Kiirlennuk: Kus on kõrgem?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/siim-kallase-jatkumotted-moni-inimene-solvus-sonapaari-mingi-digivark-peale-nahes-selles-meie-it-saavutuste-halvustamist?id=73555749

Siim Kallas:  "Maksukoormus Euroopa Liidus on kõrge. Viimastel aastatel on see koguni tõusnud. Maksukoormus on tunduvalt kõrgem, kui meie peamisel konkurendil – Ameerika Ühendriikidel"

VT: vaatame numbreid.  Euroopa Liidu riikide keskmine ettevõtte kasumimaksu määr aastal 2015 oli 22,8%    Kõige kõrgem oli see Prantsusmaal ehk 38%  aga  Saksamaal 30% ja UK-s 20% Kasumimaksu keskmine määr on perioodil 2009-2015  igal aastal alanenud, mitte tõusnud! 
USA-s oli kasumimaksu määr  oli  kõikidest EL maadest suurem ehk 39% 
Millest  Siim Kallas räägib?

Maga kiiremini!

Ardo Hansson (Eesti Panga president):  "Halval juhul, kui meie tööviljakus ei kasva, hakkab palgatõus oluliselt aeglustuma ja võimalik on see, et palgad hakkavad hoopis alanema koos tööpuuduse suurenemisega". 

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ardo-hansson-eesti-majanduses-on-tekkinud-ebakolad?id=73532085

aga

Ardo Hansson kuu aega  enne seda Eesti Panga töötajate palgatõusust 2016 aastal: 

"Kui konkureerivas sektoris on palgatõus 5 protsenti, siis ei saa Eesti Pank maha jääda, muidu kaotaksime kogenud eksperte."

http://www.aripaev.ee/uudised/22. detsember 2015 

Tööstusrevolutsioon 4.0 (Vikerraadio (51): 26.01. 2016)

Nagu ikka, toimus ka sel aastal  Šveitsi Davosis  konverents maailma majanduse olukorrast ja tulevikust. Osavõtutasu oli küll  25 tuhat dollarit, aga selle eest sai tunda osadust selle  maailma presidentide, suurfirmade juhtide ja muude igat masti selgeltnägijatega. Konverentsi väisas ka Eesti president ning osales mitmes arutelus.

Selle aasta konverentsi  leitmotiiviks oli  niinimetatud neljas tööstusrevolutsioon. Aga mida siis sellise dramaatilise tegevuse all silmas peetakse? Ja mis olid need 3 eelnevat tööstusrevolutsiooni?   Kõik need murrangulised tööstuspöörded on olnud seotud tehnika ja tehnoloogia arenguga, mis omal,  revolutsioonilisel moel, on muutnud ühiskonna elukorraldust ja majandusarengut.

Esimene oluline pööre sai teoks  aurumasina  konstrueerimisega 230 aastat tagasi, mis avas tee uutmoodi mehhaanilisele suurtootmisele  ja hiljem ka transpordisüsteemide ehk raudtee arendamisele.

Teist tööstuspööret seostatakse laialdase elektriseadmete kasutuselevõtuga 150 aastat tagasi.

Kolmas arenguhüpe sai teoks umbes 50 aastat tagasi, kui hakati laialdaselt kasutama elektroonilisi tehnoloogiaid, Internetti ja automatiseeritud tootmisliine.

Nüüd siis oleme jõudnud neljandasse majandustegevuse arengujärku, mille üldnimetajaks on loomulikult digipööre.  See vähendab oluliselt maailma ruumilist eraldatust, kaotab ära range  erisuse  töö- ja töövälise aja vahel;  noorte ja vanemate inimeste tööde vahel ning muudab majandustegevuse olemust tervikuna.  Teiseneb ühiskonna majandusstruktuur -  masinad ning tehnoloogia võtavad tegevuse üle  ka sellistes valdkondades, mida sajandite vältel on peetud ainult inimolendile jõukohaseks või loomupäraseks.

Davosis arutletigi selle üle,  kuidas uue olukorraga kohaneda, mida peaks riigid tegema uue industriaalarengu juhtimiseks ja kuidas toime tulla  vastuolude ning  riskidega.

Eksperdid on pakkunud välja, et automatiseerimise käigus kaob koguni 45% tänastest ametikohtadest, võivad tekkida veelgi suuremad tuluerisused riikide sees  ja riikide vahel.  Väheneb vajadus suuremahuliste füüsiliste investeeringute järele tehastesse ja vabrikutesse, mis on iseloomustanud eelnevaid tööstusrevolutsioone.

Võidavad need ühiskonnad, kes suudavad panustada innovatsiooni läbi hariduse ja tööturu ümberkorralduse. Ja teiselt poolt, hävivad  aga need riigid,  kes ei suuda kohaneda. Kuuleme  ka  Eestis igapäevaselt kahte hala -  küll väheneb meil tööealiste inimeste arv ja miks noored õpivad valesid asju. Paraku pole niinimetatud neljanda tööstusrevolutsiooni seisukohalt vanusel enam suuremat  tähtsust. Loeb hoopis haridus, kogemused ja oskused, aga mitte eluaastad!  Ühiskonna eest on peaküsimus selles, kuidas töötajaid uutes sektorites rakendada, mitte halada selle üle, et raua- ja töömehi või müüjaid ei ole.

Missugused on Eesti võimalused selles revolutsioonis ellu jääda?  Kaks aspekti olgu märgitud – nii hea  ja halb.

Esiteks positiivne sõnum.  Uus majandus ja elukeskkond  põhineb digiteenustel ja automatiseerimisel, mis võimaldab Eestil  ületada  majanduse ja rahvaarvu väiksusest tulenevad konkurentsinõrkused.   Olla konkurentsivõimeline ei tähenda enam hiigelsuuri vabrikuid tuhandete töölistega, vaid omale toote või teenuse  nišši leidmist ülemaailmses tööjaotuses.

Ei vajatagi  enam niipalju tööjõudu, vaid tehnoloogiliselt haritud ja motiveeritud töötajaid. Ja head infrastruktuuri ning tootmise ja töösuhete paindlikust!

Eelisolukorras on riigid, kes suudavad üles ehitada tervikliku haridussüsteemi, mis vastab innovaatilise majanduse vajadustele.  Nagu ütles Eesti president Davosi foorumil – „ kõik algab koolist ning võti on siin hariduse ümbermõtestamises ja -kujundamises” .

Paraku siin näeme me siin negatiivseid märke.  Näiteks, oleme ikka jäigalt kinni

eelnevate aegade mõttemallides, et väärtust luuakse vabrikus ja põllul.  Kuuleme kurtmist, et  miks noored eelistavad „pehmeid erialasid“ selmet omandada „päris“ töömehe kvalifikatsioon. Aga maailm ongi ju pehme! Meil ongi vaja, muidugi piltlikult öeldes,  rohkem luuletajaid ja kunstnikke, kes suudavad digitaalselt  toimetada loovust nõudvatel erialadel, mis ongi üheks 4 tööstusrevolutsiooni  tunnusjooneks.  Ehitajaid ja rauamehi oleme Eestis niipalju üle produtseerinud, et 50-le  tuhandele neist pole Eestis väärikat  tööd pakkuda!  

Või vaatame haridussektori töötajate olukorda. Eesti õpetajate palgatase on OECD riikide seas kindlalt viimane  – madalam isegi Ida-Euroopa riikidest,  kellest võiksime nagu paremad olla. Õpetajad on tööga üle koormatud ja saavad vähe palka!   Samamoodi ülikoolides - noore alustava doktorikraadiga õppejõu palk on madalam kui  riigi keskmine palgatase. Ei suuda me seega ka väljastpoolt Eestit  talente siia  meelitada ega omamaiseid  „taibusid“  kodus rakendada. Raha siiski loeb!

Seega, tänase  suhtumisega haridussüsteemi  ei suuda me küll piletit innovatsiooni kiirrongile lunastada. Ükskõik kui palju me siis 2.0 eestlased sooviksime olla!

Puust raud

http://arvamus.postimees.ee/3481195/tonu-mertsina-miks-meie-majandus-kiduralt-kasvab

Tõnu Mertsina, Swedbanki peaökonomist Eestis

"Meie tugevusteks peetakse eelkõige ettevõtete tulumaksuvabastust jaotamata kasumilt.... Samas ei ole viimasel ajal ettevõtete tulumaksuvabastusel piisavat mõju olnud, kuna ettevõtete investeerimishuvi on vähenenud"

NLKP 2.0

http://www.irl.ee/margus-tsahkna-kone-irli-visioonisundmusel-isamaa-20

Margus Tsahkna: 

“Riigil ei ole raha. On maksumaksja raha, mis tuleb ettevõtjate poolt loodud väärtuse ja töökohtade maksustamisest ning riik jagab seda ümber. Minu perekonnas on sisuliselt üks maksumaksja – see on minu ettevõtlusega tegelev abikaasa. Mina elan ministrina tema maksudest ja tegelen ametikoha järgselt tema poolt loodud väärtuse laialijagamisega.”

VT:

Tõlgime – Zahkna väidab, et väärtust loob ainult tööstus (eraettevõtlus); avalik sektor ei loo väärtust ega avaliku sektori panusest (era)ettevõtete poolt loodav väärtus ei olene. Demokraatlikud institutsioonid on ühiskonnale kulu, mida peetakse ettevõtjate armust! Aga keelekasutus on huvitav - "minister tegeleb väärtuste ümberjagamisega"!

Tsahkna väidab, et avalik sektor  ei maksa ka makse.  EMTA peaks kinnitama, et minister Tsahkna on ära maksnud tulumaksu ja tema töötasult on  tasutud sotsiaalmaks ning kui ta midagi ostab, siis ikka sellest kohast, mis maksab ka käibemaksu!

Interpreteerime  -  järelikult on avalik sektor ja  ühiskonna  demokraatiat tagavad struktuurid   (Riigikogu, erakonnad jm)  ühiskonnale mittevajalikuks kuluks! 30 aastat tagasi pandi NLiidus inimesed selle eest vangi, kui julgesid rääkida demokraatiast ja erinevatest parteidest - täna ütleb Eestis tegutseva partei juht, et see oligi õige! Ei ole vaja proletariaadil mingeid parteisid üleval pidada ja nende heietusi kuulata. 

Erinevad parteid elavad ainult  tööstuses loodud väärtuste ümberjagamisest ja riigi funktsioon on ainult tegeleda ümberjagamisega. Väärtust loovad ainult tööstus ja põllumajandus! 

Järeldame - IRL esimees ja NLKP kommunistid on maailmast arusaamise poolest üsna sarnased! 

Selgitame -  jutt, et avalik sektor ei loo väärtust on asjatundmatu! Aga muidugi võib Zahkna maailma 200 riigile ja ka näiteks Eurostatile kirja saata ja öelda, et nad eksivad!

Kui palju näiteks Eestis avalik sektor väärtust loob on leitav siit:
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE/15RAHVAMAJANDUSE_ARVEPIDAMINE.asp

Kõige rikkamad (Vikerraadio (50): 12.1.2016)

Sel aastal saab täpselt  10 aastat täis valimislubadusest viia Eesti 5 kõige jõukama Euroopa riigi hulka ja seda juba 15 aastaga. Sellele lubadusele lisab värskust tänase peaministri sõnade kohaselt „kõige terviklikum visioon,  mis teeb Eestist Uue Põhjamaa“. On ju ka täna 3 Põhjamaad  Euroopa kõige rikkamate riikide  hulgas. Mis siis selle 10 aasta vältel toimunud on?
2006. aastal olime Euroopas SKP nominaalarvestuses  ühe elaniku kohta 23 kohal.  Esiviisikus oli 3 mitte-Euroopa Liidu riiki – Šveits, Norra ja Island ning ka Luksemburg ning Iirimaa. Kümne aastaga on Eesti suutnud tõusta selles järjestuses, pange tähele, vaid ühe koha ehk asume täna  jõukuselt 22 positsioonil.  Samasugune on olukord  ka  SKP  järjestus korrigeerituna riikide ostuvõime tasemega.  Ka siin pole mitte mingisugust liikumist toimunud – olime ja oleme 23 positsioonil Euroopas.

Et jõuda täna väljavalitud 5 hulka, peaksime „ära tegema“  Rootsile.   See tähendab, et meie majanduskasvu tempo peaks olema oluliselt kõrgem, ületamaks tänast nominaalse tulutaseme erinevust. Rootsi SKP oli 2014 aastal jooksvas turuhinnas 44 500 eurot, Eestis kolm korda väiksem ehk 15, 2 tuhat eurot. Rootsi kasvas kümnendiga  aastas keskmiselt 1,6 % , Eesti 2% aastas.   Tegemist on siis reaalkasvuga, kust hinnamuutused on maha arvutatud.  Kui aga ignoreerida hinnamuutusi ja eeldada,  et majanduskasv jätkub mõlemas riigis samamoodi, siis hüpoteetiliselt Rootsile järgi jõudmiseks  peaks Eesti majandus kasvama vähemalt 4,6% aastas ehk 2,5 korda kiiremini. Seega täna mingisugust võimalust  Rootsile  järgi jõuda ei ole.  Samalaadne on seis ka Norra,  Taani ja Islandiga -  tulude vahe on liiga suur ja meie kasv liiga aeglane,   et konvergents alla sadat aastat toimuda saaks.  Soome on Skandinaavia riikidest  vaesem ja ka majandus kasvab  seal aeglasemalt – keskmiselt viimasel kümnendil pool protsenti aastas. Tänasele Soomele järelejõudmiseks peab meie majanduskasv olema vaid  1,2 %  Aga ikkagi läheks hüpoteetiliselt aega 60 aastat tulude võrdsustumiseni.

Kuidas siis rikkaks saada? 10 aastat tagasi  ütles peaminister kuldsed sõnad:  „Retsept iseenesest ei ole keeruline. Selleks tuleb sihikindlalt makse alandada, ettevõtluskeskkonda parandada  ning investeerida lastesse, haridusse, teadusmahukasse majandusse ja õiguskorda".  

Aga tegelikkuses on võrreldes 10 aasta taguse ajaga meie  maksukoormus kasvanud 30 protsendilt 33 protsendini SKP-ga võrreldes. Ja kasvab veelgi!   Samas on  välisrahastuse osakaal  tõusnud meie riigieelarves viiendikuni ehk sõltume Euroopa rahast rohkem kui kümmekond aastat tagasi.   

Eesti on globaalse konkurentsivõime edetabelis langenud 25 kohalt 30 kohale. Meie tööviljakus oli Euroopa Liidu keskmisest 3 korda väiksem ja on seda  samapalju ka täna. Pole õnnestunud läbi viia silmaga nähtavaid majandusstruktuuri muutusi – ikka on meie tegevus liiga madala lisaväärtusega et mitte öelda liiga odav. 

Eesti elanikkond on 10 aastaga vähenenud 40 tuhande inimese võrra.  Tööhõive on küll väga kõrgel tasemel, aga puudub ülevaade, kui palju neist hõivatutest  töötab tegelikult välisriikides.

 Meie kulutused sotsiaalkaitsele on Euroopa Liidus koos Läti ja Rumeeniaga kõige madalamad.  Korruptsiooniskandaale on tulnud Eestis esile kordades suuremas mahus, kui eales enne.

Üldistatult  – oodatud edasiliikumist jõukuse edetabelis  ja põhjamaastumise suunas pole toimunud.  Arvan, et selle olukorra põhjuseks on meie ühiskonna ja majanduse stagneerumine. Pikalt võimul olnud parteid on välja töötanud õlitatud masinavärgi,  mis  laias laastus suudab sisulise  debati arengu üle maatasa rullida.  On õiged ja valed seisukohad ja kel jõud, sel õigus!  Aga kahjuks on ühiskond dogmadesse kinni jäänud, mis ongi majanduse stagneerumise põhjuseks.
Räägime siis selles kontekstis uueks Põhjamaaks saamisest.  Kuidas me siis saame uueks Põhjalaks, kui me sisuliselt välistame kõik selle, mis on teinud Soomest Soome ja Rootsist Rootsi.   Aga peaminister ju välistab  põhimõttelised muutused  tänaseks arhailiseks muutunud maksunduses  ja deklareerib,  et jätkame  ida-slaaviliku maksusüsteemiga. Teine minister eitab turumajandusele omase  pangandussüsteemi  ja finantsinstrumentide kasutamist. Pean siinkohal silmas meie  riigivõla dogmaatikat. Palju on Eestis  kriisiperioodil  alavääristatud teiste riikide  majandustsükli juhtimist.  Kuigi tuletame meelde, et  eelmisest kriisist  ostsid meid välja Euroopa, aga eelkõige Põhjamaade  maksumaksjad.   Näeme tänagi, et ilma Euroopa rahadeta seisab Eesti majandus kuidagimoodi püsti, aga edasi liikuda ei suuda.

Kui Soome uus peaminister Sipilä  lubas  itereerimise riigiasjades ära lõpetada, siis Eesti peaminister on  käsile võtnud just vastupidise tegevuse ja asub ühiskonna juhtimist  peenhäälestama.  Ehk siis  nokitsema samade asjade kallal, mida juba kümnendeid tehtud.

Kuigi majandus stagneerub, siis pole täna  ka mingit konkreetset plaani ja veel vähem julgust  selle käimasaamiseks,  sest dogmad seovad valitsust  käsist  ja jalust.

Aga veelgi rohkem ärevust tekitab asjaolu,  et pole ka tegevuskava selle kohta, kui majandus peaks langusesse minema. Brüsseli onudele-tädidele, Põhjamaa maksumaksjale ja Eesti inimese kannatlikkusele teist korda enam loota pole alust.