Rahvusriik või rikkus? (Vikererraadio (49): 15. 12. 2015)

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele  inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki  enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida  ka üldisemate Eesti  arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt  või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et  neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk  nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma.  Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel  territooriumil 6 miljonit elanikku.  Rahvastik jaguneb  4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused,  mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne.  Meditsiin põhineb era-rahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr  alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti  ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse.  Samas -  riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse  ja  sõjalisse kaitsesse. Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem  majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikkaks olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal -  ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna  kindlapiirilist tegevust.  See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase  haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise  ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid  mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset  konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks  oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib.  Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga,  pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi  maa peale tagasi.  Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama  rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal  elada Eestis kui rahvusriigis. 

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt  aru anda, et  neid kahte asja korraga ei saa.  Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi  jätkuks?

Majandusliku kulefektiivsuse loogika väikerahva omapärast  tulenevate kulude kaotamist.  Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine  on  kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele   ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi,   nagu kõige rikkamad  ja kõrgeimate  maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta  ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri  ei rajata, siis pole põhjust  ka eeldada Eesti erinevate  piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis  toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt  olla sõjakalt vastu migratsioonile.  Ja  nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!