Rahvusriik või rikkus? (Vikererraadio (49): 15. 12. 2015)

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele  inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki  enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida  ka üldisemate Eesti  arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt  või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et  neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk  nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma.  Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel  territooriumil 6 miljonit elanikku.  Rahvastik jaguneb  4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused,  mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne.  Meditsiin põhineb era-rahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr  alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti  ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse.  Samas -  riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse  ja  sõjalisse kaitsesse. Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem  majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikkaks olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal -  ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna  kindlapiirilist tegevust.  See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase  haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise  ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid  mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset  konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks  oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib.  Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga,  pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi  maa peale tagasi.  Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama  rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal  elada Eestis kui rahvusriigis. 

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt  aru anda, et  neid kahte asja korraga ei saa.  Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi  jätkuks?

Majandusliku kulefektiivsuse loogika väikerahva omapärast  tulenevate kulude kaotamist.  Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine  on  kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele   ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi,   nagu kõige rikkamad  ja kõrgeimate  maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta  ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri  ei rajata, siis pole põhjust  ka eeldada Eesti erinevate  piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis  toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt  olla sõjakalt vastu migratsioonile.  Ja  nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!

Tööjõuturg ja tootlikkus (Vikerraadio (48): 1.12. 2015)

Vaatame Riigikontrolli iga-aastast  aruannet, mis käsitleb ülevaatlikult Eesti tööturu ja tootlikkuse probleeme. Kuidas siis Riigikontrolör olukord hindab ja mida soovitab?

Tõdetakse, et tööturu probleemid on ajas muutuvad. Kui kriisist alates on  peamiseks probleemiks olnud töökohtade puudus, siis tulevikuvaates olukord teiseneb. Situatsioon muutub vastupidiseks  – puudu saab olema töötajatest  ning peateemaks  saab hoopis tööjõu efektiivne kasutamine.

Veerand sajandi pärast ennustatakse töötajate hulga vähenemist 72 tuhande võrra.  See ennustus on aga küsitav, sest  unustatakse ära asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu liige, mille üks põhisambaid on tööjõu vaba liikumine. Me ei ela kinnises purgis, vaid meie tööturule on kerge siseneda ka välistöötajatel. 

Ülevaade näitab samuti, et tööjõu tootlikkus Eestis on madalam kui Euroopas – ehk 72%  võrreldes keskmise Euroopa Liidu näitajaga.

Seega on Eesti lähikümnendite ees üsna konkreetsed küsimused – kuidas leida uusi töötajaid ja kuidas nad produktiivselt töösse  kaasata. Kui me seda ei suuda, siis pole võimalik ka heaolu suurenemine!

Räägime tööjõust. Suhteliselt väikese rahvaarvuga Eesti peab kombineerima kolme teguriga. Need on,  esiteks, kasutama tänaseid töötajaid suurema tootlikkusega sektorites.  Veelgi laiemalt vaadates, me vajame ka kõrgema lisaväärtusega sektorite  oluliselt suuremat osakaalu. Olen jätkuvalt kriitiline näiteks pillava tööjõu kasutamise pärast meie toidukaubanduses. Seda tuleks vähendada ja inimesed  suunata kõrgema lisaväärtusega tegevusvaldkondadesse.

Teiseks, tuleb kasutada sisemisi töötajaskonna reserve. Tööturul osalejate hõive on meil täna maksimumi lähedal ja siit lisa pole oodata. Aga meil on liiga palju väljaspool tööjõudu olevaid inimesi, kes võiksid võimaluse korral töötada. Pean  siin silmas õppurnoorsugu, teokaid pensionäre ja tervise pärast palgtööd mittetegevaid inimesi. Seega käib jutt töökohtade kohandamisest selliste inimeste jaoks, kes täiskohaga ei taha või ei saa osaleda. Raportis väidetakse, et Eestis on 34 tuhat noort vanuses 15-29 aastat, kes ei õpi ega tööta. See number ei ole usutav, tegemist on statistilise paradoksiga. Tegelik number on ilmselt kordades väiksem -  seega ka nende noorte kaasamisel  suurt tööjõudu ei lisandu. 

Kolmandaks, välistööjõu sissetoomine. Sellel eesmärgil nagu täna seda ettevõtted soovivad, tuleb tööjõu sissevoolule kindlalt vastu seista. Tahetakse nii-öelda turgu üle kavaldada ja tuua sisse kolmandatest riikidest odavamat tööjõudu kui Euroopa Liidu riikides. Tulu odavamate töötajate kasutamisest saaks ettevõte, aga võimalik tekkiv sotsiaalne kulu ja probleemid jääksid ühiskonna kanda. Tuletagem teist korda meelde, et Euroopa Liidu tööjõuturul on üle 400 miljoni töötaja. See ongi tagavara, kelle seast puuduolev töötaja leida. Mis ei tähenda muidugi, et peaksime kartma spetsialistide palkamist ka väljastpoolt Euroopat. Aga lähenemine peaks olema veelgi radikaalsem. Meil on vaja  eeskätt ju  oskustöölisi, keda valmiskujul pole maailmas olemas. Aga miks me ise välismaalasi siin kohapeal ette ei valmista? Meie ametikoolid on täna vägagi kaasaegse sisustuse ja õppebaasiga. Neis on õpetamisvõimsust rohkem kui täna on omamaiseid õppureid.  Aga vist peale ühe erandi pole meil ühtegi  ingliskeelset kutseõppekava. See oleks aga tegelik lahendus, kuidas oskustöötajate hulka mõistusepäraselt suurendada.

Töötajate tootlikkuse ja  selleläbi  ühiskonna heaolu tõus sõltub seega kahest peategurist. Ühelt poolt  – missugune on töötajate ettevalmistus, haridustase ja töötajate hulk.  Teiselt poolt, ühiskonna tootlikkus sõltub töötajate rakendamisest suurema produktiivsusega  tegevusvaldkondades.

Tegemist on  kahesuunalise liiklusega - haridussüsteem peab ette valmistama vajalike oskustega töötajaid; ärisektor omakorda peab sellele ressursile toetudes kasumit teenima.

Olukord meie hariduses on  hea – õppeasutused ja õppeprogrammid  on moodsad ja heal tasemel. Kõrghariduse õppevaldkondadest on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes rohkem tehnika-, tootmis-  ning teenindusala  üliõpilasi ja vähem sotsiaalteadusi ja ärindust õppivaid tudengeid. Seega ei ole  probleem inimeste hariduse mittevastavuses  - et nagu õpitaks ja õpetataks valet asja ja liiga kõrgel tasemel!  Mis muidugi ei tähenda, et ümberõpe ja oskuste tõstmine ei peaks olema ühiskonnale oluline!

Minu nägemuses on probleem hoopis nõudmise poole peal ehk ettevõtlussektor ei ole moderniseerunud viimasel kümnendil  piisavalt kiiresti. Vaatame jälle Riigikontrolli raportit – kõige suurem hulk  vakantseid  ametikohti  on teeninduses  ja müügitöös  ning lihttööliste hulgas. Müüjaid ei jätku!  Aga äkki polegi neid niipalju vaja?

Kokkuvõttes, meie majanduse peaküsimus on struktuurimuutuste läbiviimine ehk kuidas teha rohkem kallimat ja kõrgemalt väärtustatud tööd. Ärisektorit otseselt  sundida  stuktuurimuutusi läbi viima pole  võimalik, aga riik saab prääniku ja piitsameetodil nii mõndagi ära teha.