regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi sellisel juhul kui need ressursid  on vabalt kasutatavad nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.

Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel, Eestis on toidupoode avatud  minu arvates  liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.  Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb  pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase.  Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka  palgad madalad.

Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda,  et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada?  Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates  jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärgiks iga hinnaga turuosa võitmine või  koduriigis toimuva äritegevuse toetamine. Sellised juhul on pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa!  Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?

Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda  sees!

Aga kui hoopis sarnaselt Põhjamaadega kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut  vastasseisu erinevate osapoolte vahel!

Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida! Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud!

Kas  ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega?  Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 9 kinni läheksid!  Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!

Aga äkki kehtestaks siis ka tööaja  piirangud politseile ja arstidele?   See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument.  Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu.  Midagi aga ei juhtu, kui  keegi ei saa inimtühjas supermarketis  südaöösel limonaadi osta. Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise selle probleemi - läbi pankrottide ja turuosaliste kontsentreerumise. Nagu näiteks on juhtunud  Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks olema mitte konkurents välja suretada,  vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning  tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest  kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse.