Doing business (Vikerraadio (46): 3.11.2016)

Maailmapank on teinud iga-aastase ülevaate  maailma ettevõtluskeskkonnast ja järjestanud riigid äritegemise lihtsuse seisukohalt lähtudes. Vaadeldud on mitte majanduskonjunktuuri ja konkurentsitihedust, vaid ettevõtetele kehtestatud reegleid ja ametkondade töö  kvaliteeti.

Hinnatud on erinevaid riiklikke regulatsioone, mida ettevõtjad peavad järgima 189 erinevas maailma riigis. Lihtsas keeles - raportis hinnatakse ettevõtluskeskkonda bürokraatia seisukohalt lähtudes. Mida vähem regulatsioone ja bürokraatiat, seda lihtsam on äri alustada ja pidada. Aga ettevõtlusele  ei oluline  mitte ainult regulatsioonide vähesus ja lihtsus, vaid ka nende kvaliteet. Seega  - hinnatakse regulatiivset keskkonda ühelt poolt bürokraatia koorma suuruse kaudu;    ja teiselt poolt, kui hea ja kvaliteetne on riigi poolt osutatavad teenused, mida turuosalised saavad.

Ettevõtted puutuvad  igapäevaselt oma töös kokku erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Need regulatsioonid on raportis jaotatud 11 suureks alateemaks,  mida siis riigiti on ühtsete põhimõtete järgi hinnatud. Kõiki riike on võrreldud „oma klassi“ parimaga.  Kokkuvõttes on moodustatud maade  järjestus sellest lähtudes, kui kaugel asuvad nad tinglikust  „ideaalriigist“. Üldistuste tegemiseks on kasutatud riigi kõige suuremas  linnas, Eestis siis  Tallinnas,  tegutseva keskmise suurusega tööstusettevõtet puudutavate regulatsioonide olukorda.  

Mida numbrid näitavad? Kõige kergem äri ajada Singapuris, Uus-Meremaal ja Taanis.  Esikümnes on veel  teised Põhjamaad, Lõuna-Korea, Suurbritannia ja USA.

Selline järjestus on samalaadselt püsinud juba mitmel aastal. Kõige keerulisem on ärikeskkond aga vaestes Aafrika riikides.  Eesti on tublil 16 kohal, üsna lähedal on ka teised Balti riigid.

Muidugi tuleb sellistesse „edetabelitesse“ suhtuda „sisutundlikult“ ja mitte liigselt vaimustuda või ärrituda saavutatud kohast. Oluline on hoopis tähelepanu pööramine neile aspektidele, mis majandustegevust ja ühiskonna heaolu sisuliselt  mõjutavad.

Raport annab teada, et Eestis on äritegevusega alustamine lihtne – keskmiselt võtab see 3 päeva ja nõuab 3 protseduuri.

Ka ehituslubade saamine Eestis  ei ole üleilmses raamistikus ülemäära keeruline – keskmiselt kolm ja pool kuud ning 10 protseduuri. Naljaviluks võiks küsida – kas see on koos või ilma korruptsioonita?

Naljakal kombel on aga elektriühenduste saamine Eestis üsna vaevaline. Meenutagem, et jutt käib Tallinna linnast, mitte kaugelasuvast maapiirkonnast.

Eriti efektiivne on aga Eestis maaomandi registreerimise kiirus ja kvaliteet. Oleme selle poolest lausa maailma top 4-s. Tubli töö, Maa-amet ja muud asjaomased kontorid!  Üldse pöörab seekordne raport väga suurt tähelepanu just maaomandile, rõhutades sellega seotud regulatsioonide  olulisust ärikeskkonnale. Veelkord, tähtis on mitte ainult maaomandi registreerimise ja omandisuhte ülemineku kiirus, vaid eelkõige kvaliteet ja omandiselgus.

Juurdepääs laenuressurssidele   võiks Eesti olla paremini reguleeritud  – raport näeb regulatiivseid nõrkusi nii laenuvõtjate informeerituse, kui ka  pangatehingute õiguslike aspektide seisukohalt lähtudes.

Eriti kehval positsioonil oleme aga vähemusinvestorite kaitse aspektist lähtudes – lausa 81 kohal. See valdkond sisaldab nii investorite vaheliste vastuolude regulatsioone, vähemusaktsionäride kaitset ja nende osalemist ettevõtte juhtimisel. Kui see on probleemide koht,  siis  tuleb näpuga näidata Riigikogu ja Justiitsministeeriumi suunas!

Ka maksukeskkond ei ole Eesti nii ettevõtjasõbralikult kujundatud,  kui meie minapilt ütleb; asume 30 positsioonil. Maksude tasumine võtab aastas ettevõttelt 81 tundi tööaega ja võrreldes teenitud kasumiga,  maksame ära pool sellest summast. Olgu täpsustatud, et see number ei sisalda indiviidi tulumaksu, mis on ikka inimese, mitte ettevõtte koorem. Küll aga sõltub see  kasumi ja sotsiaalmaksu tasemest.  

Lepingute täitmise regulatsioonid on väga head, aga ettevõtte  pankrotiga seonduvad regulatsioonid on Eestis nõrgapoolsed.  Keskmiselt võtab pankrotiprotsess aega 3 aastat; maksab 9% varade väärtusest ja võlausaldajad saavad tagasi 40 senti taotletud summa 1 euro kohta.  Singapuris näiteks tehakse pankrot ära 10 kuuga, see maksab ainult 3% varade väärtusest  ja saadakse tagasi 90% kreeditoride rahast.

Seega, Eestis saab äri teha küll ja riigibürokraatia taha asi pidama ei jää. Küll aga on ärikeskkonna nõrku kohti, mis vajavad paremaid regulatsioone!