Tööstusrevolutsioon 4.0 (Vikerraadio (51): 26.01. 2016)

Nagu ikka, toimus ka sel aastal  Šveitsi Davosis  konverents maailma majanduse olukorrast ja tulevikust. Osavõtutasu oli küll  25 tuhat dollarit, aga selle eest sai tunda osadust selle  maailma presidentide, suurfirmade juhtide ja muude igat masti selgeltnägijatega. Konverentsi väisas ka Eesti president ning osales mitmes arutelus.

Selle aasta konverentsi  leitmotiiviks oli  niinimetatud neljas tööstusrevolutsioon. Aga mida siis sellise dramaatilise tegevuse all silmas peetakse? Ja mis olid need 3 eelnevat tööstusrevolutsiooni?   Kõik need murrangulised tööstuspöörded on olnud seotud tehnika ja tehnoloogia arenguga, mis omal,  revolutsioonilisel moel, on muutnud ühiskonna elukorraldust ja majandusarengut.

Esimene oluline pööre sai teoks  aurumasina  konstrueerimisega 230 aastat tagasi, mis avas tee uutmoodi mehhaanilisele suurtootmisele  ja hiljem ka transpordisüsteemide ehk raudtee arendamisele.

Teist tööstuspööret seostatakse laialdase elektriseadmete kasutuselevõtuga 150 aastat tagasi.

Kolmas arenguhüpe sai teoks umbes 50 aastat tagasi, kui hakati laialdaselt kasutama elektroonilisi tehnoloogiaid, Internetti ja automatiseeritud tootmisliine.

Nüüd siis oleme jõudnud neljandasse majandustegevuse arengujärku, mille üldnimetajaks on loomulikult digipööre.  See vähendab oluliselt maailma ruumilist eraldatust, kaotab ära range  erisuse  töö- ja töövälise aja vahel;  noorte ja vanemate inimeste tööde vahel ning muudab majandustegevuse olemust tervikuna.  Teiseneb ühiskonna majandusstruktuur -  masinad ning tehnoloogia võtavad tegevuse üle  ka sellistes valdkondades, mida sajandite vältel on peetud ainult inimolendile jõukohaseks või loomupäraseks.

Davosis arutletigi selle üle,  kuidas uue olukorraga kohaneda, mida peaks riigid tegema uue industriaalarengu juhtimiseks ja kuidas toime tulla  vastuolude ning  riskidega.

Eksperdid on pakkunud välja, et automatiseerimise käigus kaob koguni 45% tänastest ametikohtadest, võivad tekkida veelgi suuremad tuluerisused riikide sees  ja riikide vahel.  Väheneb vajadus suuremahuliste füüsiliste investeeringute järele tehastesse ja vabrikutesse, mis on iseloomustanud eelnevaid tööstusrevolutsioone.

Võidavad need ühiskonnad, kes suudavad panustada innovatsiooni läbi hariduse ja tööturu ümberkorralduse. Ja teiselt poolt, hävivad  aga need riigid,  kes ei suuda kohaneda. Kuuleme  ka  Eestis igapäevaselt kahte hala -  küll väheneb meil tööealiste inimeste arv ja miks noored õpivad valesid asju. Paraku pole niinimetatud neljanda tööstusrevolutsiooni seisukohalt vanusel enam suuremat  tähtsust. Loeb hoopis haridus, kogemused ja oskused, aga mitte eluaastad!  Ühiskonna eest on peaküsimus selles, kuidas töötajaid uutes sektorites rakendada, mitte halada selle üle, et raua- ja töömehi või müüjaid ei ole.

Missugused on Eesti võimalused selles revolutsioonis ellu jääda?  Kaks aspekti olgu märgitud – nii hea  ja halb.

Esiteks positiivne sõnum.  Uus majandus ja elukeskkond  põhineb digiteenustel ja automatiseerimisel, mis võimaldab Eestil  ületada  majanduse ja rahvaarvu väiksusest tulenevad konkurentsinõrkused.   Olla konkurentsivõimeline ei tähenda enam hiigelsuuri vabrikuid tuhandete töölistega, vaid omale toote või teenuse  nišši leidmist ülemaailmses tööjaotuses.

Ei vajatagi  enam niipalju tööjõudu, vaid tehnoloogiliselt haritud ja motiveeritud töötajaid. Ja head infrastruktuuri ning tootmise ja töösuhete paindlikust!

Eelisolukorras on riigid, kes suudavad üles ehitada tervikliku haridussüsteemi, mis vastab innovaatilise majanduse vajadustele.  Nagu ütles Eesti president Davosi foorumil – „ kõik algab koolist ning võti on siin hariduse ümbermõtestamises ja -kujundamises” .

Paraku siin näeme me siin negatiivseid märke.  Näiteks, oleme ikka jäigalt kinni

eelnevate aegade mõttemallides, et väärtust luuakse vabrikus ja põllul.  Kuuleme kurtmist, et  miks noored eelistavad „pehmeid erialasid“ selmet omandada „päris“ töömehe kvalifikatsioon. Aga maailm ongi ju pehme! Meil ongi vaja, muidugi piltlikult öeldes,  rohkem luuletajaid ja kunstnikke, kes suudavad digitaalselt  toimetada loovust nõudvatel erialadel, mis ongi üheks 4 tööstusrevolutsiooni  tunnusjooneks.  Ehitajaid ja rauamehi oleme Eestis niipalju üle produtseerinud, et 50-le  tuhandele neist pole Eestis väärikat  tööd pakkuda!  

Või vaatame haridussektori töötajate olukorda. Eesti õpetajate palgatase on OECD riikide seas kindlalt viimane  – madalam isegi Ida-Euroopa riikidest,  kellest võiksime nagu paremad olla. Õpetajad on tööga üle koormatud ja saavad vähe palka!   Samamoodi ülikoolides - noore alustava doktorikraadiga õppejõu palk on madalam kui  riigi keskmine palgatase. Ei suuda me seega ka väljastpoolt Eestit  talente siia  meelitada ega omamaiseid  „taibusid“  kodus rakendada. Raha siiski loeb!

Seega, tänase  suhtumisega haridussüsteemi  ei suuda me küll piletit innovatsiooni kiirrongile lunastada. Ükskõik kui palju me siis 2.0 eestlased sooviksime olla!